Kohalike omavalitsuste portaal Printimise kuupäev: 7. september 2010

Säästva arengu indikaatorite kasutamine keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel



Tallinna Ülikool
Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut
Loodusteaduste osakond
Katrin Jaansoo
Magistritöö
Juhendaja: prof. Tõnis Põder
Tallinn 2010

SISU LÜHIANNOTATSIOON

Magistritöös uuritakse säästva arengu põhimõtete praktilise rakendamise võimalusi
keskkonnamõjude strateegilise hindamise protsessis. Eesmärgiks on välja selgitada, kuivõrd
saab keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel kasutatavaid hindamiskriteeriume ühildada
säästva arengu indikaatoritega. Toetutakse vastavateemalisele teaduskirjandusele ning
analüüsitakse Eesti olulisemate arengukavade keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel
kasutatud hindamiskriteeriumide kattumist jätkusuutlikku arengu mõõdikutega. Uurimuse
tulemusena saab välja tuua, et säästva arengu mõõdikute kasutamine sõltuvalt
valdkonnaspetsiifikast kas otseste hindamiskriteeriumidena või osana hindamiskriteeriumidest
on põhjendatud.

Töös kasutatavad põhilised märksõnad:
Säästev areng, säästva arengu indikaatorid, keskkonnamõjude strateegiline hindamine,
keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruanded, keskkonnamõjude strateegilisel
hindamisel kasutatavad hindamiskriteeriumid.

SISUKORD
SISSEJUHATUS........................................................................................................ 4
1. TEOREETILINE TAUST...................................................................................................... 7
   1.1. Säästev areng................................................................................................................... 7
      1.1.1. Säästev Eesti 21............................................................................................. 9
      1.1.2. Säästva arengu indikaatorid.................................................................................... 10
      1.1.3. Eesti säästva arengu mõõdikud ja keskkonnaseisundi näitajad .................... 12
   1.2. Keskkonnamõjude strateegiline hindamine ...................................................... 12
2. KESKKONNAMÕJUDE STRATEEGILINE HINDAMINE JA SÄÄSTVA ARENGU
PÕHIMÕTTED............................................................................................................ 15
   2.1. Jätkusuutlikkuse hindamine ............................................................................... 15
   2.2. Keskkonnamõjude strateegilise hindamise ja säästva arengu põhimõtete ühildamine . 16
   2.3. KSH eesmärgid ................................................................................................. 18
3. UURIMISMETOODIKA.......................................................................................... 21
4. KESKKONNAMÕJUDE STRATEEGILISEL HINDAMISEL KASUTATAVAD
HINDAMISKRITEERIUMID........................................................................................ 24
   4.1. Eesmärkide püstitamine ...................................................................................... 24
   4.2. Indikaatorite valik .............................................................................................. 26
   4.3. Kriteeriumide ja indikaatorite omavahelised seosed.......................................... 29
5. KSH ARUANNETE ANALÜÜS ............................................................................. 30
   5.1. Eesti maaelu arengukava 2007-2013 KSH aruanne............................................ 30
   5.2. Riigi metsanduse arengukava aastani 2010 täiendamise KSH aruanne ............. 32
   5.3. Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2007-2015 KSH aruanne.................. 34
   5.4. Energiamajanduse riikliku arengukava aastani 2020 KSH aruanne ................... 37
   5.5. Eesti elektrimajanduse arengukava 2008-2018 KSH aruanne ........................... 42
   5.6. Transpordi arengukava 2004-2013 ja ühistranspordi arenguprogrammi KSH aruanne 46
   5.7. Riigi jäätmekava 2008-2013 KSH aruanne........................................................ 49
6. ARUTELU .............................................................................................................. 51
   6.1. Kokkuvõte käsitletud keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruannetes kasutatud
hindamiskriteeriumide ühilduvusest säästva arengu mõõdikutega ...................................... 51
   6.2. Järeldused ......................................................................................................... 54
KOKKUVÕTE.............................................................................................................. 57
SUMMARY................................................................................................................... 58
KIRJANDUSE LOETELU ........................................................................................... 60

SISSEJUHATUS
Säästev areng on juba umbes paarkümmend aastat olnud üks domineerivaid üldtunnustatud
keskkonnapoliitilisi eesmärke. See hõlmab endas nii keskkonna- kui ka majandus- ja
sotsiaalsfääri omavahelist tasakaalustatud arengut. Jätkusuutliku arengu põhimõtete järgimine
tähendab muuhulgas taastumatute loodusressursside kasutamise piiramist ning praeguste ja
tulevaste generatsioonide vajaduste ning huvidega arvestamist.

Eesti säästva arengu rahvusliku strateegia alused sätestab Säästva arengu seadus ning sellest
juhindub kogu ühiskonnaelu progressi aastani 2030 kujundav arengukava Säästev Eesti 21.
Selles on seatud üldine tegevusraamistik, kuid täpsemad arenguvalikud on paika pandud
valdkondlikes arengukavades.

Üheks võimaluseks integreerida keskkonnakaalutlusi tegevuskavade koostamisse ning hinnata
kavade elluviimisega ilmneda võivat mõju loodusele on keskkonnamõjude strateegiline
hindamine (lüh. KSH). See tegeleb eelkõige pikemaajaliste strateegiatega kaasneda võivate
keskkonnamõjude ilmnemise tõenäosuse ja olulisuse prognoosimisega. Kuna
keskkonnamõjude strateegiline hindamine on projektitasandil toimuvast keskkonnamõjude
hindamisest üldisema olemusega, siis nähakse keskkonnamõjude strateegilise hindamise
protsessi kui vahendit kontrollimaks ja rakendamaks keskkonnapoliitilisi eesmärke.

Eeldatakse, et keskkonnamõjude strateegiline hindamine peaks seejuures järgima säästva
arengu põhimõtteid kui nn keskkonnapoliitilist „katusstrateegiat“. Sellekohases
teaduskirjanduses rõhutatakse samuti, et KSH üks peamistest ülesannetest tegevuskavade
hindamisel ning võrdlemisel on rakendada jätkusuutlikkuse printsiipe. See arusaam on aga
küllaltki teoreetiline, sest keskkonnamõjude strateegilise hindamise praktikas pole
konkreetsete jätkusuutlikkuse indikaatorite teadlik ühildamine hindamiskriteeriumidega veel
üldiseks tavaks kujunenud.

Antud magistritöös uuritakse jätkusuutliku arengu põhimõtete ja keskkonnamõjude
strateegilise hindamise protsessis kasutatavate hindamiskriteeriumide praktilise ühildamise
probleemi. Otsitakse vastust küsimusele, kas jätkusuutlike tegevusplaanide eelistamise
tagamiseks peaksid keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel kasutatavad
hindamiskriteeriumid mitte ainult üldjoontes järgima säästva arengu põhimõtteid, vaid
ühilduma ka konkreetsete säästva arengu mõõdikutega.

On püstitatud järgmised uurimisülesanded:
   1. anda hinnang sellele, kas säästva arengu mõõdikute kasutamine otseselt või KSH
       käigus kasutatavate hindamiskriteeriumide ühildamine SA mõõdikutega on
       põhjendatud
  
   2. välja selgitada, kuidas on säästva arengu hindamisel kasutatavad indikaatorid
       rakendatavad keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel

   3. analüüsida senist praktikat hindamiskriteeriumide valikul ja kasutamisel

Töö koosneb kolmest põhiosast:
   1. Säästva arengu printsiibi, säästva arengu indikaatorite ning keskkonnamõjude
      strateegilise hindamise mõistete teoreetilise tausta kirjeldus

   2. Säästva arengu põhimõtete ja keskkonnamõjude strateegilise hindamise omavaheliste
      seoste alused ning sobivate hindamiskriteeriumide omadused ja valiku põhjendused

   3. Eesti olulisemate strateegiliste planeerimisdokumentide keskkonnamõjude
      strateegilise hindamise aruannete analüüs

Esimeses osas antakse üldine lühiülevaade säästva arengu kontseptsiooni ja keskkonnamõjude
strateegilise hindamise arengust ning sisust ning kirjeldatakse jätkusuutlikku arengut
mõõtvate indikaatorite olemust.

Teises osas tuuakse välja säästva arengu hindamise ja keskkonnamõjude strateegilise
hindamise omavahelised seosed ning säästva arengu põhimõtete arvestamise teoreetiline taust.
Samuti selgitatakse, milliseid ülesandeid peaks keskkonnamõjude strateegiline hindamine
üleüldse täitma ning millised peaksid olema hindamisel kasutatavate kriteeriumide põhilised
omadused. Lisaks sellele analüüsitakse indikaatorite valiku spetsiifikat.

Töö kolmandas osas uuritakse Eesti strateegiliste arengukavade KSH aruannete põhjal, kas ja
kuidas on neis säästva arengu mõõdikuid hindamiskriteeriumidena kasutatud. Otsitakse
vastuseid küsimustele, millisel alusel on hindamiskriteeriumid valitud ning kui suurel määral
nad kattuvad Eesti säästva arengu indikaatorite grupiga.

Magistritöös püütakse välja selgitada, kas säästva arengu indikaatorite ja keskkonnamõjude
strateegilise hindamisel kasutatavate hindamiskriteeriumide ühildamine ning selle praktiline
rakendamine on põhjendatud või mitte. Analüüsil tuginetakse eelkõige teemakohasele
teaduskirjandusele, aga ka seadustele, asjakohastele juhtdokumentidele, arengukavadele ja
nende kohta koostatud KSH aruannetele.

Töö autor avaldab väga suurt tänu oma juhendajale Tõnis Põder’ile kannatliku suhtumise,
igakülgse abi ja asjakohaste märkuste eest magistritöö koostamisel. Lisaks sellele tänab autor
oma perekonda ja lähedasi, kes olid töö kirjutamise pingelisel perioodil alati toeks.

Terviktekst (.pdf)