Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Seadusandlus
 
Kehtivad seadused
Eelarved
Abimaterjalid
  Riigikohtu KOV lahendeid
  Lepingunäidised
  Maamaksuga seonduvat
  Lemmikloomaregister
  KOV registrid
  KOV dok. näidisloetelu
  Keskkond
  Riigihange
  Jäätmeveo näidisdokumendid ja muud juhendmaterjalid
  EMAS rakendusjuhend
  2007-2013 Veemajanduse infrastruktuuri arendamise meetme kohta
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Seadusandlus > Abimaterjalid > Riigikohtu KOV lahendeid


Jõhvi Vallavolikogu taotlus kontrollida ehitusseaduse § 13 põhiseadusele vastavust
Print

RIIGKOHUS
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-9-06

Otsuse kuupäev

16. jaanuar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask ning liikmed Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Jõhvi Vallavolikogu taotlus kontrollida ehitusseaduse § 13 põhiseadusele vastavust

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Jõhvi Vallavolikogu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikogu võttis 15. mail 2002 vastu ehitusseaduse (EhS), mille § 13 näeb ette, et detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti.

2. Jõhvi Vallavolikogu taotleb 24. augusti 2006. a otsusega nr 82 Riigikohtult EhS § 13 põhiseadusele (PS) vastavuse kontrollimist, väites, et säte rikub kohaliku omavalitsuse õigust iseseisvalt otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi.

Jõhvi Vallavolikogu taotlus laekus Riigikohtusse 29. augustil 2006.

 

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. Jõhvi Vallavolikogu leiab, et EhS § 13 seab kohalikud omavalitsused kinnisvaraarendajatest sõltuvusse ja paneb omavalitsustele ettenägematuid arengukavaväliseid rahalisi ülesandeid. Kinnisvaraarendajad ei ole nõus kohalike omavalitsustega EhS §-s 13 nimetatud objektide ehitamise kokkuleppeid sõlmima. Samas puudub kohalikul omavalitsusel planeerimisseaduse järgi õigus keelduda detailplaneeringu algatamisest rahaliste vahendite puudumise tõttu. Selle tulemusena tekib olukord, kus kohalik omavalitsus peab tagama detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni, kuid tal puuduvad selleks piisavad rahalised vahendid. See tagamiskohustus rikub kohaliku omavalitsuse õigust iseseisvalt otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi.

Riigikohtule antud täiendavas arvamuses selgitab Jõhvi Vallavolikogu, et Jõhvi vald ei ole veel pidanud tegema EhS §-st 13 tulenevaid kulutusi, kuid arendajad soovivad linnalähedasi kinnistuid kasutusse võtta ja ei ole nõus vallaga kohalike üldkasutatavate teede ja tehnovõrkude rajamises kokku leppima. Jõhvi vallal aga napib nende rajamiseks raha.

Jõhvi Vallavolikogu arvates võib arendajaga kokkuleppe mittesaavutamise tagajärjeks olla, et arendaja või krundiomanik ehitab EhS §-s 13 nimetatud objektid ise välja ja nõuab vallalt nende maksumuse hüvitamist; arendaja jätab need objektid ehitamata ja krundiomanikud nõuavad vallalt nimetatud objektide rajamist; või et vald ei algata või ei kehtesta detailplaneeringut kokkuleppe mittesaavutamise tõttu ja arendaja või krundiomanikud vaidlustavad selle kohtus, kuna kokkuleppe mittesaavutamine ei ole piisav alus keeldumise otsuse tegemiseks.

4. Riigikogu ei näe EhS § 13 vastuolu põhiseadusega.

Kohaliku omavalitsuse institutsiooni garantii kaitseb kohalikku omavalitsust seadusandjapoolse kohaliku omavalitsuse ülesannete ringi sekkumise vastu, samuti nõuab garantii, et kohalikul omavalitsusel oleks ülesannete täitmisel vajalik mänguruum.

Ehitusseaduse §-st 13 tulenev ülesanne on kohaliku elu küsimus, mille lahendamine on kohalikule omavalitsusele kohustuslikuks tehtud kaaluka avaliku huvi tõttu. Seadusega kohalikele omavalitsustele garanteeritud planeerimisvõim tagab piisavad hoovad ja vajaliku diskretsiooniruumi, mis võimaldavad kohalikul omavalitsusel paindlikult igal üksikjuhul kinnisvaraarendajatega kokkuleppele jõuda avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse ning välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise finantseerimise osas.

5. Justiitsminister on arvamusel, et EhS § 13 on põhiseadusega kooskõlas.

Kohaliku omavalitsuse iseseisvus oma ülesannete lahendamisel seisneb õiguses vabalt otsustada, kas üldse, millal ja kuidas tegutseda. Põhiseadus võimaldab omavalitsuse enesekorraldusõiguse piiramist seaduse reservatsiooni alusel.

Üldkasutatavate kommunikatsioonide ja tehnovõrkude ning haljastuse rajamine puudutab kohaliku kogukonna liikmete ühiselu ning omavalitsusel on võimalik ja otstarbekas sellega tegeleda. Seetõttu kujutab EhS §-s 13 sisalduv kohustus endast olemuslikult kohaliku omavalitsuse omapädevusse kuuluvat ülesannet kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõike 3 punkti 1 mõttes. Ehitusseaduse §-s 13 ettenähtud kohustus on tingimuslikult kohustuslik, sest kohalikul omavalitsusel on võimalik kokkuleppe sõlmimisega kohustuse täitmisest vabaneda.

Põhiseaduse § 154 lõige 1 annab riigile võimaluse põhjendatud vajaduse korral seadusega piirata omavalitsusüksuse iseseisvat otsustuspädevust kohaliku elu küsimustes. Ehitusseaduse §-ga 13 on seadusandja sätestanud teatud objektide rajamise kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesandena ja andnud suunised selle ülesande täitmiseks. Selline piirang peab teenima piisavalt kaalukat eesmärki, olema eesmärgi saavutamiseks sobiv ja võimalikult leebe, jättes omavalitsusele võimalikult suure iseseisvuse. Justiitsminister on seisukohal, et korrastatud ja häirimatu ühiselu tagamiseks kogukonnas on seatud piirang sobiv ja vajalik. Piirang ei ole kohalikule omavalitsusele ka üleliia koormav, sest koostoimes planeerimisseaduses (PlanS) sisalduvate detailplaneeringu algatamise ja koostamise reeglitega võimaldab EhS § 13 kohalikul omavalitsusel kujundada selle kohustuse täitmist enda jaoks paindlikult või kohustuse täitmisest kokkuleppe sõlmimise teel täielikult vabaneda. Selle ülesande täielik või osaline riigi kanda võtmine või riigipoolse toetuse ettenägemine oleks piirangu proportsionaalsuse huvides vajalik juhul, kui EhS § 13 sätestaks absoluutse, mitte tingimusliku kohustuse.

Kohalikul omavalitsusel on planeeringute algatamisel ulatuslik kaalutlusruum. Kaaludes, kas planeeringut algatada või mitte, peab kohalik omavalitsus kaaluma ka oma võimalusi detailplaneeringualal EhS §-st 13 tulenevaid kohustusi täita: kui omavalitsusel puuduvad võimalused nende kohustuste täitmiseks ja kui ta ei saavuta kokkulepet detailplaneeringu algatamisest huvitatud isikuga nende kohustuste täitmiseks teistsugusel viisil, võib omavalitsusüksus planeeringu algatamisest keelduda.

6. Regionaalminister märgib, et EhS § 13 ei ole vastuolus PS §-ga 154. Ehitusseaduse § 13 tuleb lugeda koostoimes teiste sama valdkonda reguleerivate seaduste, eelkõige kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse, planeerimisseaduse ja haldusmenetluse seadusega. Planeeringu algatamine on diskretsiooniotsustus, seega peab kohalik omavalitsus planeeringu algatamise staadiumis läbi mõtlema detailplaneeringu elluviimisega seonduvad küsimused, sealhulgas ka selle, kas ta on ise võimeline rajama sellega ette nähtud objektid või peaks need rajama detailplaneeringu koostamisest huvitatud isik. Kui kohalikul omavalitsusel puudub võimalus nimetatud objektide rajamiseks ja detailplaneeringu koostamisest huvitatud isik ei ole nõus nende rajamist enda peale võtma, on kohalikul omavalitsusel võimalik keelduda detailplaneeringu algatamisest.

Ehitusseaduse § 13 eesmärgiks on tagada, et kasutusele võetavad ehituskrundid varustataks ja ühendataks õigeaegselt infrastruktuuridega. Säte jätab kohalikule omavalitsusele vabaduse otsustada, kas ta rajab vastava infrastruktuuri ise või lepib detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga kokku selle rajamises.

7. Eesti Maaomavalitsuste Liit on seisukohal, et EhS § 13 ei ole põhiseaduspärane. Kuna EhS § 13 seosed planeerimisseaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega on ebamäärased ning selge ei ole ka see, mida tähendab selles ettenähtud kohaliku omavalitsuse tagamiskohustus, on tegemist õigusselgusetu sättega. Kui EhS §-s 13 sätestatud tagamiskohustus on detailplaneeringu algatamisest huvitatud isikuga kokkuleppe saavutamisel absoluutne, võib olla tegemist PS §-s 157 sisalduva kohaliku omavalitsuse finantstagatise riivega koostoimes PS §-ga 154.

8. Eesti Linnade Liit toetab Jõhvi Vallavolikogu taotlust. Ehitusseaduse § 13 lisati ehitusseaduse eelnõusse ilma kohalike omavalitsustega kooskõlastamata ning see vajab muutmist. See säte tuleks viia planeerimisseadusesse ja sõnastada kohaliku omavalitsuse ning detailplaneeringuala arendaja kohustusena sõlmida kokkulepe detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise tingimuste, korra, tähtaegade ning krundi hoonestaja kohustuste ja õiguste kohta.

Planeerimisseaduse § 10 lõige 6 ei võimalda detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga kokku leppida EhS §-s 13 loetletud objektide ehitamises ja sellega seonduvate kulude kandmises.

9. Õiguskantsler leiab, et EhS § 13 on põhiseaduspärane.

Ehitusseaduse § 13 täpsustab ja täiendab KOKS § 6 lõikes 1 toodud kohaliku elu küsimuste loetelu. Kuna seesuguse omavalitsusülesande puhul on kohalik omavalitsus vaba otsustama üksnes seda, kuidas ülesannet täita, mitte aga seda, kas seda teha, kujutab kohaliku omavalitsuse ülesande muutmine kohustuslikuks omavalitsusülesandeks kohaliku omavalitsuse garantii riivet.

Kohaliku omavalitsuse üheks oluliseks eesmärgiks on kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomine nende igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult kasutatavate hüvede näol. Avalikuks huviks on, et uued arenduspiirkonnad omaksid ühendusteid ja vajalikke kommunikatsioone, heakorda ja tingimusi ohutuks liiklemiseks, et oleks tagatud terviklik ruumiline areng, keskkonnakaitse ja elanike ohutus.

Ehitusseaduse §-ga 13 sätestatud kohaliku omavalitsuse garantii piirang on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Kuna selle eesmärgi tagamine on kõige otstarbekam kohaliku omavalitsuse tasandil, on piirang vajalik ning ühtlasi kooskõlas ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3 tuleneva subsidiaarsuse põhimõttega. Arvestades seda, et PlanS § 10 lõige 5 jätab kohalikule omavalitsusele ulatusliku kaalutlusruumi, otsustamaks, kas detailplaneeringut algatada või mitte, ning EhS § 13 võib olla detailplaneeringu algatamisest keeldumise aluseks juhul, kui infrastruktuuri väljaehitamise kokkulepet ei saavutata, on kohalikule omavalitsusele jäetud märkimisväärne iseotsustusõigus. Samuti ei sea ehitusseadus piiranguid sellele, kuidas avalikult kasutatavate objektide rajamine tagatakse. Seetõttu on EhS §-ga 13 seatud kohaliku omavalitsuse garantii piirang mõõdukas ja põhjendatud.

10. Majandus- ja kommunikatsiooniminister on seisukohal, et EhS § 13 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Ehitusseaduse §-s 13 ettenähtud ülesanne tagada detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamine kuni ehitusloal märgitud maaüksuseni on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kui ta ei ole detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotlejaga teisiti kokku leppinud. Kohalikul omavalitsusel on detailplaneeringu algatamisel ja kehtestamisel planeerimisseadusest tulenevalt ulatuslik kaalutlusruum. Ehitusseadus ei sea tähtaega, mille jooksul kohalik omavalitsus peab avalikult kasutatava tee ning infrastruktuuri rajamise tagama. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 37 lõige 7 võimaldab kohalikul omavalitsusüksusel igal aastal arengukava üle vaadata ja sinna näiteks avalikult kasutava tee rajamisega seonduvaid parandusi teha.

Kohaliku omavalitsuse teehoiu eelarve koosneb kohalikule omavalitsusüksusele laekuvatest maksudest, tasandusfondi eraldistest, teeseaduse alusel riigieelarvest eraldatavatest summadest ja riigieelarvest tehtud ühekordsetest eraldistest.

Ehitusseaduse § 13 ei ole vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega ega pane kohalikule omavalitsusele sõnaselgelt rahalisi kohustusi.

 

VAIDLUSTATUD NORM

11. Ehitusseaduse § 13 sätestab:

"§ 13. Teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste ehitamine

Detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti."

 

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab kõigepealt vajalikuks käsitleda Jõhvi Vallavolikogu taotluse lubatavust ja ehitusseaduse §-st 13 kohalikele omavalitsustele tuleneva kohustuse olemust (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha selle kohta, kas nimetatud norm rikub põhiseaduse § 154 lõikes 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse õigust iseseisvalt otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi (II).

I

13. Jõhvi Vallavolikogu taotleb Riigikohtult EhS § 13 põhiseaduspärasuse kontrollimist, väites, et see rikub kohaliku omavalitsuse õigust iseseisvalt otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi.

14. Vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) §-le 7 võib kohaliku omavalitsuse volikogu esitada Riigikohtule taotluse tunnistada jõustunud seadus või selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.

15. Jõhvi Vallavolikogu taotlusest tuleneb, et Jõhvi vallal ei ole EhS § 13 rakendamisega seoses ühtegi vaidlust veel tekkinud. Seega kasutab Jõhvi Vallavolikogu PSJKS §-st 7 tulenevat võimalust algatada Riigikohtus abstraktne normikontroll.

16. Hindamaks, kas Jõhvi Vallavolikogu taotlus on lubatav, tuleb kindlaks teha, kas Jõhvi Vallavolikogu taotlus on esitatud kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste kaitseks ning kas kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive on vaidlustatud sätte puhul võimalik.

17. Jõhvi Vallavolikogu on tõstatanud küsimuse PS § 154 lõikes 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse autonoomia ehk siis kohaliku omavalitsuse ühe põhiseadusliku tagatise rikkumisest. Seega on esimene tingimus täidetud.

18. Määratlemaks, kas EhS § 13 kitsendab kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust, tuleb välja selgitada, kas detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse ning välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamine kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni kujutavad endast kohaliku elu küsimusi.

19. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõige 1 nimetab omavalitsusüksuse ülesannetena kanalisatsiooni ja heakorra korraldamist, territoriaalplaneerimist ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita.

Kui üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamist võib sellest tulenevalt pidada kohaliku omavalitsuse ülesanneteks, kui nende täitmine ei ole seadusega antud kellegi teise täita, siis avalikult kasutatava tee ehitamise kohustus KOKS § 6 lõikest 1 otseselt ei tulene. Samas sätestab KOKS § 6 lõige 3, et omavalitsusüksus otsustab ja korraldab neid kohaliku elu küsimusi, mis on talle pandud teiste seadustega või mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.

20. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on seisukohal, et EhS §-st 13 tulenev kohustus tagada detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamine kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni kujutab endast olemuslikult kohaliku omavalitsuse omapädevusse kuuluvat ülesannet KOKS § 6 lõike 3 punkti 1 mõttes. Seega on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive võimalik ning Jõhvi Vallavolikogu taotlus PSJKS § 7 mõttes lubatav.

II

21. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas EhS §-ga 13 seatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirang on kooskõlas PS § 154 lõikega 1.

22. Põhiseaduse § 154 lõige 1 sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sellest sättest tuleneb kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus. Enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel.

Kehtestades EhS § 13, mis kohustab kohalikke omavalitsusi tagama avalikult kasutatavate kohalike teede ning nendega seonduvate infrastruktuurielementide rajamise kas ise või kokkuleppel detailplaneeringu koostamisest huvitatud isiku või ehitusloa taotlejaga, on seadusandja piiranud nii kohaliku omavalitsuse otsustus- kui ka valikudiskretsiooni.

23. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole piiramatu. Põhiseaduse § 154 lõige 1 näeb ette, et kohalikud omavalitsused tegutsevad iseseisvalt seaduste alusel. Niisiis võib seadusandja kehtestada kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piiranguid. Põhiseadusele vastavad ei ole siiski igasugused seadusega sätestatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirangud. Tagamaks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhiolemuse säilimist, peavad selle piirangud olema proportsionaalsed ehk siis piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad.

24. Riigikohtule käesoleva kohtuasja menetlemisel antud Riigikogu arvamuses on märgitud, et EhS §-ga 13 tehti selles sättes loetletud kohaliku elu küsimuste lahendamine kohalikele omavalitsustele kohustuslikuks kaaluka avaliku huvi tõttu, jättes samas kohalikele omavalitsustele planeerimisvõimu raames piisavad hoovad ja vajaliku diskretsiooniruumi asjassepuutuvate kohaliku elu küsimuste paindlikuks lahendamiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium nõustub, et EhS § 13 sätestamise võis tingida kaalukas avalik huvi. Kaaluka avaliku huvi olemasolu kinnitab ka asjaolu, et sarnane säte sisaldus varem kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse §-s 47.

25. Õiguskantsleri arvates on EhS §-ga 13 sätestatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirangu eesmärgiks kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomine nende igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult kasutatavate hüvede näol, tagamaks kohaliku omavalitsuse territooriumil tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse ning elanike ohutuse.

26. Kolleegiumi arvates on õiguskantsleri nimetatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirangu eesmärk kaalukas avalik huvi, mida seadusandja võis EhS § 13 sätestades silmas pidada.

27. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha, kas EhS §-ga 13 seatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirang on valitud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne.

28. Pannes kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamine kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni, on seadusandja kolleegiumi arvates valinud eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiva vahendi, sest see on suunatud muu hulgas nii piirkonna tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse kui ka elanike ohutuse tagamisele.

29. Samuti on piirang eespool nimetatud avalike hüvede kaitseks vajalik, sest kolleegiumi arvates ei ole muudel isikutel või muude vahenditega võimalik samaväärset kaitset sama hästi saavutada. Kohalik omavalitsus suudab kõige paremini korraldada nimetatud kohaliku elu küsimuste lahendamist (seda kas iseseisvalt või kokkuleppel huvitatud isikutega), mistõttu on ühtaegu järgitud ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3 tulenevat subsidiaarsuse põhimõtet.

30. Piirang on kolleegiumi arvates ka mõõdupärane, sest kohalikele omavalitsustele on EhS §-s 13 loetletud tagamiskohustuse elluviimisel jäetud kaalutlusruum.

31. Ehitusseaduse §-s 13 ettenähtud tagamiskohustus sarnaneb varem planeerimis- ja ehitusseaduse §-s 47 sisaldunud tagamiskohustusele, mille kohta Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et see kohustus on täidetud, kui detailplaneeringukohased teed ja tehnovõrgud on ehituslikult lõpetatud. Selle kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. oktoobri 2004. a otsust asjas nr 3-3-1-35-04 - RT III 2004, 28, 304, p 11).

32. Ehitusseaduse §-s 13 sätestatud detailplaneeringukohaste ehitiste rajamise kohustus realiseerub alles pärast detailplaneeringu kehtestamist ja/või ehitusloa andmist. Põhimõtteliselt saab kohalik omavalitsus nimetatud kohustust vältida detailplaneeringu kehtestamata jätmise ning ehitusloa väljastamata jätmise teel. Detailplaneeringu algatamise ja kehtestamise otsustab vastavalt PlanS § 10 lõikele 5 ning § 24 lõigetele 3 ja 5 kohalik omavalitsus. Nii detailplaneeringu algatamine kui ka kehtestamine on üldjuhul menetlustoimingud ja nende tegemise üle otsustamisel on kohalikul omavalitsusel märkimisväärne kaalutlusruum (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2002. a otsust asjas nr 3-3-1-42-02 - RT III 2002, 25, 284, p 9).

Detailplaneeringu algatamisest keeldumise otsustus nagu ka ehitusloa väljastamisest keeldumise otsustus on haldusmenetluse seaduse § 43 lõike 2 kohaselt haldusaktid, mille andmisel tuleb arvestada hea halduse põhimõtteid, sealhulgas haldusorgani kohustust tagada avaldaja menetlusõigused ning järgida haldusaktile esitatavaid sisu- ja vorminõudeid. Kuivõrd planeeringu algatamisest keeldumisel antav haldusakt on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt, peab kohalik omavalitsusüksus igal konkreetsel juhul detailplaneeringu algatamise ja kehtestamise üle otsustades kaaluma, missugune on avalikes huvides tehtava otsustuse mõju isikute põhiõigustele ja huvidele, kas seonduvad õiguste riived on proportsionaalsed ning kas see otsus vastab ühetaolise kohtlemise põhimõttele.

Ka ehitusluba andes või sellest keeldudes peab kohalik omavalitsusüksus juhinduma seaduses sätestatud kaalutlusruumist ning selle raames põhjalikult hindama kõigi asjassepuutuvate isikute huve ja õigusi ning silmas pidama, et otsusest tulenevad põhiõiguste (omandiõiguse, liikumisvabaduse, ettevõtlusvabaduse jm asjassepuutuvate põhiõiguste) piirangud oleksid proportsionaalsed ning kooskõlas ühetaolise kohtlemise põhimõttega.

33. Kohaliku omavalitsuse tagamiskohustus EhS § 13 mõttes tähendab ka seda, et kohalik omavalitsus peab leidma detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude rajamiseks vajaliku raha. Finantseerimise korraldamine võib toimuda kokkuleppel arendajaga, kuid kokkuleppe mittesaavutamine ei vabasta kohalikku omavalitsust tagamiskohustusest.

Riigikohtule saadetud majandus- ja kommunikatsiooniministri kirjast nähtub, et kohalike teede ehitamiseks saavad kohalikud omavalitsusüksused raha kohalikule omavalitsusüksusele laekuvatest maksudest, tasandusfondi eraldistest, teeseaduse alusel riigieelarvest eraldatavatest summadest ja riigieelarvest tehtud ühekordsetest eraldistest. Seega on riik loonud mehhanismi, mida saab muu hulgas kasutada ka EhS §-st 13 tulenevate kohustuste täitmiseks.

34. Vaatlusalusel juhul ei ole Jõhvi Vallavolikogu jätnud raha puudumise tõttu detailplaneeringut algatamata või ehitusluba andmata ning kolleegium analüüsib EhS § 13 põhiseaduspärasust abstraktselt. Seetõttu ei saa kolleegium siinkohal võtta seisukohta selle kohta, kas rahaliste vahendite puudumise korral detailplaneeringu algatamata jätmine või ehitusloa väljastamata jätmine ja sellest tulenev kohalike teede ja tehnorajatiste väljaehitamata jätmine võiksid viia EhS § 13 põhiseadusevastasuseni.

35. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 37 lõike 1 kohaselt peab vallal või linnal olema arengukava. Arengukava on selle seaduse tähenduses omavalitsusüksuse pika- ja lühiajalise arengu eesmärke määratlev ja nende elluviimise võimalusi kavandav dokument, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi ning on aluseks erinevate eluvaldkondade arengu integreerimisele ja koordineerimisele.

Tulenevalt KOKS § 37 lõikest 3 peab kehtiv arengukava mis tahes eelarveaastal hõlmama vähemalt kolme eelseisvat eelarveaastat. Kui vallal või linnal on pikemaajalisi varalisi kohustusi või neid kavandatakse pikemaks perioodiks, peab arengukava olema nimetatud varalisi kohustusi käsitlevas osas kavandatud selleks perioodiks.

Kolleegiumi arvates on kohalikel omavalitsustel võimalik planeerida lühi- ja pikaajalise arengu vajaduste elluviimise võimalusi, sealhulgas ka detailplaneeringute elluviimise võimalusi arengukava abil tasakaalustatult ja järk-järguliselt. Samuti võimaldab stabiilne ja eelnevalt teadaolev finantseerimissüsteem kohaliku omavalitsuse üksustel koostada pikaajalisi arengukavasid ning neid tulemuslikult ellu viia. Seega on kohalikele omavalitsustele EhS §-s 13 loetletud tagamiskohustuse elluviimisel jäetud kaalutlusruum.

36. Eeltoodust tulenevalt asub põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seisukohale, et EhS § 13 on PS § 154 lõikega 1 kooskõlas, ning jätab Jõhvi Vallavolikogu taotluse rahuldamata.

 

Märt Rask, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve


19.01.2007

 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit