Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Uurimused/käsiraamatud
 
Teadustööd
Uurimistööd
Analüüsid
Käsiraamatud
Haldusreform
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Uurimused/käsiraamatud > Uurimistööd


Ülevaade Tartu linnas lastega, noortega ja reproduktiivses eas perekondadega tehtavast tööst

Uurimislepingu aruanne ( .rtf failina siit (207 KB))

ÜLEVAADE TARTU LINNAS LASTEGA, NOORTEGA JA REPRODUKTIIVSES EAS PEREKONDADEGA TEHTAVAST TÖÖST

SPETSIALISTIDE NÄGEMUS

Judit Strömpl
Marju Selg
Tartu Ülikool, Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakond

TARTU 2002

Sisukord

Sissejuhatus

1. Meetod

1.1. Uurimuse teoreetilised alused

1.2. Valim, uurimismeetod ja uurimuse käik

2. Olukorra kirjeldamine ja selle analüüs

2.1. Kliendi määratlemine

2.2. Probleemistiku määratlemine

2.3. Tegevus

2.4. Koostöö teiste spetsialistide ja institutsioonidega

3. Järeldused

Kasutatud kirjandus

Lisad

Sissejuhatus

Asudes kavandama Tartu linna sotsiaalhoolekande arengukava väljatöötamise protsessi, seisime küsimuse ees – millistele teadmistele toetuda. Sotsiaalsete probleemide ja nende lahendamisteede kohta on võimalik teadmisi saada erinevatel viisidel. Probleeme, nende ulatust ja lahendamise tulemuslikkust on võimalik uurida nn sihtgruppide kaudu. Sel juhul pöördub uurimuse teostaja nende inimeste poole, kelle kuulumine sihtgruppi on mingitel formaalsetel alustel juba selgelt fikseeritud: nt eakate sihtgrupp on ühemõtteliselt seotud vanusepiiriga ja teatud vajadustega, mis meie ühiskonnas on küllalt selgelt määratletud; ka kuulumine puuetega inimeste gruppi on võrdlemisi selgelt määratud füüsilise või vaimse seisundiga, mis piirab inimese tegutsemisvõimalusi teistega võrreldes. Loomulikult võivad ka nimetatud sihtgruppidesse kuuluvate inimeste ja eriti nende poolt kasutatavate teenuste kohta eksisteerida erinevad arusaamad ja tõlgendused. Siiski, võrreldes teiste sihtgruppidega – nt lapsed või toimetulekuraskustega täiskasvanud – sõltub nende puhul väga palju antud ühiskonnas käibel olevatest üldnormatiivsetest tõlgendustest. Näiteks on Soome ja Eesti sotsiaaltöö/sotsiaalhoolekande spetsialistide nägemus vanuritest või puuetega inimestest enam-vähem sarnane, ning seoses sellega on sarnased ka hoiakud ja pakutavate teenuste suunad; mõne teise sihtgrupi puhul selline üksmeel puudub ja tegutsemisviisid võivad erinevates ühiskondades olla küllaltki erinevad. Kuna eelnevatele Eesti lastekaitsealastele uuringutele tuginedes (nt Ainsaar 2000, Kutsar 2000, Tamberg 1995 jt.) on alust arvata, et Eestis esineb teatud paljusus laste heaolu ja lastekaitse mõistmisel, planeerisime oma uurimuse mitte sihtgrupiuuringuna (seda enam, et just sihtgruppide ja teenuste osutamise kohta mingisugune informatsioon juba eksisteerib ning on kättesaadav nt ametlikest aruannetest), vaid nende spetsialistide arvamuse uuringuna, kes nende probleemidega oma igapäevases töös kokku puutuvad ja kelle teadmised antud valdkonna kohta on seni olnud laiema avalikkuse eest varjatud. Võtme sotsiaalhoolekande süsteemi tänase päeva mõismiseks ja homse kavandamiseks annavad eelkõige inimesed, kelle igapäevatööd ja pürgimusi need aruannetes ja statistikakogumikes olevad numbrid kajastavad, niisiis otsustasime kvalitatiivselt uurida nende arusaamu. Meetodi valikut on täpsemalt põhjendatud aruande teooriaosas.

Uurimuse eesmärk on anda ülevaade praegusest olukorrast ja analüüsida Tartu linnas tehtavat tööd probleemsete laste, noorte ja reproduktiivses eas perekondadega. Situatsiooni kirjeldamiseks teadmiste hankimine toimus uuritavas valdkonnas töötavate spetsialistide kaudu. Valimi koostamisel lähtuti järgmistest põhimõtetest ja eesmärkidest:
  • Spetsialistid, kelle igapäevased tööülesanded on otseselt või kaudselt seotud laste ja noorte probleemide lahendamisega, on kompetentsed olukorda hindama.
  • Spetsialistide arvamuste ja nägemuse kaudu on võimalik hinnata reaalseid vajadusi uuritavas valdkonnas Tartu linnas.
  • Tulevase arengukava elluviijateks on praegu selles valdkonnas töötavad spetsialistid, sellepärast tundus tähtsana arengukava koostamise protsessi algusest peale kaasa haarata kõik osapooled, arutada nendega töö praegust seisu, ootusi ja optimaalseid lahendusi.
  • Üheks oluliseks eesmärgiks oli anda spetsialistidele võimalus osaleda ühises arutelus ja tuleviku arengu konstrueerimise protsessis, nii et igal tasandil tekiks osalustunne.

    Aruanne koosneb kolmest suuremast osast. Meetodi-osas tutvustatakse sotsiaalkonstruktsionistlikku teooriat kui uurimuse teoreetilist alust, põhjendatakse meetodi valikut ja uurimuse käiku. Järgneb ülevaade olukorra kirjeldustest respondentide poolt ja selle analüüs intervjuudes käsitletud peamiste teemade (kliendi, probleemistiku, tegevuse ja koostöö määratlemine) kaupa. Kuna tegemist on konkreetset väljundit – Tartu linna sotsiaalhoolekande arengukava – toetava uurimusega, on teksti parema jälgitavuse huvides kokkuvõtvad lõigud “Silmas pidada arengukava koostamisel” paigutatud teksti sisse vastavate teemakäsituste järele. Lõpus esitatakse kokkuvõtlikult põhiideed, mis võiksid toetada arenguvisiooni ja -mudeli ning tegevuskava väljatöötamist. Aruanne on varustatud kasutatud kirjanduse loeteluga. Lisades on ära toodud valimi kirjeldus ning kodeerimisjuhend. Konfidentsiaalsuse tagamiseks pole lisatud intervjuude transkriptsioone.

    Kuigi käesolev uuring on keskendunud laste ning lapsi kasvatavate perekondadega tegelevate spetsialistide arvamuste uurimisele, võib oletada, et saadud andmetest tulenevad üldised järeldused laienevad suuremal või vähemal määral kogu Tartu – ning kuna Tartu kuulub Eesti konteksti, siis ka Eesti – sotsiaalhoolekande süsteemile.

    Autorid avaldavad tänu kõikidele intervjuudes osalenutele, ning eriti MTÜ Tartu Laste Tugikeskusele kaasabi eest uurimuse praktilisel korraldamisel.

    1. Meetod

    1.1. Uurimuse teoreetilised alused

    Uurimuse aluseks on sotsiaalkonstruktsionistlik teooria. Sotsiaalkonstruktsionistlik teooria on sümbolilisel interaktsionismil, fenomenoloogial ja poststrukturalismil põhinev suund sotsiaalteadustes, mis on eriti sügavalt mõjutanud Lääne-Euroopa, eelkõige Suur-Britannia ja Põhjamaade sotsiaaltöö teadust.

    Sotsiaalkonstruktsionism (Bauman 1990; Burr 1997; Cohen 1985, 1992; Clarke 1999; Howe 1994; Jokinen et al 1999; Karvinen et al 1999; Payne 1993, 1999; Spector & Kitsuse 1977 jt) käsitleb sotsiaalset reaalsust kui inimestevahelise suhtlemise protsessi (Mead 1934; Blumer 1971; Goffman 1961,1967, 1990; Becker1963; Lemert 1972 jt), mille käigus inimesed omistavad teatud nähtustele tähendusi ja interpreteerivad neid, kasutades olemasolevaid kontseptsioone või arendavad uusi. See on põhiline sotsiaalne tegevus. Tähenduste omistamise ja nähtuste interpreteerimise teel konstrueeritud maailm distantseerub näiliselt üksikisiku seisukohtadest. See maailm tundub “objektiivsena” ehk inimsuhetest (inimeste sotsiaalsest tegevusest) sõltumatu reaalsusena, millele inimesed omistavad sisemiselt omase struktuuri, funktsioonid ja muud omadused, nii nagu seda rõhutab positivistlik sotsioloogia (Berger et al 1967).

    Sotsiaalkonstruktsionism eitab “objektiivse” reaalsuse olemasolu ning lähtub sellest, et on olemas üksnes sotsiaalsed protsessid (interaktsioonid), mille käigus sotsiaalset maailma pidevalt mõjutatakse. Inimesed kooskõlastavad üksteisega oma kogemustel põhinevaid interpretatsioone. Niimoodi luuaksegi sotsiaalset maailma. Teisisõnu, sotsiaalne reaalsus on inimestevahelise suhtlemise tulemus ja eksisteerib vaid selles protsessis. Inimene (indiviid) ise kui sotsiaalne olend on sellesama protsessi tulemus. Selleks et mõista, kuidas kujuneb sotsiaalne reaalsus ja inimene oma käitumise, identiteedi, probleemidega jne, tulebki uurida protsessi – konkreetseid sotsiaalseid interaktsioone ja/või olemasolevaid seletusi nähtustele. Inimeste poolt väljendatud interpretatsioonid on kollektiivse tegevuse tulemus. Kõigepealt liitub indiviid juba olemasolevate interpretatsioonidega, mida inimkond on vastavalt oma kogemustele välja arendanud. Need interpretatsioonid on teadmistena keeles fikseerunud ning kanduvad põlvest põlve. Niisiis tundub indiviidi seisukohalt, et maailm on olemas valmis struktuurina oma loogika, iseärasuste ja näiliselt muutumata olemusega. Elu käigus omandab inimene uusi kogemusi ja tema arusaamine ümbritsevatest nähtustest muutub: ta loob vastavalt isiklikele kogemustele ja teadmisele nähtustele oma seletused. Niimoodi tekivad uued interpretatsioonid, mis on taas interaktsioonis teiste inimeste interpretatsioonidega ja kõik see kokku on taas aluseks sotsiaalse reaalsuse muutumisele. Iga uus teadmine maailmast muudab inimeste arvamusi ja käitumisviise. See protsess toimub pidevalt, s.t inimesed ühelt poolt saavad uusi teadmisi olemasolevatest nähtustest, selle tulemusel need nähtused muutuvad tema silmis. Nii toimub üheaegselt olemasolevate ühiskondlike struktuuride (institutsioonide) taasloomine ja ka nende pidev muutumine. Struktuur ja protsess on terviku lahutamatud pooled, neid võib ainult abstraktselt eristada. Ühiskonna arengus on eristatavad perioodid, mil struktuuride/institutsioonide stabiilsus on suurem (taastootmine toimub väiksemate muutustega) või siis väiksem (taastootmine toimub radikaalsemate muutustega). Sellist ühiskondlikku ebastabiilsust nimetas Durkheim (1994) anoomiliseks situatsiooniks: reeglid/normid ja väärtused muutuvad kiiresti, institutsioonides fikseeritud ühiskondlik regulatsioon (reeglite/normide ja väärtuste süsteem) on nõrk, indiviidide integratsioon on puudulik, ühiskond on justkui laiali pudenemas, kasvavad sotsiaalsed probleemid. See ongi situatsioon, millele viitavad Eesti sotsiaalteadlased, iseloomustades siirdeperioodi (Adamson jt 1999).

    Ühiskondlike struktuure, institutsioone, on sellises ebastabiilses olukorras, mis pakub nende hindamiseks vähe pidepunkte, oluliselt raskem uurida kui stabiilses ühiskonnas. Kuid ka ebastabiilses olukorras jätkavad inimesed sotsiaalset tegevust – suhtlevad üksteisega ja püüavad leida seletusi ümbritsevatele nähtustele. Kuna institutsioonid eksisteerivad vaid inimeste sotsiaalse aktiivsuse väljendusena, siis vahetule vaatlusele allubki sotsiaalne aktiivsus (interaktsioonid, interpretatsioonid, arvamused jne). Interpretatsioonides väljenduvad inimese väärtused, hoiakud, arvamused, uskumused, normid jne. Seejuures tuleb mõistet “oma arvamus” kasutada teatud tingimusi arvestades. Reeglina liituvad inimesed juba olemasolevate põhimõttetega, nad jagavad teatud sotsiaalsete, professionaalsete jt gruppide diskursusi (Billig 1991:7). Nii et “oma arvamuse” deklareerimisel esindab iga inimene teatud grupi “üldist arvamust” ja kahe inimese dialoogis on tegelikult tegemist palju enamaga kui kahe inimese nö isiklike arvamuste vahetamisega. Kui vestlus toimub näiteks sotsiaaltöötaja ja kliendi vahel, esindab kumbki oma maailma, mõlemal neist on oma nägemus sellest, mis on õige ja mis vale, mõlemal on oma sotsiaalne kompetentsus. Nad kehastavad antud ühiskonnas kujunenud arvamusi ühelt poolt selle kohta, mis tähendab olla klient, ja teiselt poolt, mida ühiskond arvab ja ootab sotsiaaltööst ja sotsiaaltöötajalt. Klient n-ö kannab “sotsiaalabi kliendi” rolli atribuute, sotsiaaltöötaja aga “abistaja”, “sotsiaalhoolekande ametniku” rolli ja atribuute (Goffman 1959).

    Sotsiaaltöö praktika kõige üldisemas mõttes on suunatud sotsiaalsete probleemide lahendamisele. Ideaalis on sotsiaaltöö põhieesmärk integreeritud ühiskonna arendamine. Seoses sellega on sotsiaaltöö praktikal eriline roll sotsiaalse reaalsuse, sh sotsiaalsete probleemide konstrueerimisel. Interaktsioonides sotsiaaltöötaja (normatiivsuse ametlik kandja) ja kliendi (probleemi kandja) vahel arutatakse, sõnastatakse ja identifitseeritakse probleeme. Probleemiga tegelemises kohtuvad (põrkuvad) erinevad huvid, seisukohad ja lähenemised, erinevad fenomeni interpretatsioonid: sotsiaaltöötaja on eelkõige ühiskonna huvide kaitsja, kes näeb kliendis ühiskonna otsest (kriminaalne käitumine, nakkushaiguste levitamine) või potentsiaalset (kohanemisraskused, vaesus, töötus, toimetulematus oma elu korraldamisega jms) ohustajat.

    Sotsiaaltöötaja ja klient on erineva ühiskondliku staatusega. Sotsiaaltöötaja staatuse ja tegevuse tagatiseks on ametipost, see annab sotsiaaltöötajale aluse identifitseerida ennast ühiskonna normide kandjana. Sotsiaaltöötaja võib olla kindel oma arvamustes, hinnangutes, tõekspidamistes jne, kui ka oma tegevuses, mis oma iseloomult on otsene või kaudne sekkumine klientide ellu.

    Sotsiaalkontruktsionismi teooria seisukohalt käsitletakse ka teaduslikku uuringut sotsiaalse interaktsioonina. Uurimistöö käigus suhtleb uurimuse teostaja uuritavate inimestega, ja see interaktsioon ei erine teistest – ka selle käigus toimub reaalsuse konstrueerimine ja interpreteerimine, lisaks on uurimuse teostajal ka vahendaja roll uurimissubjektide ja uurimisaruande lugejate vahel. Teadlase interpreteeringud põhinevad (peavad põhinema) akadeemilistel teadmistel. Akadeemiliste teadmiste aluseks on see teoreetiline ja empiiriline mõttepagas, mis on uurimuse läbiviimise ajaks antud eriala raames loodud. Iga uurimust innustavad ühelt poolt olemasolevad teadmised ja teiselt poolt veel vastamata küsimused ehk teadmiste puudumine. Seega on iga uurimus omamoodi õppimisprotsess, mille käigus tekib uus teadmine, kusjuures sotsiaaltöö uurimise kontekstis uus loodud teadmine sotsiaaltöö uurija ja praktiku (uurimissubjekti) interaktsiooni tulemus. See uus teadmine reaalsusest põhineb nii teoreetilistel teadmistel kui praktilistel kogemustel. Uurimissubjektide arvamusi analüüsides ja interpreteerides on oluline hoida neist lahus enda kui uurija arvamused antud valdkonna või nähtuste kohta.

    1.2. Valim, uurimismeetod ja uurimuse käik

    Uurimissubjektid on Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi osakonna (SAO), Haridusosakonna, Kultuuriosakonna Noorsooteenistuse juhtivad spetsialistid, SAO Laste Turvakodu spetsialist, SA TÜK Psühhiaatriakliiniku Lasteosakonna psühhiaater ja lastepsühholoogid, SA TÜK Lastehaigla sotsiaaltöötaja, käsitletavas valdkonnas tegutsevate MTÜ-de juhid ja spetsialistid, algklasside õpetaja, koolisotsiaaltöötajad, Tartu Politseiprefektuuri Kriminaalpreventsiooni- ja noorsootalituse inspektor, Tartumaa Alaealiste komisjoni esimees. Kokku kuulub valimisse 25 isikut (vt lisa 1).

    Uurimismeetod. Andmed on kogutud kvalitatiivse sotsiaaltöö intervjuu abil. Sotsiaaltöö intervjuu eripära on, et intervjuu ei piirdu üksnes informatsiooni kogumisega, vaid intervueeritava(te) ja intervjueerija(te) vahel toimub ka arutelu intervjuu käigus üleskerkivatel teemadel. Sellise intervjuu tulemuseks on salvestatud vestlus “teoreetiku” ja “praktiku” vahel, mida hiljem analüüsitakse.

    Vestlused olid ette valmistatud poolstruktureeritud intervjuudena, peamine tähelepanu oli järgmistel teemadel:
    1. kliendi(grupi) määratlemine, iseloomustus;
    2. probleemistiku määratlemine;
    3. iseenda (st spetsialisti) ja oma asutuse töö iseloom ja tegevuse kirjeldus;
    4. koostöö teiste spetsialistide ja institutsioonidega;
    5. tulevikuootused ja -soovid (sh väljatöötatava arengukava suhtes).

    Keegi nendest, kelle poole pöördusime, ei keeldunud intervjuud andmas. Mõnel juhul tuli korduvalt helistada ja põhjalikult seletada, mis infot ja miks kogutakse. Mõni vestluspartner oli alguses tõrges, kuid kõik sulasid intervjuu jooksul vähem või rohkem üles. Intervjueerijad tundsid kõigil juhtudel energia vallandumist, kõigist intervjuudest jäi positiivne mulje. Paljud intervjueeritavad väljendasid omalt poolt rõõmu, et keegi nende tegevuse vastu nii põhjalikku huvi tunneb.

    Intervjuude pikkus kõikus 45 minutist kuni 1,5 tunnini. Intervjuud (v.a üks erand) olid individuaalsed. Koolisotsiaaltöötajatega viidi läbi grupi-intervjuu, millest võttis osa ka SAO Lastekaitseteenistuse juhataja.

    Intervjuud toimusid peamiselt vastajate töökohal (kahel juhul ka TÜ Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakonna ruumes) eelnevalt kokkulepitud ajal, intervjueerijaid oli reeglina kaks. Kõik vestlused salvestati ning transkribeeriti hiljem. Materjal kodeeriti avatud kodeerimise põhimõttel (kodeerimisjuhend vt lisa 2) ning analüüsiti. Intervjuu ettevalmistamine, andmete kogumine, töötlemine ja analüüsimine on toimunud märtsist juunini 2002 aastal.

    2. Olukorra kirjeldamine ja selle analüüs

    2.1. Kliendi määratlemine

    Klientide määratlemist alustasid spetsialistid probleemsest lapsest ja noorukist, kuid see laienes reeglina kohe järgmistes lausetes lapse perekonnale. Kliendi tüüpiline kirjeldus oli:
    “Meie kliendid on probleemsed lapsed… Lapsed, kelle kodu on probleemne… Vanemad ei hooli… Need on hooletusse jäetud lapsed…”
    Kliendi määratlus erines sõltuvalt spetsialisti töövaldkonnast. Nt Psühhiaatriakliiniku lasteosakonna spetsialistid rõhutasid vaimse arengu või tervise häireid, õppimisraskusi; Lastekliiniku sotsiaaltöötaja tervislikku seisundit või iseärasusi (füüsilised ja/või psühholoogilised erivajadused), koolisotsiaaltöötajad – probleeme seoses kooli ja õppimisega. Oluliselt mõjutab kliendi määratlemist ka lapse vanus (väikelast ja noorukit käsitletakse erinevalt). Ükskõik mis probleemid lastel endil ka polnud, ikka seostati neid lapse kodu ja perekonnaga.

    Laps-kliendi perekonda iseloomustati terminitega: “probleemne perekond”, “riskipere” ja ka “kriisipere”. Viimane termin oli kasutusel nii “riskipere” sünonüümina kui ka akuutses kriisis olevate perekondade kirjeldamisel. “Kriisipere” on ilmselt erialase slängi näide – sõna “kriis” kasutati eriti raske, kiiresti sekkumist/lahendamist vajava seisundi kirjeldamiseks, kusjuures see kriitiline seisund võis olla pikemat aega kestnud ning kiire sekkumise vajadus ei tulenenud mitte kriisist endast, vaid sellest teadasaamisest. Arvatavasti peeti silmas ka perekondasid, kus kriisid, õigemini kriise vallandavad saatuselöögid korduvad perioodiliselt, või on tegemist kunagise raske kriisi fikseerunud järelnähtudega. Niisiis, “kriisipere” all võidakse mõelda lisaks akuutses kriisis perekonnale ka puudelapsega, vaest, sõltlasega, töötu vanemaga jne perekonda, kus riskid (puue, sõltuvus, töötus jne) on juba pikemat aega probleeme tekitanud. Kriisiperest kõneldakse üldiselt lootusetus toonis.

    Vaatamata sellele, et tunnistati perekonna tähtsust, oli ülekaalus arvamus, et spetsialistid (nii vastaja ise kui ka teised) töötavad eelkõige lapse heaks, tegeldes ainult tema abistamisega/kaitsmisega ja seda sellepärast, et muu tegevus (nt sisuline töö perekonnaga) on nende jaoks üle jõu käiv: “Kui saaksime tegelda kriisiperedega, saaksime vähendada nende bioloogiliste vanemate hulka, kes loobuvad lastest.”

    SILMAS PIDADA ARENGUKAVA KOOSTAMISEL: Perekonna-sotsiaaltööks puuduvad Tartus nii materiaalsed kui ka inimressursid, kuigi kõik küsitletud spetsialistid arvasid, et piirdumine laste abistamisega väljaspool tema loomuliku elukeskkonda on vaid poolik lahendus – tulekahju kustutamine.

    2.2. Probleemistiku määratlemine

    Probleemistiku määratlemine on otseselt seotud kliendi määratlemisega. Probleemide põhjustajaks on eelkõige vanemad, kes mingitel põhjustel ei täida oma vanemlikke kohustusi. Eelkõige nimetati toimetulematust laste kasvatamisega, mis on omakorda tingitud vanemate töötusest, vaesusest, sotsiaalsest ja psühholoogilisest allakäigust, depressioonist (“jõuetus”), sõltuvusprobleemidest (“vanemate alkoholism”) või muudest asjaoludest, nt vanemate (ema) sotsiaal-psühholoogilisest ebaküpsusest (“väga noor ema”), jm.

    Reeglina ei tegelnud intervjueeritavad vanemate probleemide määratlemisega eriti põhjalikult. Tundus, et vanemate probleeme peeti kõikidele, sh intervjueerijaile, hästi tuntuiks, niisiis piirdusid vastajad vaid nende mainimisega. Samas ilmnes erinevus vanematega seotud probleemide kategoriseerimisel ja hindamisel – teatud vanemate muresid spetsialistid aktsepteerisid ega süüdistanud toimetulematuid vanemaid. Spetsialistid ilmutasid küllaltki suurt tolerantsust ja valmidust vanematega koos tegutseda järgmistel juhtudel:
  • väga noor ema (isa figuur meie andmetes puudus)
  • üksik, paljulapseline ema
  • töötu vanemaga perekond
  • vaene perekond
  • vaene paljulapseline perekond
  • puudega või krooniliselt haiget last kasvatav perekond
  • perekond vastsündinud lapsega (“Hea Alguse” kodukülastused) – abielupaar satub raskustesse esimese lapse sündimisega, sest uued rollid ja tegevused vajavad harjutamist.

    Ülalnimetatud perekondades on vanemate toimetulematus tingitud vanematest mittesõltuvatest (välistest) teguritest: iga, töötus, vaesus, ülemäära suur koorem (paljulapselisus), tervislik seisund. Niisugused perekonnad kutsuvad spetsialistides esile kaastunnet ja valmisolekut aidata: “Kui näen, et (lisaks lapse tervise probleemistikule) on tõsisemad vajadused, nt materiaalsed ja psühhosotsiaalsed vajadused, kutsun nad tagasi. Olen võtnud selle oma ülesandeks…” Sellistel juhtudel nähakse kliendina pigem (siiski mitte reeglina) perekonda.

    Omaette grupina kuuluvad siia perekonnad, kelle probleemid on tingitud lapse iseärasustest. Erivajadustega lapse vanemad vajavad abi, kuid nad on ka ise valmis tegutsema; nad ilmutavad sageli valmisolekut osaleda lapse heaolu arendamisel, nad on initsiatiivikad, otsivad ise abi või on kergesti haaratavad koostöösse. Teisalt – väga noort ema käsitleb sotsiaaltöötaja pigem kui laps-klienti, mitte kui iseseisvat lapsevanemat.

    Teine suund on seotud vanemate raskete käitumishäiretega, millest esimesel kohal on alkoholism (huvitav, et vanemate teistest sõltuvushaigustest - toksikomaaniast, narkomaaniast - spetsialistid ei rääkinud; need nähtused ilmuvad laste ja noorukite puhul). Sõltlasvanemate suhtes kuuldus spetsialistide hinnanguis sageli süüdistusi, kehtib arvamus, et sellised vanemad on ise süüdi lapse probleemides, vanemlike kohustuste mittetäitmises. Andmete alusel võib teha järelduse, et kui tegemist on vanemate alkoholismiga, siis näeb laste heaks töötav spetsialist vanemates eelkõige lapse heaolu ohustajat, kelle eest tuleb last kaitsta. Selliste peredega seoses tuleb kõnepruuki sõna “sekkumine”, millele omistatud tähendus oli radikaalse muutuse ettevõtmine. “Sekkumine” kõlas spetsialisti suus kui viimane võimalus midagi päästa, reeglina pööratud vanemate vastu, eesmärgiks laste kaitsmise (sekkumise kohta vt ka pt 3).

    Selliseid vanemaid käsitletakse kui vaenlasi, kellega põhimõtteliselt ei saa koostööd teha ja neid tõrjutakse lapse heaolu loomise protsessist välja. Nendega seoses kõneldakse ähvardamisest, hirmutamisest, karistamisest, lapse eraldamisest vanematest, vanemlike õiguste äravõtmisest jne. Andmed kõnelevad sellest, et sekkumisega kaasnebki sageli vanemlike õiguste äravõtmine.

    Selle teise suuna puhul ilmneb, et vanemate alkoholism on põhiline probleem, millega lastekaitja midagi ette võtta ei saa. Võrreldavalt lootusetuks ei peetud spetsialistide poolt mitte ühtki teist vanemate hälbimust.

    Vanemate alkoholismi ei saa tähelepanuta jätta ka seepärast, et need perekonnad taastoodavad oma laste kaudu sama käitumismalli. Spetsialistid, kelle klientuuri moodustavad teismelised, juhtisid noorukite raskemate probleemide hulgas samuti tähelepanu toksikomaaniale ja alkoholismile.

    SILMAS PIDADA ARENGUKAVA KOOSTAMISEL: Alkoholismi ravi ja preventsioon on valdkond, mida arengukavas tuleb käsitleda kui olulist mõtlemiseainet tulevikuperspektiivis. Ilmselt nõuab see ülesanne sotsiaalabi, hariduse, kultuuri, tervishoiu, politsei, kriminaalhoolduse jm. valdkondade ühistegevust. Samas väljub antud probleem Tartu linna piiridest ning vajab riikliku alkoholipoliitika ümberkorraldamist.

    Ülalkirjeldatud kahele arvamuste grupile lisandub veel kolmas, küll mitte nii selgelt välja joonistunud, nii et seda võiks käsitleda ka kahe eelnimetatu “hübriidina” – tal on ühisosa mõlemaga neist. Kõneldi perekondadest, kes ei tule toime laste arenguvajaduste rahuldamisega, kuid seda ei seletatud otseselt ei sõltuvushaiguste ega ka ülalnimetatud “vabandavate” asjaoludega (noorus, töötus, vaesus jms). Need on vanemad, kes kipuvad eluvõitluses alla jääma ning neil jätkub energiat üksnes oma asjadega (töötamine, töökoha või partneri otsimine jne) tegelemiseks: “Vanemad kardavad tööd kaotada, töötavad ööd ja päevad, neil pole aegagi lapsi kontrollida… Ta polegi vaene, aga lihtsalt ei hooli … ta ei vaevugi enam, on käega löönud … Ta on enesekeskne, mõtleb ainult enda peale … ei hooli lapse vajadustest …”

    SILMAS PIDADA ARENGUKAVA KOOSTAMISEL: Igapäevase perekonnaelu korraldamine on paljudele üle jõu käiv pingutus, millesse ollakse harjunud suhtuma kui iseenesest mõistetavasse. Perekonna lagunemine on raske ja pingelise elu loomulik tulemus. Lapsevanematel peab olema raskuste (ka normatiivsete perekriiside, nt lapse sünd, murdeealine laps) puhul kättesaadav “normaalne”, mittestigmatiseeriv tugi. Kättesaadavuseks ei piisa üksnes abistavate struktuuride olemasolust, vajalik on informeeritus ja usaldus. Eriti oluline on üksikvanemaga perekondade toetamine.


    Kliendi ja probleemistiku määratlemisel spetsialistide arvamuste alusel ilmesid järgmised iseärasused.
  • Olla sotsiaaltöö klient Eesti ühiskonnas – see on negatiivne nähtus. Mitte keegi küsitletuist ei soovinud näha ei ennast ega oma last lastekaitse või sotsiaaltöötaja kliendina. Sõltumata sellest, kas kliendi (perekonna) probleemides oli süüdi perekond ise või asjaolud, kas intervjueeritav tundis perekonnale kaasa või süüdistas seda enda toimetulematuses, suhtumine oli üldiselt distantseeruv. See peegeldab ilmselt Eesti ühiskonna üldist hoiakut, mida väljendasid paljud spetsialistid, iseloomustades nii klientide kui ka spetsialistide probleeme. “Keegi ei taha end edutuna näidata.” – põhjendas üks vastaja. “Olla edukas” on seevastu Eesti ühiskonnas oluline väärtus ja need, kelle “edutus” on silmnähtav, kutsuvad esile kas haletsust, põlgust või viha, olenevalt asjaoludest. Sotsiaaltöö (sotsiaalhoolekande) kliendi negatiivse märgistamise põhjuseks on ilmselt see, et sotsiaaltöö tegutsemisvaldkond on seal, kus ähvardavad riskid, probleemid ja kriisid – sotsiaaltöö tegeleb sekundaarse või tertsiaarse preventsiooniga.
  • Eelpool öelduga on seotud ka järgmine nähtus. Spetsialistide sõnavaras esineb haruharva termin “lapse heaolu” kui kõigile Eesti lastele suunatud tegevus. Ilmselt on see üldiselt omane Eesti praktilise lastekaitse professionaalsele diskursusele. Rõhk on asetatud laste kaitsmisele, mis rakendub siis, kui lapse normaalne elu ja areng on ohustatud: “Lastekaitse kaitseb last. … Pere ütleb - ei! … “Ma tulen, sest last on pekstud! …Viin lapse ära!” Tuleb kaasa juriidiline süsteem, aga temal (lastekaitsjal) on õigus algatada.” Lastekaitse ja sotsiaaltöö ei ole üldiselt haaratud esmasesse ennetamisesse, vaid asuvad tegutsema, kui ilmnevad juba silmnähtavad riskid või kriisiolukorrad.
  • Ülalmainitud asjaolude tulemuseks on, et sotsiaaltöö valdkonna kliendid ja probleemid kannavad selget negatiivset stigmat. Pole vahet, kas klient kutsub esile sotsiaaltöötaja (ühiskonna) haletsust või viha, igal juhul ei suhtuta temasse kui võrdväärsesse partnerisse. See asjaolu ilmneb kõige ehedamalt viisis, kuidas spetsialistid võivad toimida klientide kohta käiva informatsiooniga – see on küllaltki vaba. Sageli kõlas intervjuudes: “inimestelt tuleb tagasisidet”, et üks või teine spetsialist kasutas tema andmeid ebadiskreetselt ning kaotas sellega kliendi või tema lähedaste usalduse. Intervjuudes ilmneb eelnevaga seoses üks märkimisväärne vastuolu. Spetsialistid rääkisid palju vajadusest omada käepärast informatsiooni reaalsete ja potentsiaalsete abivajajate kohta, andmebaaside koostamisest ja andmete kättesaadavuse vajalikkusest, olles samas ettevaatlikud enda kohta informatsiooni andes, justkui juba eeldades selle lekkimist. Ilmselt põhjustab sama nähtus ka spetsialistide teatud usaldamatust (nt individuaalse supervisiooni eelistamine grupisupervisioonile või supervisiooni vajalikkuse eitamine: “Meie tuleme toime ka ilma supervisioonita… kõik töötajad on suurte kogemustega... arutame juhatajaga... meil on iga nädal / iga kuu töötajate koosolekud, seal saame kõigest rääkida”). Ja veel – paljud intervjueeritavad väljendasid kahtlust, et kui nt koolisotsiaaltöötaja oleks koolis, alludes otseselt kooli juhtkonnale, kas siis õpilased üldse pöörduksid tema poole: esiteks, koolisotsiaaltöötaja poole pöördumine iseenesest märgistab õpilast kui ebaedukat, probleemset; teiseks, õpilasel tekib hirm, et teised süsteemis osalejad (juhtkond, õpetajad, kaasõpilased) saavad teada tema probleemi üksikasjadest.
  • Lapse probleemide põhjusi nägid mõned intervjueeritavad lisaks perekonnale ka teises laste elu olulises keskkonnas – koolis. Samas aga nii Tartu linna koolisotsiaaltöötajad kui haridusjuhid otsisid kooliprobleemide põhjusi eelkõige probleemsete õpilaste kodus, eirates kooli kui sotsiaalse keskkonna tähtsust koolistressi, kiusamise, vägivalla jms tekkimisel: “…kodu rolli isiksuse kujundamisel kiputakse alatähtsustama, see on väga suur, tihtipeale suurem kui koolil… me ei saa kogu vastutust kooli peale lükata… Loodus on pannud selle rolli ja kohustuse vanemale, mitte kooli peale”.

    SILMAS PIDADA ARENGUKAVA KOOSTAMISEL: Oluline on sotsiaaltööga seotud märgistamise minimiseerimine. See võib toimuda kahes suunas, kusjuures mõlema märkuse tähendus ei piirdu Tartu kontekstiga, vaid on üleriigiline.
    1. Sotsiaalhoolekandes töötavate spetsialistide professionaalsuse tõstmine, mis tugevdab sotsiaaltöötajate selget erialast identiteeti, tööülesannete ja vastutuse piire, kaitseb läbipõlemise kui puuduliku identiteedi võimaliku tagajärje eest;
    2. Sotsiaalhoolekande spetsialistide aktiivne osalemine esmases ennetuses. Näiteks, koolisotsiaaltöötaja tegeleb praegu “probleemsete” õpilaste ja nende kodudega, neid ühtaegu abistades ja märgistades, tulevikus võiks ta koos kooli juhtkonna, õpetajate ja õpilastega töötada rohkem turvalise ja stressivaba koolikeskkonna arendamise heaks (täiesti stigmatiseerimisvaba tegevus), mis tõenäoliselt aitaks ennetada koolikiusamist ja -vägivalda. Koolisotsiaaltöö kontseptsiooni arendamine on omaette seisev tähtis ja mahukas teema, mis nõuab olukorra põhjalikku uurimist ja tegutsemist ka riiklikul tasemel. Samas on alust arvata, et Tartu linna koolisotsiaaltöötajad koos haridusstruktuuridega saavad öelda oma sõna tänu nende kompetentsusele ja aastate jooksul kogutud kogemustele.

    Siinkohal tuleb rõhutada, et professionaalsuse kasvu heaks on Eestis juba palju tehtud: kolmes Eesti kõrgkoolis toimub sotsiaaltöötajate edukas ettevalmistamine, nii et “kriitilise massi” saavutamine on aja küsimus.


    2.3. Tegevus

    Analüüsides kõikide intervjueeritavate poolt edastatud informatsiooni nende tegevuse kohta, tuli töö mõtestatuse ja eesmärgipärasuse kirjeldamisel esile kaks suunda:
  • Ühe suuna tegevuse eesmärk on kooskõlas kontseptsiooniga: tegevusel on selge teoreetiline põhjendus. Tegevuse eesmärk ja piirid on paigas. Tegutsemine toimub kas kristliku humanismi põhimõtetel USA ja Lääne-Euroopa filantroopide eeskujul, avatud ühiskonna loomise eesmärgil või tegutsetakse professionaalsetest oskustest lähtudes (nt psühholoogid, arstid). Sotsiaaltöö kui professiooni kohta pole veel kujunenud selget ettekujutust. Mis puutub sotsiaaltöötajasse, siis kõlas siduserialade esindajate poolt sageli arvamus, et ega ei teagi, mis on sotsiaaltöötaja tegevuse sisu ja eesmärk. Reeglina seostatakse sotsiaaltööd dokumentide kordaajamise (asjaajamise), juriidilise nõuande ja finantsilise abi osutamisega, mida üldiselt nimetati “sotsiaalsete” probleemide lahendamiseks.
  • Teise suuna esindajad tegutsevad lähtudes vajadusest probleemist kiiresti vabaneda, sisuliseks lahendamiseks ei jätku ressursse – eesmärk on tulekustutamine. Kontseptsioon on liiga üldine: lapse kaitsmine. Puudub selge arusaam, mis on lapsele hea, mis saab pärast tulekahju kustutamist. Piltlikult öeldes jäävad pärast tulekahju kustutamist maha ahervaremed, mis võivad taas süttida; maastikul avaneb küllaltki trööstitu vaatepilt, mis on ohtlik nii maastiku asukatele, tulekahju kustutajatele kui ka ühiskonnale. Ilma maastiku kultiveerimiseta pole siin positiivseid tulemusi oodata, tulemuslik maaharimine aga nõuab aluskontseptsiooni – et oleks selge, mille nimel ja kuidas tegutseda.

    Kui võrrelda erinevaid suundasid järgivaid spetsialiste, siis nende erinevus on selles, et esimestel on võimalus näha oma töö tulemusi, teised aga on kurnatud mõttetust tööst. Teise suuna tulemused on pigem juhuslikud kui ettearvatavad ja sõltuvad pigem klientidest ja nende keskkonnast, mitte töö tegijaist. Spetsialistidel ilmnes fatalistlikke hoiakuid seoses probleemide põhjuste ja nende lahendamise võimalustega: “Eestlastele ongi omane, et… ; Meie ei saa midagi muuta, kui nemad ei taha…; “Veevalaja” ongi selline…”

    Tegevuse edukus on sõltuvuses kontseptsiooni olemasolust. Mida selgem ja arusaadavam on kontseptsioon, seda parem, tulemuslikum on institutsiooni tegevus. Vastavalt sellele jagunevad lastega tegelevad üksused kahte gruppi: need, kelle töö põhineb kontseptsioonil, ja need, kellel kontseptsioon puudub.

    Esimese suuna üksustele ja institutsioonidele on iseloomulik, et:
  • nende tegevus sai alguse mingisuguse juba hästi töötava rahvusvahelise organisatsiooni või programmi raames;
  • nende tegevuse algatasid kohalikud initsiaatorid välismaiste partnerite toel, lisandusid korralikud finantssüstid ja koolitus ning tihedad koostöösidemed välismaal tegutsevate kolleegidega kogu tegevuse vältel;
  • nad kasvasid välja endistest riiklikest ja/või munitsipaalasutustest ning tegutsevad selgel professionaalsel (meditsiiniline, psühholoogiline) alusel, tegevus toimub teatud eriala raames (nt arst diagnoosib ja ravib patsiente, psühholoog pakub psühholoogilist abi jne).

    Teist suunda esindavad need üksused ja institutsioonid, mis tekkisid reaktsioonina Eesti ühiskonna kiire arenguga kaasnenud ootamatutele sotsiaalsetele probleemidele. Nende eesmärk oli kiiresti lahendada tekkivaid probleeme, kustutada puhkevaid “tulekahjusid”. Niisiis on nad algusest peale tegelnud tagajärgede likvideerimisega ning kuna “tulekahjusid” on olnud palju ja nende põhjustega ei ole süsteemselt tegeldud, pole nende üksuste spetsialistidel olnud piisavalt võimalust arendada kontseptsioone ja oma tööd nii ümber korraldada, et esiplaanil oleks põhjuste väljaselgitamine ja “tulekahjude” ennetamine. Sellesse gruppi kuuluvad spetsialistid teevad kõige raskemat tööd, kuid neile saab osaks kõige vähem töörõõmu ja tunnustust, sest siin on kõige väiksem úanss positiivse tulemuseni jőuda. Tulekahjude, st kriisidega vőitlemine on muutunud igapäevaseks rutiiniks. Sel moel töötavaid spetsialiste vőib metafoorina vőrrelda eespool käsitletud “kriisiperedega”, kes on kaotanud lootuse raskustest välja rabeleda ning seda neilt őigupoolest enam ei oodatagi, vastupidi, neile saab “kontseptsiooni järgijailt” osaks usaldamatust ja süüdistusi, nt: “Sügavamaks sekkumiseks meeskonnaga pole ressursse – aga asi pole ainult ressurssides, vaid ka arusaamistes”. Tulekahjudega võitlejad põlevad kiiresti läbi, sest neil puudub eduelamus. Ülalpool, käsitledes probleemide määratlemist spetsalistide poolt, osutasime valdavale distantseerunud suhtumisele klientidesse ja nende probleemistikku; ka tegevust kirjeldati sageli kaudsena, vahendatuna: “saadan nõustaja juurde… annan /…/ telefoni…” või pinnapealsena, tegelemisena väliste märkidega: “sügavamaks sekkumiseks pole ressursse”. Distantseerunud suhtumist võib seletada ühiskonna üldise eduhoiakuga ja spetsialistide professionaalsete (aga ka materiaalsete) ressursside puudumisega, kuid võimalik on tõlgendada ka nii: distantseerumine on enesekaitse strateegia, et vältida läbipõlemist, samas aga peamiselt selle suuna spetsialistid väljendasid supervisiooni suhtes ettevaatlikkust või tõrjuvat hoiakut. Ilmselt just ülalkirjeldatud spetsialistid vajavad kõige rohkem toetust ja töö ümberkorraldamist tulevikus, mida arengukava peab arvestama.

    Üks oluline teema, mis kerkis üles kõikide MTÜde puhul, on finantseerimine: “Leivaraha peaks linnalt olema, saiaraha võib ise teenida – et palku tõsta või reisida lastega.” Ka projektidega fondidelt raha taotlemist aktsepteeriti kui teatud kvaliteedi filtrit, millel on ka varjukülgi: “Kirjutab ilusa projekti, saab raha, aga tegelikku professionaalsust ei ole” või: “Selle raske töö kõrvalt öösel veel projekte kirjutada…”. Võibolla (nii finants- kui professionaalse inimressursi poolest) rikkamates riikides võiks projektide kirjutamist käsitleda varjatud tööhõivena, mis võimaldab tegevust ja palka võimaldada suuremale töötajate arvule, kuid arvestades Eesti (Tartu) kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide vähesust, on projektide kirjutamiseks kulunud aeg ehk liiga kõrge hind õiguse eest teha oma tööd, eriti asutuste puhul, kes juba on tõestanud võimet tulemuslikult töötada.

    SILMAS PIDADA ARENGUKAVA KOOSTAMISEL: Probleemidega võitlevate spetsialistide raske töö vajab kõige rohkem toetamist, mis väljendub kontseptsiooni ja töö strateegia väljatöötamises. Strateegia väljatöötamine ongi meie arengukava ülesanne. See saab sündida üksnes teadlaste ja praktikute koostööna, sest praktik on sukeldunud liiga sügavale argirutiini, konkreetsete ülesannete lahendamisse, teadlane aga ei näe kabinetist kogu maastikku kõigis selle nüanssides. Ilmselt seisab meil tulevikus ees hulganisti ühiseid arutelusid, mille käigus areneb kontseptsioon ning sünnib tegevusstrateegia.

    Teine oluline moment on seotud sotsiaaltöö kui eriala arenguga Eestis. Sotsiaaltöö eriala spetsiifika seisneb selles, et ta on otseselt seotud selle ühiskonna poliitiliste, ühiskondlike, majanduslike ja kultuuriliste arenguprotsessidega, milles ta tekib ja areneb. See on eriala, mida on vaid osaliselt võimalik “importida” teistest ühiskondadest. Iga riigi sotsiaaltöö on edukas siis, kui ta areneb antud ühiskonna spetsiifikat arvestades, küpsedes n-ö omas mahlas. Praegu on Eesti sotsiaaltöö kui eriala täpselt niikaugele arenenud, nagu seda on võimaldanud Eesti areng tervikuna. See areng on siiski olnud piisav, mõistmaks, et on kätte jõudnud aeg, mil võib kogemustele toetudes öelda: tulekahju kustutamine enam kaugele ei vii. On aeg seisatada ja mõelda Eesti sotsiaaltöö eriala kontseptsiooni väljaarendamisele. Sotsiaaltöö kontseptsioon peab tõstma sotsiaaltöötaja teadlikkust oma töö eesmärgidest, piiridest, vastutustest ja mõjust ühiskonnale ning kindlasti kasvab sedakaudu ka sotsiaaltöö kui eriala maine Eesti ühiskonnas. Sotsiaaltöö praeguse madala staatuse põhjuseks on alust pidada just seda, et Eesti ühiskond teab liiga vähe sotsiaaltööst kui erialast ja selle rollist ühiskondlike protsesside mõjutajana. Siduserialade esindajatel (õpetajad, psühholoogid, meditsiinitöötajad jne) ilmnes raskusi sotsiaaltöö defineerimisel ja sotsiaaltöötaja töö kirjeldamisel. Kui vaadata sotsiaaltöötajate enesemääratlemist, siis ka seal leiduvad küllaltki suured erinevused töö määratlemisel. Erinevused ilmnevad interaktsioonides teiste erialade esindajatega. Nt koolisotsiaaltöötaja tegevust määratleb pigem kooli või haridusjuhtide poolne ootus kui koolisotsiaaltöö selge kontseptsioon. Nii juhtubki, et kui kooli või haridusosakonna juhtkond näeb vajadust koolisotsiaaltöötaja tegevuse järele, siis ta palgatakse, kui mitte, siis öeldakse, et sellist tegevust pole meile vaja. Selge koolisotsiaaltöö kontseptsiooni puudumise tulemuseks ongi, et Tartu koolisotsiaaltöötaja on osalt lastekaitsetöötaja abiline, osalt koolipsühholoogi töö dubleerija.


    Tegevuse kirjeldamises ilmnes ka järgmine moment. Oluliselt mõjutab spetsialistide tööd arusaamine privaatsusest ja õigusest sekkuda. Paljud intervjueeritavad tõstsid üles küsimuse, kellel on üldse õigus sekkuda perekonna ellu, ja erinevad inimesed arvasid, et ametlik õigus on vaid politseil või ka lastekaitse töötajal. Ametlikult sellist õigust – siseneda kellegi privaatsesse eluruumi vastu selle elanike tahtmist – pole kellelgi, ka politseil puudub õigus siseneda korterisse ilma läbiotsimisloata. Samas võib see vajadus tekkida, eriti kui eluruumis on laps, kelle heaolu on ohustatud, ning reeglina “rikub” sellest teada saanud lastekaitsja eluruumi privaatsust koos politseiga õndsa eesmärgiga kaitsta lapse elu ja tervist. See on muidugi äärmuslik juhtum, mida paraku seostatakse mõistega “sekkumine”. Spetsialistide sõnavaras esineb “sekkumine” negatiivse sanktsiooni tähenduses hooletusse jäetud või muidu ohustatud laste perekonna vastu. Sekkumist kui riskiperekonnaga professionaalse tegelemise protsessi veel enne kriisiolukorra puhkemist Tartu linna lastekaitse spetsialistid ei rakenda. Sekkutakse siis, kui klient ise abi otsib või on edastatud info kriisist.

    2.4. Koostöö teiste spetsialistidega ja institutsioonidega

    Koostöö kohta oli arvamus valdavalt positiivne. Inimesed on piisavalt initsiatiivikad, leidmaks vajalikke lülisid. Kuid koostööst rääkides jäi kõlama, et tegelikult puudub spetsialistidel ammendav ülevaade, kes veel Tartu linnas samalaadsete asjadega tegelevad, kes on need, kellega veel võiks teha koostööd. Nii info kui ka koostööpartnerite leidmise kohta öeldi, et see on juhuslik.
    “Võib-olla on veel asutusi ja inimesi, kes teevad head tööd, aga ma lihtsalt ei tea nendest midagi.”
    “Meil on nüüd hea koostöö /…/ga (asutusega). Kuulsin neist juhuslikult, üks kolleeg soovitas pöörduda.”


    Tuntakse puudust koostööd ja informatsiooni liikumist koordineerivast üksusest. Koostöö toimub sageli tänu tutvusel põhinevatele isiklikele kontaktidele. Koostööd soodustab varasem positiivne kogemus või usaldusväärne soovitus, mis kinnitab kolleegide professionaalsust. Koostööd takistab detailsema ülevaate puudumine teiste asutuste poolt pakutavate teenuste sisust ja kvaliteedist. Niisiis seostub koostöö teemaga lisaks informeeritusele ka spetsialistide vastastikuse usalduse teema: “Võibolla /…/ teeb head tööd, aga ma ei tea seda kindlalt ja sellepärast ma klienti /…/ ei saada, vaid teen parem ise…” või “Usaldan /.../, teiste kohta ma ei tea…”

    Võib tõdeda, et spetsialistid usaldavad eelkõige nende kolleegide tööd, keda nad isiklikult tunnevad või kelle kohta on positiivne tagasiside klientide poolt. Usaldamatust nn “tundmatute” vastu oli siiski vähe, selle põhjuseks on ilmselt see, et Tartu on suhteliselt väike linn, kus samas valdkonnas tegutsevad inimesed tunnevad üksteist. Situatsiooni võib iseloomustada järgmiselt: ühelt poolt oli spetsialistidel ebakindlust selles, kas nad on piisavalt kursis kõigega, mida Tartu linnas nende valdkonnas tehakse; teiselt poolt peab aga märkima, et nende informeeritus oli piisavalt lai. Siiski soovisid peaaegu kõik intervjuudele vastanud täiuslikumat koordineerimist ja informeerimist.

    Väljendati soovi, et korraldataks valdkonna spetsialistide regulaarseid kohtumisi, kuid nende kohtumiste täpne eesmärk ja sisu on veel läbi arutamata.

    Intervjueeritatavad tunnistasid vajadust “klassikalise koostöö” või võrgustiku kohtumiste järele, kus tulevad kokku ja arutavad ühte juhtumit kõik sellega tegelevad spetsialistid.

    Reaalselt toimuvat koostööd kirjeldati järgmiselt:
  • teiste informeerimine,
  • info hankimine teistelt,
  • kliendi edasisaatmine teise spetsialisti juurde,
  • probleemi delegeerimine lahendamiseks teisele asutusele.
    Selline koostöö meenutab pigem konveieritööd, kus iga spetsialist “teeb ära oma jupi”. Seejuures puudub enamasti professionaalne tagasiside spetsialistide vahel ehk juhtumi või probleemi ühine arutelu. Tagasiside on pigem juhuslik ja toimub peamiselt kliendi kaudu. Koostööd kirjeldataksegi valdavalt tagasisidestamata infovahetusena, mis jätab ebamäärase ärevuse, ebakindluse ja lõpetamatuse tunde, millest väljapääsu nähakse üha paremas informeerituses: et oleksid hõlpsasti kättesaadavad andmebaasid ja kohustuslik teatamine abivajajatest.

    Ülalkirjeldatu puudutab eelkõige koostööd asutuste vahel. Ühe asutuse sisese koostöö kirjeldused sisaldavad klassikalise koostöö märke. Samas on meil raske hinnata selle koostöö sisu, kuna sellest teavitasid meid peamiselt asutuste juhid.

    Palju väljendati soovi, et info jagamine ja vastastikune tundmaõppimine oleks tsentraalselt koordineeritud. Selle koordineerijana nägid kõik Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi osakonda kui kõige kompetentsemat organit, seda enam, et mingil määral see töö juba toimub. Sotsiaalabi osakonna juhid väljendasid arvamust, et MTÜde koordineerimisega on seotud teatud vastuolud. Ühelt poolt SAO juhid teadvustavad endale oma rolli MTÜde tegevuse koordineerimisel (teatud juhtimine ja kontrollimine, mis käib kaasas teenuste ostmisega), loevad seda oma “vastutusalasse kuuluvaks”, kuid samas ei taha MTÜde iseseisvust ja tegutsemisvabadust kuidagi häirida. Selline arusaamine viitab SAO juhtide loomingulisele lähenemisele oma tööle ning usalduse olulisuse mõistmisele MTÜde vastu. Uurimus näitas, et tegelikkuses on märke heast koostööst SAO ja Tartu linna sotsiaalhoolekande valdkonna MTÜde vahel ning ka edaspidise koordineerimise probleem leiab lahenduse, kui MTÜd ühelt poolt ja SAO teiselt poolt väljendavad vastastikku oma ootusi.

    Seoses koostöö küsimusega ilmus ka usalduse teema. Usaldus ja usaldamatus on otseselt seotud konfidentsiaalsuse reeglitest kinnipidamise või nende rikkumisega kliendi ja/või probleemi käsitlemisel. “Klientidelt kuuleb mõne teatud sotsiaaltöötaja kohta, et ta rikkus konfidentsiaalsust. … Sinna ma järgmine kord enam kedagi ei saada.” Samas loetleti ka neid asutusi, keda usaldatakse, ning peab tõdema, et kõiki olemasolevaid Tartu linna sotsiaalvaldkonnas tegutsevaid asutusi mainiti ühes või teises intervjuus kui usaldust väärivaid.

    SILMAS PIDADA ARENGUKAVA KOOSTAMISEL: Irratsionaalsused, mis takistavad koostööd nii organisatsiooni see kui eri asutuste spetsialistide vahel.
  • Irratsionaalne ettekujutus edust ja edukusest * hirm näida edutuna ja eelarvamus edukate suhtes * usaldamatus nii individuaalsel kui ka grupi- ja ametkondlikul tasandil.
  • Hirm ja ärevus, et ei saa hakkama ja langen ka konkurentsist välja (kaotan töökoha või kolleegide usalduse) * igaks juhuks varjan probleeme ja püüan näidata, et see, mida teen, on ainuvõimalik ja ainuõige. Parem mitte riskida probleemide arutamisega (nt supervisiooni vajaduse kahtluse alla seadmine), teistmoodi mõtlemine ja nähtuste uute tahkude avamine on ohtlik, sest äkki asetab see minu tegevuse kahtluse alla.
  • Kõik, mis on raskesti planeeritav, väljaspool kontrolli, on ohtlik. Kontrolli mõistetakse negatiivselt. Kontroll toimub vaid ülevalt alla, mitte vastupidi (tagasiside). Kontrolli tagab hierarhia säilitamine läbi tasandite: ülemus kontrollib alluvat, alluv (sotsiaaltöötaja) kontrollib veel alamat – klienti. Sellise kontrolli eesmärk on enda võimupositsiooni kindlustamine. Puudub usaldus “alluvate” vastu, tagasisidesse “alluvatelt” (sh klientidelt) suhtutakse eelarvamusega või kasutatakse seda relvana iseenda esiletõstmiseks ning teiste kontrollimiseks.
  • Maksimaalne informeeritus annab kontrolli- ja koos sellega kindlustunde. Info kogumisel (andmebaasid, abivajajatest teadasaamine, arv- mitte kvalitatiivsed andmed sihtgruppide ja nende vajaduste kohta jms) on oht muutuda eesmärgiks omaette. Sellele probleemile osutasid ka mõned vastajad: “Mis see annab, et me teeme kindlaks, et see laps on /…/, mis saab edasi?!”

    3. Järeldused

    Andmetest tulenevad põhiideed, mis toetavad arengukava väljatöötamist:

    Lähtuda tuleb sellest positiivsest, mille alg-märgid (embrüod) on olemas ja mis näib toimivat (nt Kristliku kodu üks töösuund: kinnipidamisasutustes olijate koterite ajutine kasutuselevõtt sotsiaaleluruumidena – vt ka http://www.sloleht.ee/sisu/uudised.asp?r=1&id=124864)

    Arendada tuleb mitte eitamise ja eiramise baasil, vaid tugevdades eelnevas punktis mainitud positiivset, asendades sellega ebasoovitavaid nähtusi. Inimesed on väga tundlikud kriitika suhtes, kaldudes igasuguseid märkusi tajuma kui isiklikke süüdistusi. Sellepärast tuleb vältida väljendeid, mis on võimalik tõlgendada süüdistusena. Koos professionaalsuse kasvu ja erialase identiteedi tugevnemisega suureneb spetsialistide valmisolek kriitikat konstruktiivselt käsitleda, teha vahet isiklikel märkustel ja erialasel, töö kohta käival tagasisidel.

    Arengukava peab arvestama laiemalt Eesti konteksti ja neid protsesse, mis praegu Eesti ühiskonnas toimuvad. Kõige olulisem on arendada inimeste sidusust ja peatada praegu mitmesugustes valdkondades jõuliselt toimuv tõrjumine.

    Arengu sloganiks võiks olla “neutraalne suhtlemine kui sotsiaalne kontroll”.

    Tegevus peab olema suunatud Tartu linna kogukonna ülesehitusele (sotsiaaltöötaja kui arhitekt), mitte rämpsu koristamisele (sotsiaaltöötaja kui kojamees). Tegevus peab olema kaasahaarav ja ülesehitav, mitte “probleemitekitajaid” välja tõrjuv ja tagajärgedega võitlev. Ressursse peab kasutama maksimaalselt, lähtudes ideest, et kõik inimesed võivad teha midagi head, et kõik on huvitatud heaolu loomisest lastele. Et see idee jõuaks inimesteni, on vaja sellest rääkida. Kriitika ja süüdistused kutsuvad esile tõrget, eemaletõmbumist, eneseõigustusi ja endassesulgumist. Probleemi lahendamises osalemine seevastu avab inimeste südame jamõistuse, muudab nad aktiivsemaks.

    Ennetamine tähendab lastele ja nende perekondadele optimaalsete tingimuste ja võimaluste loomist, teatud probleemidele suunatud kampaaniad (nt “Ära löö last – karu näeb”) on vaid üks – ja mitte parim – osa sellest tööst. Optimaalsed tingimused on need, mis aitavad kaasa võimalikult laiade ringkondade integreerumisele linna kogukonda. Oluline on selekteerimise ja isoleerimise vältimine. Resotsialiseerimise asemel peab toimuma sotsialiseerimine, reintegreerimise asemel integreerimine. Laste puhul on selleks õige koht lasteaed ja kool, mille terve miljöö arendamiseks tuleb teha olulisi investeeringuid.

    Ilmselt tuleb arengukava väljatöötamisel mõelda olemasolevate MTÜde baasil uute üksuste arendamisele – luua linnaosade perekeskused, mille ülesanne on perekonna toimimist toetavate tegevuste kaudu ennetada ning varakult leevendada peresuhetes ja laste kasvatamisel tekkida võivaid raskusi. Perekeskus võiks olla mitte kitsalt sotsiaalabiasutus, vaid sama normaalne ja meeldiv koht kui kaubanduskeskus, kino, lasteaed vms.

    Kasutatud kirjandus

    Adamson, S., Kangas, O. Kliimask,J. jt. (1999) Vaesuse leevendamine Eestis: taust ja sihiseaded. Tartu Ülikool, Sotsiaalministeerium, ÜRO Arenguprogramm (UNDP). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

    Ainsaar (ed.) (2000) Laste- ja perepoliitika Eestis ja Euroopas. Tallinn: Rahvastikuministri büroo.

    Bauman, Z. (1990) Thinking sociologically. Oxford: Basil Blackwell.

    Becker S.H. (1963) Outsiders. New York: The Free Press.

    Berger, P.& Luckmann,T(1967) The Social Construction of Reality. A Treatise on Sociology of Knowledge Garden City, New York: Doubleday Anchor.

    Billig, M. (1991) Ideology and Opinions. Studies in Rhetorical Psychology. London, Newbury Park, New Delhi. Sage Publications.

    Blumer, H. (1971) Social Problems as Collective Behavior. Social Problems. Vol 18, nr 3, pp. 298-306.

    Burr, V. (1997) An Introduction to Social Constructionism. Routledge. London and New York.

    Cohen, S. (1985) Visions of Social Control: Crime, Punishment and Classification. Oxford: Polity Press.

    Cohen, S. (1992) Against Criminology. New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers.

    Clarke, K. (1999) Breaking the bounds of bifurcation: the challenge of multiculturalism in Finnish vocational social care education. Tampere : Tampereen yliopisto.

    Durkheim, E. (1897/1994) Самоубийство [Suitsiid] Москва: Канон.

    Goffman E. (1961) Asylums. New York: Anchor Books.

    Goffman E. (1967). Interaction Ritual. Essays on Face-to-face Behaviuor. New York: Pantheon Books.

    Goffman E. (1990) Stigma. Penguin Books.

    Jokinen A., Juhila K.,Pцsц T.(1999). Introduction: Constructionist Perspective on Social Work Practices. Constructing Social Work Practices. Aldershot, Brookfield USA, Singapore, Sydney. Ashgate, pp. 3-24.

    Jokinen A., Juhila K., Pцsц T. (eds) (1999) Constructing Social Work Practices. Aldershot, Brookfield USA, Singapore, Sydney: Ashgate.

    Howe D. (1994) Modernity, Postmodernity and Social Work. British Journal of Social Work. 24.

    Karvininen S., Pцsц T. and Satka M.(eds) (1999) Reconstructing Social Work Research. Jyvдskylд: University of Jyvдskylд.

    Kutsar (ed.) (2000) Lapsed Eestis. Tallinn: ÜRO :www.undp.ee/child/.

    Lemert E.M. (1972) Human Deviance, Social Problems, and Social Control. Englewood Cliffs. New York: Prentice-Hall.

    Mead G.H.(1934) Mind, Self and Society. Chicago: University of Chicago Press.

    Payne M. (1999) Social Construction in Social Work and Social Action. Constructing Social Work Practices. Aldershot, Brookfield USA, Singapore, Sydney. Ashgate, pp.25-65.

    Payne M. (1995) Tänapäeva sotsiaaltöö teooria: kriitiline sissejuhatus. Tallinn: TPÜ

    Spector M. & Kitsuse J. (1977) Constructing Social Problems. London, Amsterdam, etc: Cummings Publishing Company.

    Toomberg, E.(ed) (1995) Eesti laps ja perekond. (Artiklite kogumik sotsiaalsest ja tervislikust olukorrast). UNICEF.

    Lisa 1

    Intervjueeriti juhte ja spetsialiste järgmistest asutustest – vastanute kategooriad (Kokku 25 vastanut) - Tabel 1 (.pdf fail)

    Märkused:
    1. Esmase konfidentsiaalsuse tagamiseks on ametikohad nimetamata jäetud.
    2. Nõustamis- ja kriisiabikeskus on liigitatud “originaal-MTÜde” hulka; kuigi tema omandivorm muutus suhteliselt hiljuti, erineb ta 3. kategooriast selge traditsioonilise professionaalse kontseptsiooni poolest.

    Tabel 2 (.pdf fail). Analüüsi skeem

    Märkus:
    Konfidentsiaalsuse tagamiseks on analüüsiskeemi kasutamine jäänud n-ö varjatuks – ilma vastaja koodita oleksid ka tsitaatide “aadressid” mõttetud.

    Kommentaare: 0
    Loe kommentaare ja lisa oma arvamus
  •  
     Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit