Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Aktuaalset
 
Uudised
  Arhiiv
  ELL-uudis (listi uudiskirjad)
  Brüsselist memod
    2017 Brüssel
    2016 Brüssel
    2015 Brüssel
    2014 Brüssel
    2013 Brüssel
    2012 Brüssel
    2011 Brüssel
    2010 Brüssel
    2009 Brüssel
    2008 Brüssel
    2007 Brüssel
    2006 Brüssel
    2005 Brüssel
Pressiteated
Omavalitsusliitude läbirääkimised
Seisukohad
Linnade ja Valdade Päevad
Konverentsid, seminarid
Liitu meilinglistiga
Huvitavaid fakte
KOV ja kliima
Kalender
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Aktuaalset > Uudised > Brüsselist memod > 2006 Brüssel


13.–17. märts 2006
Print

E-nädalakiri 8/2006

Sisukord:

1. Töötajate liikuvuse aastale pühendatud seminar “Mobility without Borders”
2. Komisjon kiitis tööturgu avavaid liikmesriike 
3. Euroopa Parlamendi roheliste  fraktsioonist 

1. Töötajate liikuvuse aastale pühendatud seminar “Mobility without Borders”
 

15. märtsil toimus Brüsselis Rootsi esinduses EL juures seminar “Mobility without Borders” (Piirideta mobiilsus), mis oli pühendatud Euroopa Liidu töötajate liikuvuse aastale. Seminari korraldajateks olid Rootsi väikeettevõtluse uurimise fondi (FSF), Kasvupollitika uuringute Rootsi instituudi ((ITPS) ja Majandusliku ja Regionaalse Kasvu Rootsi Agentuuri (NUTEK) Brüsseli esindus. 

Suursaadik Sven-Olof Petersson rõhutas avakõnes Lissaboni protsessi olulisust Euroopa majanduslikus arengus, millega püütakse aidata väikeste ja keskmiste ettevõtete pääsu turule, samuti toetada innovatsiooni. Tööturul on paljud haavatavad grupid, keda tuleb koolitada ja aidata konkurentsivõimelisena sisenemisel tööturule. Alates 1.maist 2004 avasid  Rootsi, Suurbritannia ja Iirimaa oma tööturu uutele liikmesmaadele (nn. E10-le). Käesoleva aasta maist liituvad nendega Soome, Hispaania ja Portugal.

Ronnie Eklund, Stockholmi ülikooli professor, esines ettekandega teenuste vabast liikumisest ja  streigiõigusest. Streigiõigus on inimõiguste osa ja seega  põhiõigus, mida tunnustab ka inimõiguste konventsioon. Odavama tööjõu rakendamisel võivad  tekkida konfliktid (näiteks läti ehitustöölised Rootsis, eestlastest laevapersonal tekitab vastuseisu soomlaste poolt).  Lissaboni strateegia toetab tööjõu vaba liikumist, kuid sotsiaalne kultuur ei aktsepteeri seda, sest kohalikud jäävad tööta. Praegu ehitavad Berliini portugaallastest töölised, saksa ehitajad peavad elama toetusrahadel. Olukorra üheks lahendiks on kohaliku töötajaskonna streik.

Anders Widfeldti, Aberdeeni (Suurbritannia) Ülikooli lektor,  ettekanne käsitles migratsiooni, Euroopa integratsiooni ja populistlikku õigust Euroopas.  Ettekanne käsitles peamiselt ¨ovinistlikke ja neonatsistlikke liikumisi Euroopas.

Saksa poliitikateadus jaotab sõjajärgse Euroopa arengu neljaks etapiks.

1) 1945–1955  ellujäämine, fa¨ismi ületamine, mil siiski eksisteerisid väikesed ekstremistlikud parteid Itaalias (MSI), Saksamaal (Deutsche Rechts Partei), Suurbritannias (Mosley`s Union Movement), Rootsis (uus-rootslaste likumine, Nordic Realm Party)

2) 19551980 – populistliku protesti aastad. Populistlikud liikumised toetasid pärastsõja-aegsete muutuste kaotajaid, oli maksusüsteemi ja  bürokraatia vastu. Näiteks Soomes töötati Kekkoneni suuna vastu (Vennamo`s Rural Party), Norras Anders Lange partei.

3) 1980–2000  polulistlikel liikumistel suurem toetus, ilmneb migrantide vastasus. Tekib ka  uus ajajärk Belgias (Vlaam Blok/Belang, Prantsusmaal Le Pen`i liikumine, Front National`i valimistoetus suurenenud). Populistid  on siiamaani persona non grata liikmesriikide parlamentides.

4) 2000 – ....  Tekkinud on nn heaolu ¨ovinism, protektsionistlik liikumine, mida iseloomustab poliitilise mõju suurenemine. Saadakse kohti valitsustes Austrias, Itaalias, Hollandis, ¦veitsis, Taanis ja selle kaudu ka poliitikat suunata. Iseloomulik on antiglobaliseermise tendents,  näiteks  Freedom Party  Austrias.  Taanis suudetakse sisse viia immigratsiooni  piiravad seadused. Belgias tekib Cordon Sanitaire. Populistlikel parteidel on edu kohalikul tasandil nii Suurbritannias kui Rootsis, nende mõju suurem endisel Ida-Saksamaal kui Saksamaal tervikuna. Soomes kogus 2003.aastal populaarsust  Pärusoumaliste partei (True Finns), liidriks endine poksija  Tony „The Viking”, kes sai Helsingis suhteliselt palju hääli.

Parempoolsete parteide edu põhjuseks on immigratsiooni suurenemine, sotsiaalsüsteemi kokkuvarisemine, head väljundid meedias, kaasa mängivad  majanduslikud omahuvid ja karismaatilised liidrid. Neofa¨istlikud grupid näevad Euroopat kui kolmandat võimalust kommunismi ja kapitalismi kõrval. Ollakse euroskeptikud, santa¸eeritakse oma riikide valitsusi. Nende ideedega võitlemiseks on ülioluline tegeleda integratsiooniga tööjõuturul, neofa¨ismi ei tohi alahinnata.

Jimmy Jamar`i, Euroopa Komisjoni esindaja, ettekanne käsitles 2006.aastat kui Euroopa töötajate mobiilsuse aastat ja sellega seonduvaid küsimusi.

Euroopa Komisjonil loodud vastav 20-keelne  infoprtaal, mis hõlbustab tööletulekut Euroopa Liitu. Statistika tõestab, et töötajad teistest liikmesriikidest alla 2% ning need on peamiselt hooaja- ja ehitustöölised. Euroopas eksisteerib tööturu kaitsemehhanism. Ühtse tööturu takistavateks teguriteks on 25 erinevat pensioni-, maksu- ja hoolekandesüsteemi, samuti kvalifitseerumise küsimused. Teistest liikmesriikidest saabuval tööjõul on olulised keeleoskused, õpituga sageli tegelikus keelekeskkonnas raske hakkama saada. Peredega saabujatel ei saa sageli teised pereliikmed tööd, lastel raskused. Oma rolli mängib samuti sotsiaalkultuuriline taust ja  sotsiaalajalugu. Mõnedes maades on isegi 50 km raadiuses liikumine probleem. Belgias on tööl palju poolakaid ja  portugaallasi. Lisaks tuleb mõelda ka sellele, et lähtekodumaa tööturg muutub ning kas tagasi pöördudes on võimalik saada tööd. Mure on  Euroopa teadlaste äravoolu pärast, kes enamasti lähevad USA-sse.

Euroopas on 18 miljonit töötut, samal ajal on täitmata 3 miljonit töökohta. Neid inimesi, kes soovivad väljaspool kodumaad tööd leida, tuleb toetada ja õige infoga varustada. Lühiajaline töö välismaal on oluline vahelüli töötajate karjääris. Sellist töökultuuri tuleks juurutada kohalikul, regionaalsel, riiklikul tasandil ja ka piiriüleslt.  Mõelda tuleks psühholoogilistele barjääridele, sest peredega liikujad kergemalt haavatavamad. Võidelda tuleks illegaalse immigratsiooniga, paljud poliitikad sellega seotud. Euroopa demograafiline areng negatiivne, kahekümne aasta pärast ootab tugev rahvastiku langus ja sellest tuleb leida väljapääs.

Andre Sapir, Brüsseli Ülikool,  käistles globaliseerumise teemat ja Euroopa sotsiaalmudeleid. Globaliseerumine jagatav mitmesse etappi:

1) 19.sajand – 1914 – esimene globaliseerumise laine, mil toimus suur kapitali ja kauba liikumine. Seda perioodi nimetas V.I.Lenin imperialismi perioodiks, kui üksteist täiendasid arenev tööstus ja militaristliku Euroopa mõjuvõim. Suurteks turgudeks olid Hiina ja India.

2)  II maailmasõda ja 1960-ndad tõid kaasa muutuse, mil Euroopa turule hakkas jõudma tööstuskaup Hiinas, Indiast, USA-st ja Jaapanist. Praegu on Euroopas juba 45% importkaupa. Diskussioon Aasia tiigritest algas 20 aasta eest. Tegemist on suure muutusega, mis ei ole vaid tehnoloogiline, nagu see leidis aset XIX  ja XX sajandi vahetusel. Üheks põhjuseks on, et Indias, Hiinas ja endises NSVL-s muutus süsteem, mis olid enne suletud majandusega, kuid nüüd tullakse Euroopa turule.

Milline on seos Euroopa sotsiaalmudeli ja globaliseerumise vahel?

Sotsiaalmudeleid võib liigitada Euroopas neljaks tüübiks, ehkki variatsioone leidub Rootsist Portugalini, Iirimaast Poolani. Sotsiaalmudeleid võib seega olla ühest kahekümne viieni. Neljaks jaotumise mudeli loomisel on arvestatud kolme indikaatorit:

1)  sissestuleku ebavõrdsus ja  vaesus;
2)  tööturu kaitse;
3)  tasu tööturul osalemise eest.

Nende põhjal jaotub Euroopa sotsiaalmudel E15 puhul anglo-saksi ( Suurbritannia, Iirimaa ja Portugal), Põhjamaade (Soome, Rootsi, Taani, Austria, Madalmaad), kontinentaalseks (Luksemburg, Prantsusmaa, Saksa, Belgia) ja Vahemeremaade (Hispaani, Itaalia, Kreeka) mudeliks.

Sotsiaalmudeli hindamisel jälgiti tööhõive määra, kas seadusandlus kaitseb tööandjate (Kreeka) või töövõtjate (Soome, Taani) huve. Mitmetes maades on erinevad kombinatsioonid, kus vastanduvad prantsuse ja anglosaksi mudelid. Mudelid ei ole jätkusuutlikud, kui nad kaotavad oma efektiivsuse. Globaliseerumine sunnib mudeleid muutuma, see puudutab eriti kontinentaalset ja Vahemeremaade mudelit, mille efektiivsus väike. Iga mudel on ajalooliselt erinev ja võimatu on nõuda, et britid muudaksid oma mudeli  rootslaste sarnaseks.

Mudelid uutes maades  (E10) on vähem efektiivsed, aga samas raamistuses esindavad kontinentaalset mudelit Ungari, Vahemeremaade mudelit Poola, Malta, Slovakkia, Põhjamaade mudelit T¨ehhi ja Sloveenia, anglo-saksi  mudelit Eesti, Läti, Leedu ja Küpros.

Täiendav teave

2. Komisjon kiitis tööturgu avavaid liikmesriike 

Euroopa Komisjoni president  José Manuel Barroso tervitas 15.märtsil Euroopa Parlamendis Strasbourgis  plenaaristungil peetud kõnes  Soome, Portugali ning Hispaania hiljutist teadet ühineda töötajate vaba liikumise piirangute tühistamises Iirimaa, Ühendkuningriigi ja Rootsiga. Presidendi sõnul näitavad hiljutised komisjoni uuringud, et uute liikmesriikide tööjõud on vanades liikmesriikides toonud kaasa peamiselt positiivseid mõjusid ning seetõttu ootab ta, et ülejäänud liikmesriigid „selle klubiga“ liituvad.

José Manuel Barroso kõne inglise keeles

3. Euroopa Parlamendi roheliste  fraktsioonist 

Kuigi rohelised rõhutasid oma tegevuse alguses vaid keskkonnaalaseid küsimusi, on nad viimastel aastatel üha enam tõusnud poliitilise põhijõu hulka. Roheliste fraktsiooni kaasesimees Daniel Cohn-Bendit`i sõnade kohaselt on ajal, mil Euroopa Komisjon pürib tööstust pooldava tegevuskava poole, võitleb Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon aktiivselt, et tagada õige tasakaal majandusreformide ja sotsiaalsete huvide vahel.

Teiste fraktsioonidega võrreldes on tegemist noore rühmitusega. Esimesed keskkonna eest võitlevad erakonnad tekkisid 1970. aastatel. Rohe­lised alustasid oma tegevuse koordi­neeri­mist Euroopa tasandil alles 1984. aastal. 1999. aasta juulis liituti Euroopa Vaba­liiduga, mis koondab erakondi, kes võitle­vad oma riigita Euroopa rahvuste ja piirkondade enesemääramisõiguse ja demo­kraatia nimel, ning nii sündis uus fraktsioon – Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon.
 
Fraktsiooni kuulub 42 parlamendisaadikut 13 riigist. Fraktsiooni eesotsas on Saksa delegatsioon 13 saadikuga, samas kui Luksemburgi, Taanit, Soomet, Rootsit ja Lätit esindab fraktsioonis vaid üks liige. Fraktsiooni esindajad on nelja alalise komisjoni aseesimehed ja nende hulgast on võrsunud ka üks parlamendi asepresidentidest. Erinevalt enamikest fraktsioonidest on Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioonil kaks aseesimeest, et alati tagada ka sooline tasakaal.
 
Euroopa poliitikas osalemisega on fraktsioon laiendanud  oma huvisid kaugemale kui  keskkonnaga seonduv. Praeguse fraktsiooni ees­märk on  suuren­dada tööga seotud vabadusi, tugev­dada demokraatiat, julgustades inimesi otseselt osalema otsustusprotsessis, viia läbi viia majanduslikke ja sotsiaalseid reforme, mis muudavad inimeste ja looduse arengu jätku­suutlikuks. 

Praegu on Euroopa Parlamendis seitse fraktsiooni. Eesti parlamendisaadikud on esindatud kolmes fraktsioonis; Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon - Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko, Andres Tarand; Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioon – Tunne Kelam ja Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsioon – Toomas Savi.
 
Täiendav teave

Euroopa Parlamendi fraktsioonide nimekiri
 

Koostas:
Anne-Ly Reimaa
Rue de Luxembourg, 3
B-1000 Brüssel, Belgia
e-post: annely.reimaa@ell.ee
17.03.2006


23.03.2006

 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit