Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Aktuaalset
 
Uudised
Pressiteated
Omavalitsusliitude läbirääkimised
Seisukohad
  Eesti Linnade Liit (ELL)
  Õigusaktide eelnõude kooskõlastamine (ELL)
  KOV koalitsioonileppes (2007)
  KOV koalitsioonileppes (2005)
  KOV R3 koalitsioonileppes (2003)
  Riigikontrolli otsus OV eelarvete osas (2000)
  Riigikontroll riigimaa munitspailiseerimisest (2004)
  Riigikontrolli ülevaade KOV infoühiskonnas (2006)
  Õiguskantsleri otsused
  Kohalikust demokraatiast Eestis (CLRAE)
Linnade ja Valdade Päevad
Konverentsid, seminarid
Liitu meilinglistiga
Huvitavaid fakte
KOV ja kliima
Kalender
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Aktuaalset > Seisukohad > Riigikontroll riigimaa munitspailiseerimisest (2004)


Riigimaa munitsipaliseerimine
Print

Kontrolliaruanne 24.08.2004 nr 2-5/04/100

Kokkuvõte

2004. aasta tööplaani alusel auditeeris Riigikontroll riigimaa munitsipaliseerimist. Eesmärgiks oli kindluse saamine, et maa munitsipaalomandisse andmine on korraldatud kooskõlas õigusaktidega ja maareformi eesmärkidest lähtudes. Auditeeritud asutused olid Keskkonnaministeerium, Harju Maavalitsus, Saare Maavalitsus, Kuressaare Linnavalitsus, Kaarma Vallavalitsus ja Rae Vallavalitsus.

Maareformi seaduse alusel antakse osa riiklikust maaomandist munitsipaalomandisse, luues sellega eeldused omavalitsusüksuste arenguks ja efektiivsemaks majandamiseks. Vastava korra on kehtestanud Vabariigi Valitsus. Munitsipaalomandisse antakse maa tasuta.

2003. aasta lõpul oli maaregistris registreeritud munitsipaalmaad kokku 13 656 ha, sh auditiga hõlmatud maakondadest Saaremaal 929 ja Harjumaal 3668 ha.

Peamised tähelepanekud

  • Seaduses sätestatud võimalust taotleda maad munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste juurde tõlgendasid maa andmise korraldajad erinevalt. Maa-amet, kellel on õigus anda selgitusi maareformiga seotud õigusaktide rakendamiseks, väljendas seisukohta, et hooned ja rajatised pidid ka pärast maa eraldamist jääma omavalitsuste omandisse. Mõned maavanemad pidasid piisavaks, kui hooned ja rajatised olid omavalitsuse omandis maa taotlemise hetkel. Et puudusid lisanõuded selle tingimuse täitmise kontrollimiseks, siis maa edasine kasutamine oli jäetud tähelepanuta.
  • Munitsipaalomandisse antud maale olid omavalitsused mitmel juhul seadnud äriühingu kasuks hoonestus- või kasutusõiguse. Sagedased olid tasuta omandisse saadud munitsipaalmaa võõrandamise juhtumid.
  • Munitsipaalomandisse saadud maa osas muudeti sageli selle sihtotstarvet äri- või elamumaaks, millena seda olnuks raske riigilt taotleda.
  • Maa sihtotstarbe muutmise aluseks oli kas hoonete kasutusotstarbe või detailplaneeringu muutus. Detailplaneeringute iga oli sageli lühike. Detailplaneeringutega oli ette nähtud riigilt saadud maa edaspidine kasutamine, sh ka maa võõrandamine.
  • 16.06.1940. a seisuga munitsipaalomandis olnud maa andmine omavalitsuste omandisse oli kooskõlas maareformi seaduses sätestatud nõuetega. Nimetatud maa munitsipaliseerimise võimalusi ei olnud sugugi kõigil omavalitsustel ja see asetas omavalitsused ebavõrdsetesse tingimustesse.
  • Maa munitsipaliseerimise arvestus ei olnud selline, mis võimaldaks saada teavet, kui palju maad omavalitsustele kuulub. Mõnes omavalitsuses erinesid tegelikud munitsipaalmaa suurused oluliselt maakatastri andmetest.
  • Praeguseks ajaks on lõplikult vormistatud maareservi maht vaid kümnendik sellest, mida riik eeldatavalt vajaks. Omavalitsuste teadmatus riigi maareservi osas on kasvatanud rahuldamata taotluste hulka.

Peamised järeldused

  • Maareformi seaduse maa munitsipaliseerimise sätteid rikuti kaudselt ja maa kohene võõrandamine omavalitsuste poolt ei ole kooskõlas seaduse mõttega. Munitsipaalomandisse antud maasuhete muutmine näitas, et seda maad ei vajanud omavalitsused mitte alati neile pandud ülesannete täitmiseks.
  • Maa üld- ja detailplaneeringute arvestamise osakaal maa andmise üle otsustamisel on olnud väike. Detailplaneeringuid on olnud väga lihtne muuta, seepärast ei pruukinud detailplaneeringute olemasolu tõendada, et maa oli omavalitsusele vajalik.
  • Riik ei olnud kindlaks määranud riigi maareservi maade paiknemist ega suurusi. See asjaolu raskendab otsustamist ja omavalitsuste maavajaduste rahuldamist.

Peamised ettepanekud keskkonnaministrile

  • Algatada õigusaktide muudatuste eelnõud, mis

* kohustaksid korraldajaid võtma senisest rohkem aluseks üld- ja detailplaneeringud, millest selguks maa edasine kasutamine;
* täpsustaksid riigimaa reservi moodustamise reeglid ning paneks asjaomastele asutustele kohustuse määrata kindlaks nimetatud maa suurus ja paiknemine ning sätestaks selleks toiminguks tähtajad;
* võimaldaksid järelejäänud maa müüa riigivaraseaduses sätestatud korras või anda selle maa munitsipaalomandisse.

Keskkonnaministri vastus

Minister märkis, et maa munitsipaliseerimise probleemid tõstatuvad seda enam, mida rohkem maad antakse munitsipaalomandisse.

Minister leidis, et mitte alati ei peaks munitsipaalomandis oleva ehitise juurde kuuluvat maad munitsipaalomandisse andma. Ehitised, mis ei ole kasutatavad või vajalikud omavalitsuse ülesannete täitmiseks, tuleks võõrandada sellisel juhul vallasvarana.

Minister rõhutas, et omavalitsuste maavajadus määratakse ära eelkõige planeeringutega. Neist selguvad omavalitsuse jaoks oluliste objektide rajamise suunad. Otstarbekas oleks täiendada korda nõudega lisada igale taotlusele väljavõte vastavatest planeeringutest ning taotluse põhjendus. Seni on näiteks maareformi seaduse § 28 lg 1 p 7 alusel1 esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse rahuldamata jäämise põhjuseks olnud vaid asjaolu, et riik on soovinud jätta selle maa riigi omandisse.

Ettepanek kaaluda õigusaktide muutmist, et tagada sellega munitsipaalomandisse antud maa kasutamine, lähtudes omavalitsusüksuse ülesannete täitmise vajadustest ja kohustustest, on kaalumist väärt.

Minister märkis, et riigi maaomand ei ole praegu vastuolus omavalitsuste huvidega. Riigi maareservi suurus selgub 1–2 aasta jooksul, seejärel saab teha lõplikke otsuseid kogu maareservi kohta. Üheks võimaluseks on anda see üle omavalitsuste hallata või omandisse (metsamaaga see nii ilmselt ei ole).

Riigikontrolli arvamus keskkonnaministri vastuse kohta

Riigikontroll tänab keskkonnaministrit põhjaliku ja analüüsiva vastuse eest. Enamiku vastuses toodud väidete ja seisukohtadega Riigikontroll nõustub.

Jüri Kõrge
Tegevusriskide auditi osakonna peakontrolör


03.03.2006

 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit