Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Uurimused/käsiraamatud
 
Teadustööd
Uurimistööd
Analüüsid
Käsiraamatud
Haldusreform
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Uurimused/käsiraamatud > Uurimistööd


Eesti üleriigilise regionaalse tasandi esindatuse probleem Euroopa Liitu hõlmavas regionaalses raamprogrammis
Print

Autor: Ave Kelle
bakalaureusetöö
Akadeemia Nord
Juhtimis- ja kommunikatsiooni teaduskond
Avalik haldus ja Euroopa õpingud
Juhendaja: dots Enno Oidermaa
2005

Kokkuvõte

Euroopa Liidu regionaalpoliitika eesmärk on tagada Euroopa tasakaalustatud sotsiaalmajanduslik areng ja toetada ELi piiriäärsete regioonide arengut, et vähendada regionaalset ebavõrdsust kogu Euroopas.

Vaieldamatult on ELi regionaalpoliitika kõige olulisem Euroopa tasandi poliitika, mis lähtub kohalike omavalitsuste ja regioonide seisukohast.

Samuti peavad tänapäeval kõik piirkonnad oma tuleviku kindlustamisel arvestama mitte ainult naaberregioonides, vaid ka kaugemal asuvates piirkondades toimuvaga. Et kindlustada ka ebasoodsama geograafilise asendiga piirialade konkurentsivõime arengut, on ellu kutsutud Euroopa Ühenduse algatus Interreg, mis on peamiseks piirkondade vahelise koostöö toetamise finantsinstrumendiks ELis ning mida rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF).

Eesti regionaalpoliitika tänapäeva ja tulevikku saab näha vaid tihedas seoses ELi struktuuripoliitikaga. Interreg programmid, kui regionaalset koostööd arendavad programmid omavad Eesti jaoks väga suurt tähtsust. Programmi eesmärgiks on aidata Eestil jõuda sotsiaalselt ja majanduslikult järele Euroopa arenenud riikidele ja tasandada erinevusi ELi riikide ja regioonide vahel. Eesti osaleb täieõigusliku partnerina nii piireületavas (Interreg III A), riikidevahelises (Interreg III B), kui ka regioonidevahelises (Interreg III C) koostööprogrammis alates 1. maist 2004, mil avanesid Eestile struktuurifondid ja Eesti partnerite kulud muutusid abikõlbulikuks.

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on analüüsida, millest on tingitud asjaolu, et Eestis puudub ühtne üleriigiline regionaalse tasandi esindatus.

Töö koosneb kolmest peatükist. Töö esimeses peatükis uurib autor ELi regionaalpoliitika olulisemaid arengusuundi ja eesmärke, struktuurifondide põhiprintsiipe, sihtalasid ning klassifikaatoreid.

Teises peatükis püüab autor anda ülevaate Interregi ja Phare piiriülese koostöö programmi kujunemisest ja toimivatest Interreg III programmidest Eestis programmiperioodil 2000 − 2006. Samuti analüüsib autor, millised prioriteedid ja meetmed on alates struktuurfondide avanemisest ajavahemikul 1. jaanuar 2004 − 1. jaanuar 2005, nii piireületaval (Interreg III A), riikidevahelisel (Interreg III B) kui ka regioonidevahelisel (Interreg III C) koostöösuunal enim kasutust leidnud ning millised on programmi tegevust reguleerivad õigusaktid.

Autor peab oluliseks rõhutada just Interreg III C regioonidevahelisel koostöösuunal toimivat regionaalse raamprogrammi koostöövormi, mida Eesti projektipartnerid ei ole veel kasutanud ning millest on see tingitud.

Töö kolmandas peatükis keskendub autor Eesti regionaalpoliitika kujunemisele, andes ülevaate kuidas on reguleeritud kohalike omavalitsuste üksuste koostöö üleriigilisel tasandil üleriigiliste liitude näol ja millised oleksid võimalikud lahendused tekkinud ühtse üleriigilise tasandi esindatuse probleemile osalemiseks kogu ELi regioone hõlmavates koostööprojektides.

Töös on püstitatud kaks hüpoteesi:

1. Kas Eesti regionaalpoliitika vastab Euroopa Liidu (EL) regionaalpoliitika põhimõtetele ja kas on vajalik seda muuta, lähtudes ELi regionaalpoliitika põhimõtetest ja Eesti riigi huvidest.
2. Eesti vajab ühtset üleriigilist esindatust osalemaks üle-Euroopalises regionaalarengu raamprogrammis.

Uuringu tulemus kinnitas osaliselt esimese hüpoteesi õigsust. Eesti regionaalpoliitika korralduses on lähtutud Euroopa Liidu regionaalpoliitika juhtprintsiipidest ja põhimõtetest.

Kuid Eesti regionaalarengu tendentsid näitavad selgelt vajadust muudatuste järele. Arengu ja elukvaliteedi erinevused pealinnaregiooni ja muu Eesti vahel püsivad ning on isegi kasvanud. Regionaalarengus kasvab suuremate linnade roll, kuhu koguneb teadmiste ja oskuste potentsiaal. Eesti vajab regionaalpoliitikat, mis lähtub pikaajalisest arenguvisioonist ja elu võimalikkusest igas Eestimaa paigas.

Regionaalpoliitika rahastamine on jäänud suures osas ELi kanda. Riik peaks suutma ise eraldada piisavalt vahendeid regionaalset arengut suunava seadusandluse tegelikuks ellurakendamiseks riiklikul ja maakondlikul tasandil.

Samuti ei ole regionaalpoliitika teostamine Eestis piisavalt õiguslikult reguleeritud ning Vabariigi Valitsusel tuleks võimalikult kiiresti vastu võtta regionaalarengu seadus ja uus regionaalarengu strateegia, mis sätestaks riigieelarvest regionaalsete toetuste eraldamise põhimõtted ning vähendaks selles valdkonnas erakonna- ja/või isikupoolseid seni esinevaid subjektiivseid otsustusi.

Ühiskonnas regionaalküsimuste tähtsustamiseks tuleb nii valitsuses kui ka avalikkuses jätkata selgitustööd Eesti regionaalpoliitika vajalikkusest. Tuleb jätkuvalt selgitada vajadust arvestada poliitikate kujundamisel regionaalset mõju. Esmaseks tuleks pidada põhjapanevaid uuringuid ja analüüse, mis kajastavad riigisiseseid arengusuundi ja Eesti ELiga liitumise järel tekkinud avatud majandusruumi olukorda. Nende põhjal on võimalik tõesemalt prognoosida Eesti arenguid 10−15 aastat ette, luua oma visioon ja selge tegevuskava selle saavutamiseks.

Käesolevas töös püstitatud teine hüpotees leidis kinnitust. Üleriigiliste omavalitsusliitude paljusus ning nendevahelise koostöö puudulikkus ei võimalda liitudel omavahelise konkurentsi tingimustes alati esitada ja kaitsta Eesti regionaalarengu seisukohalt olulisi ning valdade ja linnade ühishuve esindavaid seisukohti.

Käesoleval ajal on faktiline seis selline, et neid kohalike omavalitsuste esindajaid on liiga palju. Eesti Maaomavalitsuste Liitu kuulub 2. aprilli 2005. aasta seisuga 168 kohalikku omavalitsust (valda) ja Eesti Linnade Liitu 39 linna, 1 alev ja 7 valda. Lisaks on veel 26 kohaliku omavalitsust, kes ei kuulu kummassegi liitu. Lisaks kahele üleriigilisele liidule on ka maakondlikud kohaliku omavalitsuse üksuste liidud, kes esindavad oma maakonna kohalikke omavalitsusi. Eestis on 15 maakondlikku omavalitsusliitu.

Käesoleva töö autori arvates ei ole Eesti suur riik ega ole meil ka mingit föderaalset riigikorraldust, et meil peaks olema nii palju erinevaid tasandeid ja üksusi. Seetõttu, on ka osalemine Interreg III C regioonidevahelises regionaalses raamprogrammis siiani olnud problemaatiline, kuna ei ole selge, kes esindab Eesti kohalike omavalitsusi regionaalsel tasandil.

Autori arvates on positiivne, et 1. jaanuaril 2003 jõustunud kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seadus sätestab alates 1. jaanuarist 2004 üleriigilise liidu moodustamise võimaluse vaid tingimusel, et liitu kuuluvad kohaliku omavalitsuse üksused, kes moodustavad üle poole Eesti kohaliku omavalitsuse üksustest või kelle elanike arv kokku moodustab üle poole Eesti elanike arvust. Arvestades aga Eesti väiksust, linnade ja valdade huvide erisuste jätkuvat vähenemist, rahaliste vahendite nappust ning tendentsi linnade kui piirkondade arengumootorite tähtsustumisele, tuleks üleriigilistel omavalitsusliitudel jätkata läbirääkimisi oma tegevuse paremaks kooskõlastamiseks eesmärgiga moodustada Eestis üks üleriigiline omavalitsusliit.

Eestis on erinevad üleriigilised liidud ja need üleriigilised omavalitsusliidud on moodustanud Omavalitsusliitude Koostöökogu. Sellest võib teha otsetuletuse, et järelikult on vajadus ühise esindamise järele täiesti olemas, mingi konsolideerumine toimub kogu aeg. Ikka otsitakse ja leitakse mingid ühised huvid, mida koos kõige edukamalt kaitsta saaks. Kohalike omavalitsuste ühine hääl on ju märksa kuuldavam, kui eraldi liitude summa.

Autori arvates tuleb otsida võimalusi saavutada tulevikus ühe üleriigilise liidu olemasolu, kes esindaks kogu Eesti omavalitsusüksusi. Seadusandjad peaksid oma tegevuse suunama sellele teele, et tekiksid avatud liidud ja nende avatud liitude baasil saaks kunagi potensiaalselt tekkida üks liit. Ja tulevik on see, et nad on koos.

Töös on läbivalt kasutatud uurimismeetodina deduktiivset meetodit. Uuritud on eelkõige ELi regionaalpoliitilise seadusandluse kujunemist ja loogiliselt üle mindud Eesti vastavale seadusandlusele.

Töös esitatud seisukohad ei pretendeeri ainulahendusteks, need on vaid võimalikud lahendusvariandid.

Bakalaureuse töö iseloom on praktilise suunitlusega ning eelkõige põhineb dokumentaalanalüüsil. Selleks, et tööd veelgi kaalukamaks muuta ja verifitseerida dokumentaalanalüüsi, tegi autor süvaintervjuud oma ala spetsialistidega. Töö käigus analüüsib autor, millest seda laadi probleemid on tekkinud, ning püüab anda seletusi ja lahendusi regionaalse tasandi esindatuse probleemi edukaks lahendamiseks.

Kindlasti on selles töös käsitletud teemat vaja põhjalikumalt ja süvendatumalt uurida ning edasi arendada. Autor loodab saadud materjale ja ideid, mis jäävad käesoleva töö raamidest väljapoole, kasutada edaspidi oma teadustöös. Ka loodab autor, et antud uuring ei jää viimaseks omataoliste seas.

Kogu tekst (.rtf fail, 4,68 MB)

03.01.2006

 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit