Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Uurimused/käsiraamatud
 
Teadustööd
Uurimistööd
Analüüsid
Käsiraamatud
Haldusreform
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Uurimused/käsiraamatud > Uurimistööd


Puudega lapse rehabilitatsiooni võimalused Raplamaa näitel
Print

Autor: Marina Runno
bakalaureusetöö
Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna sotsiaaltöö osakond
Juhendaja: Tiia Tamm
2004

Kokkuvõte ja järeldused

Käesoleva uurimuse eesmärk oli saada ülevaade puuetega laste rehabilitatsiooniteenuste vaja-dusest ja olemasolevate teenuste kasutamise reaalsetest võimalustest Rapla maakonna näitel. Sellest tulenevalt pidasin vajalikuks uurida anketeerimise teel Raplamaa kõigis kümnes oma-valitsuses puudelaste vanemate teadlikkust rehabilitatsiooni eesmärgist ning vajalikkusest ja selgitada välja nende hinnangu teenuste kättesaadavuse ja teenustega rahulolu kohta. Üle-vaade olukorrast on vajalik klientide (antud juhul puudega laste perede) paremaks rehabilitat-sioonialaseks nõustamiseks ja võimalusel ühtse rehabilitatsioonisüsteemi kujundamiseks ning sotsiaalse võrgustiku laiendamiseks Raplamaal.

Käesoleva uurimuse teoreetiliseks raamiks valisin sotsio-ökoloogilise süsteemiteooria, millest lähtuvalt käsitlesin perekonda kui süsteemi ja perekonda rehabilitatsioonisüsteemis. Puude-lapse arendamise ja turvalisuse eest saab hoolt kanda eelkõige lapsevanem. Uurimuses läh-tusin seisukohast, et rehabilitatsioon on tulemuslik vaid koos perega, sest perekond on süsteem – terviklik organism.

Väljajagatud ankeete oli 60, täidetud sobilikke ankeete laekus 59, tagastusprotsent 98. Arves-tades, et Raplamaal oli 2003. aastal 210 puudega last, osales uurimuses 28% kogu sihtgrupist.

Eesmärgi saavutamiseks püstitasin järgnevad ülesanded:
  • selgitada välja Raplamaa puuetega laste rehabilitatsiooni vajadused ja võimalused;
  • selgitada välja, kuidas omavalitsused toetavad puudelapse perekondasid (materiaalselt, teenuste osas);
  • saada teada, millised on puudelapsele vajalike rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavu-sega seonduvad probleemid ja piiravad tegurid;
  • uurida puudelapse pere hinnangut rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavuse ja teenuste-ga rahulolu kohta;
  • uurida ISRP rakendumist tegelikkuses.

    Uurimuse läbiviimisel lähtusin hüpoteesist, et Raplamaa puuetega lastele on olemasolevate rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus piiratud. Lapsele koostatakse ISRP, kuid see jääb paljuski formaalseks dokumendiks, kuna puudub teenuste kättesaamise reaalne võimalus.

    Käesoleva uurimuse põhjal sain järgneva ülevaate Raplamaa puuetega laste ja perede majanduslikust olukorrast, rehabilitatsiooni vajadustest, võimalustest ja teenuste reaalsest kättesaadavusest:
  • Uuritud 59-s puudelapse peres on kokku 187 last. Peres kasvavate laste arvu ja puude raskusastme alusel on ülekaalus kahelapselised ning raske puudega lapse pered.
  • Puude raskusastme järgi on jaotus järgmine: keskmise puudega lapsi 13, raske puudega 28 ja sügava puudega 18.
  • Pere majanduslik olukord on madal. Madalaks hindas oma majanduslikku olukorda 59-st perekonnast 25, väga madalaks 4 ja keskmiseks 29 peret. Väga heaks ei hinnanud üksi respondentidest.
  • Omavalitsuste toetus on puudelaste peredele eeskätt materiaalne, kuid siiski mitte piisav. Rahalist toetust on saanud 20 (34%) puudelapse peret, kõige enam sügava puudega lap-sega perekonnad – 11 (19%) 59-st.
  • Omavalitsuse poolt pakutavaid on teenuseid väga vähe, neid on saanud vaid kolm pere-konda. Vabavastustest selgus, et vanemad ei oska teenuseid küsida, puudub vajalik infor-matsioon. Kõige enam vajatakse transporditeenust, rehabilitatsioonialast nõustamist, tugi-isiku määramist perele ja isikliku abistaja määramist lapsele, päevahoiu teenust puude-lapsele (näit. päevakeskust).
  • Abivahendeid kasutab 40 puudelast 59-st. Kõige enam vajatakse ortopeedilisi abivahen-deid, prille ja ravimeid (viimased küll ei kuulu abivahendite nimistusse).
  • Rapla maakonnas pakub riigi poolt rahastatavaid rehabilitatsiooniteenuseid ainult Era-polikliinik Praxis OÜ, mis asub maakonna keskuses ning ei rahulda kõigi puuetega laste rehabilitatsiooni vajadusi seoses pikkade vahemaadega erinevatest omavalitsustest ja puuduvad spetsiifilised teenused liitpuuetga lastele.
  • ISRP on koostatud 56 puudelapsele 59-st. Kolmele lapsele oli puue määratud enne 2001. a ning vanemad ei ole soovinud ISRP koostamist, kartes kaotada riiklikku puudelapse toetust.
  • 19 ISRP (32%) on koostatud Rapla OÜ Praxises ja 37 ISRP (62%) koostatud teistes rehabilitatsioonikeskustes, nendest Tallinna Lastehaiglas 32 ISRP.
  • ISRP koostamine ei toimu alati interdistsiplinaarsemeeskonna põhiselt ja kliendikeskselt. Kõige enam nimetati plaani koostamisel osalenud spetsialistidest psühholoogi ja logo-peedi – võrdselt 31 tulemust (53%). Sotsiaaltöötaja roll kõige madalam, nimelt 6 plaani korral.
  • Rehabilitatsioonialast nõustamist ja informatsiooni on lapsevanemad kõige enam saanud raviarstilt – 34 respondendi hinnangul (58%), ja sotsiaaltöötajalt – 25 pere arvamus (42%).
  • Aktiivselt osales plaani eesmärkide püstitamisel 39 perekonda, kuid enamus sügava puu-delapse vanematest tundis ennast kõrvalejäetuna.
  • Puudelapse võimeid ja pere reaalseid rehabilitatsioonivõimalusi vastavalt kodukeskkon-nale arvestati ISRP koostamisel 40 pere hinnangul.
  • Rehabilitatsiooniteenuseid on saanud 59-st lapsest 41 (70%). Kõige enam on rehabilitat-siooniteenuseid saanud sügava puudega lapsed ja nende pered – 14 last 18-st sügava puu-dega lapsest (78%).
  • Rapla OÜ Praxisest on teenuseid saanud 17 puudelast (29%), mis on väga madal näitaja. Mujalt on teenuseid saadud 24 pere andmetel (78%).
  • Rehabilitatsioonivaldkondi arvestades on 59 lapsest meditsiinilist rehabilitatsiooni saanud 31 (53%), pedagoogilist rehabilitatsiooni 23 last (39%) ja psühhosotsiaalset rehabilitat-siooni 18 puudelapse peret (31%).
  • ISRP koordineerijaks peavad respondendid kõige enam raviarsti – 24 tulemust (41%), ja sotsiaaltöötajat – 18 perekonda (31%).
  • Uurimuse tulemusena selgus, et informatsiooni rehabilitatsiooni põhimõttest ja võimalus-test on saadud kõige enam raviarstilt – 34 tulemust (58%), ja omavalitsuse sotsiaaltööta-jalt 25 (42%) pere hinnangul.
  • Rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavusega ei ole puudelapsega pered rahul. Rehabilitat-siooniteenuste kättesaadavust hindas üle veerandi, 16 perekonda (27%), puudulikuks, tee-nuste kättesaadavust pidasid rahuldavaks 22 (37%) vanemat.
  • Rehabilitatsiooniteenustega rahulolu on hea. Rahuldavaks ja heaks hindas teenuseid kokku 34 peret, mis on 58% vastanutest. Puuduliku hinnangu andis ainult üks pere.

    Uurimistulemuste põhjal võib väita, et hüpotees leidis kinnitust. Raplamaa puuetega lastele on olemasolevate rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus piiratud. Lapsele koostatakse ISRP, aga see jääb paljuski formaalseks dokumendiks, kuna puudub reaalne teenuste kättesaamise võimalus.

    Rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavust piiravad tegurid on:
    1. Perede ja omavalitsuste sotsiaaltöötajate vähene informeeritus pakutavatest rehabilitat-siooniteenuste võimalustest.
    2. Perekonna raske majanduslik olukord tingimustes, kus üks vanematest peab lapse puude tõttu olema kodune.
    3. Elukoha kaugus rehabilitatsiooniasutustest ja transpordivõimaluste piiratus.
    4. Kodukohas lapse puudele sobiva tegevusvormi puudumine.

    Seega ei saa rääkida puuetega inimestele loodavatest võrdsetest võimalustest, veel vähem integratsioonist. Valdades elavate puuetega laste olukord on üsna troostitu. Järeldan tungivat vajadust rehabilitatsioonisüsteemi korrigeerimiseks ning tunnetan seda ka praktilise töö tegijana. Reaalsuses sõltub puudelapse ja tema pere sotsiaalne toimetulek, rehabilitatsiooni tulemuslikkus perest endast, paljudest spetsialistidest ja ametnikest, kogukonnast, ühiskonnast ning riigi prioriteetidest. Rehabilitatsiooni eesmärk on kujundada lapsest harmooniline inimene, kes kõiki oma võimeid rakendada suudab.

    Rehabilitatsiooniteenuste paremaks korraldamiseks teen järgnevad ettepanekud:
    1. Rehabilitatsiooniplaan on realistlikum ja paremini ellu viidav, kui see on koostatud või-malikult elukohajärgselt, st lapse elukohas pakutavaid teenuseid silmas pidades.
    2. Töötada riigi tasandil välja rehabilitatsioonikulude tasumise kord, kus võetakse arvesse kliendi konkreetseid vajadusi ja võimalusi vastavalt ISRP-le.
    3. Hästi läbi mõeldud meeskonnatöö ja informeerimistaktikaga on võimalik tagada toetus tervele perekonnale, kellest sõltub lapse rehabilitatsioon, edasine elu, tervis ja kasvatus.
    4. Vajalik oleks rakendada rohkem jõudu sellisele rehabilitatsioonile, mis ennetaks puude väljakujunemist.

    Uurimuse praktiline väärtus seisneb Raplamaa omavalitsuse sotsiaaltöötajatele ülevaate and-mises puuetega laste perede toimetulekust, rehabilitatsiooni võimalustest ja ISRP tegelikust rakendumisest. See omakorda võimaldab parandada võrgustikutööd ja rehabilitatsioonisüstee-mi paremat käivitumist Raplamaal.

    Kogu tekst (.rtf fail)

    03.01.2006

  •  
     Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit