Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Uurimused/käsiraamatud
 
Teadustööd
Uurimistööd
Analüüsid
Käsiraamatud
Haldusreform
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Uurimused/käsiraamatud > Uurimistööd


Vallasekretäri institutsioon Eesti Vabariigis
Print

Autor: Margit Halop
bakalaureusetöö
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna riigi- ja haldusõiguse õppetool
Juhendaja dr iur V.Olle
2005
Lisatud 23.05.2005

Sissejuhatus

Käesoleva bakalaureusetöö teemaks on vallasekretäri kui ühe kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) juhtiva ametniku institutsioon Eesti Vabariigis. Töö autor käsitleb vallasekretäri rolli ja seisundit aastatel 1918.-1940.a. ning alates taasiseseisvumisperioodist kuni käesoleva ajani ning analüüsib vallasekretäri pädevuse muutmise võimalikke tulevikuvariante. Töös kasutatakse terminit "vallasekretär", mitte valla- või linnasekretär. Selle põhjuseks on asjaolu, et perioodil 1918.a.-1940.a. reguleeriti linna ja valla omavalitsusi mõneti erinevalt ning seetõttu ei olnud ka vallasekretäri ja linnasekretäri seisund kõiges sarnane. Taasiseseisvunud Eestis reguleeritakse KOV üksuste – linnade ja valdade tegevust reeglina ühesuguselt ning seepärast on piirdutud ka üksnes vallasekretäri ametinimetusega.

Töö teema valik tuleneb sellest, et autoril on pikaajaline praktilise töö kogemus vallasekretärina Lääne-Viru maakonna Laekvere Vallavalitsuses ning Eesti Valla- ja Linnasekretäride Seltsi juhtorganites. See on aga oluline, et mõista põhjalikult praegusi KOV teenistuse probleeme ja esitada võimalikke ettepanekuid. Töö tulemusena pakutakse välja võimalikke lahendusi mõningatele KOV alastele teoreetilisele ja praktilistele sõlmprobleemidele, mis uurimuse järgi vajaksid uudseid lahendusi.

KOV teenistuse uurimine on käesoleval ajal aktuaalne mitmel põhjusel. Esiteks, seoses Eesti liitumisega Euroopa Liiduga on meile ette heidetud vähest haldussuutlikkust.1 See puudutab nii riigi keskvõimu kui ka KOV. Haldussuutlikkus sõltub omakorda oluliselt avalikest teenistujatest ja nende kompetentsusest. Vallasekretäri kui ühe KOV juhtiva ametniku staatus on aga mõneti ebamäärane. Analüüsides vallasekretäri õiguslikku seisundit, tema õigusi ja kohustusi, vastutust ja pädevust, järelevalvet tema tegevuse üle ning sotsiaalseid garantiisid ja koolitusvõimalusi, püüabki käesoleva töö autor jõuda selgusele, kas muutuv KOV vajab vallasekretäri institutsiooni sellisel kujul nagu see eksisteerib käesoleval ajal või tuleks selles teha teatud korrektiive. Mõistmaks paremini väljakujunenud olukorda, on vajalik ka ajalooline tagasivaade aastatesse 1918.a.-1940.a. ja põgusalt ka varasemasse perioodi.

Töö on jaotatud kahte peatükki. Esimeses peatükis on vaatluse all aastad 1918.-1940.a., mil vallakirjutajast kujunes haritud ning seadusi tundev vallavalitsuse ametnik – vallasekretär. Teemade arusaadavaks käsitlemiseks on autor siiski sunnitud väljuma nimetatud ajavahemikust ja tegema lühikese tagasivaate varasemasse ajalukku (aastad 1816.-1918.a.). Käsitlemist leiavad vallasekretäri õiguslik seisund – tema ametisse nimetamise ja ametist vabastamise protseduur, tööülesanded, alluvus ja riiklik järelevalve; sotsiaalsed garantiid ning koolitus ja organisatsiooniline ühistegevus. Töö mahukama osa moodustavas teises peatükis käsitletakse vallasekretäri institutsiooni alates Eesti taasiseseisvumisest 1980-ndate aastate lõpust kuni käesoleva ajani. Vaatluse all on vallasekretäri ametisse nimetamise ja ametist vabastamise protseduur, teenistusülesanded, sotsiaalsed garantiid, koolitusvõimalused ja ühistegevus ning vastutus. Viimasest leiavad lähemat käsitlemist distsiplinaar- ja varaline vastutus. Esimene neist on ametnike suhtes enim kohaldamist leidnud vastutus; varalise vastutuse temaatika on aga huvipakkuv kui suhteliselt uus vastutuse liik. Teise peatüki viimases osas on arutluse all vallasekretäri institutsiooni muutmise võimalikud variandid de lege ferenda käesoleval ajal aktuaalseks teemaks oleva haldusreformi valguses. Esimese ja teise peatüki puhul on püütud kasutada võimalikult sarnast struktuuri, et paremini avada nende kahe perioodi erinevaid ja sarnaseid regulatsioone, kuid täies ulatuses pole seda siiski võimalik teha: omavalitsusalane seadusloome protsess pidevalt arenev ja täienev ning võrdlus varasema õigusloomega ei ole alati relevantne.

Allikatena on kasutatud töö esimeses osas peamiselt Eesti Vabariigi seadusi aastatel 1918-1940 ning artikleid väljaandes “Eesti Maaomavalitsus”; samuti tolleaegse silmapaistva omavalitsustegelase Hans Nurga brosüüri “Eesti vallasekretäärid”.2 Teise osa käsitlemisel on analüüsitud lisaks riigi ja KOV õigusaktidele Vallo Olle, Sulev Mäeltsemehe jt KOV temaatika spetsialistide artikleid ja muid väljaandeid, vaatluse alla on võetud Siseministeeriumis 2000.aastal väljatöötatud ja 2001.aastal täiendatud strateegia “Haldusreform kohaliku omavalitsuse valdkonnas”, Avaliku Halduse büroo3 väljaanded ning muud materjalid. Tulevikuvisiooni loomiseks on autor uurinud ka mitmete välisriikide KOV-alast seadusandlust (Austria, Saksamaa, Taani) ning püüdnud nende baasil leida ideid KOV uuteks regulatsioonivõimalusteks Eestis.

Kehtivaid õigusakte on käesoleva töö kirjutamisel kasutatud seisuga 01.04.2005.a.

Kogu tekst (.rtf fail)

23/05/05

 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit