Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Uurimused/käsiraamatud
 
Teadustööd
Uurimistööd
Analüüsid
Käsiraamatud
Haldusreform
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Uurimused/käsiraamatud > Teadustööd


Eesti kohalike omavalitsuste sotsiaalmajandusliku potentsiaali analüüs

Autor: Aivo Hirmo
Magistriprojekt ärijuhtimise magistri kutsekraadi taotlemiseks
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rahvamajanduse instituudi majandusteooria õppetool
Juhendaja: dots. Helje Kaldaru
Kraad kaitstud:
Lisatud 08.03.04

KOKKUVÕTE

Kohalik omavalitsus tähendab kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida kohalikku elu lähtudes elanike vajadustest ja huvidest.

Eestis ei suuda suur hulk kohalikke omavalitsusi täita seadusega neile pandud ülesandeid ja tagada piirkonna arengut. Keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel on nõrgalt välja kujundatud mehhanismid, mis tagaksid ülesannete täitmiseks vajaliku finantskatte ja regionaalse tasakaalustatud arengu. Sügavam põhjus võib siin olla selles, et põhiseaduslikult on jäetud omavalitsuste roll ühiskonnas määratlemata. On põhimõtteliselt oluline küsimus, kas omavalitsused on võimu saanud riigilt detsentralisatsiooni korras või kohalikult kogukonnalt tema huvide esindamiseks. See on üheks põhjuseks, millega saab põhjendada erinevat lähenemist regionaalarengu küsimustele ja regionaalpoliitika kujundamisele Eesti ja Euroopa Liidu riikide vahel. Tõenäoliselt tuleb ka Eestis ühinemisel Euroopa Liiduga senisest rohkem tähelepanu pöörata tasakaalustatud regionaalse arengu vajadusele ja omavalitsuste haldussuutlikkuse tagamisele.

Vastavalt Eesti kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele on omavalitsuse vastutusvaldkondadeks haridus, kultuur ja sport, sotsiaalhoolekanne, tervishoid, kommunaalmajandus ja infrastruktuuri korrashoid, jäätmemajandus, planeerimis-tegevus jm. Mitmete funktsioonide täitmise tagamine on jagunenud omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel. Vajalik oleks teostada funktsioonide analüüs ja selgem jaotus koos kuluvajaduse määramisega.

Praegune omavalitsussüsteemi areng Eestis on toimunud analoogselt iseseisvumisjärgse perioodiga, tuues järjest rohkem õigusi ja kohustusi madalamale otsustustasandile. See on vastavuses ka Euroopa kohalike omavalitsuste hartas sätestatud subsidiaarsusprintsiibiga, mille kohaselt funktsioone tuleb täita eelistatumalt elanikule kõige lähemal asuval avaliku halduse tasandil. Samas on vähenenud omavalitsuste fiskaalautonoomia. Omavalitsuste põhiliseks tuluallikaks on üksikisiku tulumaks. Riiklike maksusoodustuste kehtestamine ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmine mõjutab kõige tugevamini omavalitsuste tulubaasi. Seda püütakse korvata toetusfondi abil, mis omakorda suurendab rahaliste vahendite jaotamise tsentraliseerituse astet ja omavalitsuste sõltuvust keskvalitsusest. Kehtiv toetusfondi jaotamise valem on suunatud arvestusliku keskmise kuluvajaduse osalisele katmisele, mitte tasakaalustatud regionaalsele arengule. Ei saa pidada normaalseks, et üle 90% Eesti omavalitsuste eelarvetest olulise osa moodustavad eraldised riiklikust toetusfondist. Tuleks kaaluda toetusfondi osa vähendamist omavalitsuste eelarvete tulude struktuuris, muutes tulumaksu jaotussüsteemi ja tagades tulumaksu laekumise sõltumatuse keskvalitsuse poolt tehtavatest maksusoodustustest. Koos omavalitsuste ülesannete määratlemisega oleks mõttekas fikseerida omavalitsuste tulubaas lähtudes kindlatest sotsiaalmajanduslikest näitajatest koos neile vastava kuluvajadusega selliselt, et säiliks omavalitsuse huvitatus piirkonna arendamiseks ja tulude suurendamiseks.

Majandusteooria on seni vähe tähelepanu pööranud asjaolule, et igasugune majandustegevus toimub kindlates majandusgeograafilistes tingimustes. Üldiselt tunnustatud eesmaärgiks maailmas on regioonide stabiilne ja jätkusuutlik areng, et vältida liigsetest diferentsidest tingitud tagasilööke. Viimastel aastatel on saanud majandusteooria üheks kiiremini arenevaks valdkonnaks regionaalökonoomika, mis püüab ühendada erinevaid distsipliine nagu ökonoomika, sotsioloogia, geograafia, poliitika. Traditsiooniliste kasvuteooriate kohaselt peaks maailmas toimuv globaliseerumine ja integratsioon kaasa tooma tulutasemete ühtlustumise, kuna seoses kapitali akumulatsiooniga väheneb kasum, kapital liigub välja ääremaadele ja eksisteerib tasakaaluseisund tööjõu ja kapitali vahel. Eeldatakse, et mastaabisäästu efekti ei ole ja maailmas toimub regioonide vahel aeglane konvergents. Konvergentsiteooria kohaselt tagab regioonidele suurema otsustusõiguse ja fiskaalautonoomia andmine mahajäänud piirkondade kiirema arengu ja regionaalse ebavõrdsuse vähenemise. Tegelikkuses need teooriad kinnitust leidnud ei ole. Pigem toimub maailmas regioonide vahel süvenev divergents. Seega tuleb fiskaalautonoomia kõrval rakendada ka teisi meetmeid regioonide tasakaalustatud arengu tagamiseks.

Endogeensetes kasvumudelites vaadeldakse füüsilise kapitali kõrval tootmisprotsessi olulise sisendina ka inimkapitali ja sotsiaalset kapitali. Investeerimisel inimkapitali kaasneb positiivne välismõju regiooni tootlikuse kasvu, kiirema tehnoloogilise arengu ja innovatsiooni näol. Kuna ettevõtjate motivatsioon investeerimiseks inimkapitali on madal vähese tasuvuse tõttu, on siin vajalik riiklik sekkumine. Eestis tuleks riiklike infrastruktuuri investeeringute kavandamise kõrval kindlasti rohkem tähtsustada inimkapitali osa, mis pikemas perspektiivis tasub end mitmekordselt ja on jätkusuutliku arengu eelduseks. Eesti puhul on see eriti aktuaalne piiratud loodusliku- ja inimressursi ning negatiivse loomuliku iibe tingimustes. Regionaalökonoomikas ja -poliitikas on oluline kompleksne lähenemine, mis arvestaks nii majanduslikke kui sotsiaalseid, kultuurilisi ja looduslikke aspekte jätkusuutlikkuse tagamisel.

Regionaalpoliitika kujundamisel ja meetmete planeerimisel on oluline selge hindamismetoodika olemasolu ehk mõõdetavus. Tulemuste mõõtmine sõltub konkreetsete eesmärkide püstitamisest. Kohalike omavalitsuste problemaatika on kahtlemata üks keerulisemaid teaduslikke uurimisvaldkondi, kus kattuvad mitmed erinevad distsipliinid. See allub inimese praktilisele tegevusele ja on uuritav nn teisese reaalsuse vahendusel. Kuigi Eestis on välja töötatud mitmeid erinevaid mudeleid ja strateegiaid omavalitsuste toimetuleku ja suutlikkuse hindamiseks, võib väita, et seni ühtne konsensuslik omavalitsuste hindamismetoodika puudub. Selgelt on määratlemata ka regionaalpoliitilised eesmärgid. Kuigi palju on räägitud omavalitsuste haldussuutlikkusest, ei ole defineeritud neid konkreetseid näitajaid, mille alusel haldussuutlikkust mõõta. Võib-olla ühtse absoluutse näitaja kujundamine ei olegi võimalik, kuid mingi kokkulepitud riigisisene metoodika on siiski vajalik. Rahvusvahelised reitinguagentuurid võtavad kohalike omavalitsuste hindamisel arvesse väga mitmesuguseid administratiivseid, õiguslikke, majanduslikke, sotsiaalseid ja eelarvelisi näitajaid. Reiting kujuneb kokku nii objektiivsetest näitajatest kui subjektiivsetest hinnangutest võrreldes konkreetse riigi omavalitsust teiste ligikaudu samal arengutasemel olevate riikide näitajatega.

Analüüsides Eesti kohalike omavalitsuste sotsiaalmajanduslikku potentsiaali erinevate meetodite abil, arvestades mitmeid majanduslikke, eelarvelisi, sotsiaalseid, geograafilisi näitajaid, võib välja tuua järgmised tulemused ja järeldused:

● Suurema elanike arvuga ja suurema asustustihedusega omavalitsustes on üldiselt paremad nii finantsnäitajad kui sotsiaalset olukorda peegeldavad näitajad. Suuremates omavalitsustes on väiksem ülalpeetavate määr, parem iive, suurem tulumaksu laekumine elaniku kohta ja väiksem üldvalitsuskulude osakaal eelarve kogukuludes. Tulemused on vastavuses majandusteooriaga, arvestades mastaabisäästu efekti olemasolu.

● Korrelatsioonianalüüsi põhjal on näha, et üksikisiku tulumaksu laekumisel elaniku kohta on tugevam statistiline korrelatiivne seos asustustihedusega kui elanike arvuga omavalitsusüksustes. Seega Eesti puhul on probleemiks pigem madal asustustihedus kui elanike arv vähemarenenud piirkondades. Haldusreformi kujundamisel oleks küsitav omavalitsuste liitmine suurema elanike arvu saavutamise eesmärgil, kui asustustihedus sealjuures jääb madalaks.

● Sotsiaalmajandusliku potentsiaali analüüsipõhjal saab järeldada, et omavalitsuste sotsiaalsete ja majanduslike näitajate vahel on otsene seos. Mida madalam on ülalpeetavate määr ja töötuse tase ning kõrgem demograafiline tööturusurve indeks ja loomulik iive elaniku kohta, seda paremal majanduslikul järjel on omavalitsus. Võib diskuteerida, kas paremad majanduslikud näitajad tulenevad parematest sotsiaalsetest näitajatest või vastupidi. Tõenäoliselt on mõju mõlemapidine. Siiski võiks analüüsi põhjal järeldada, et inimeste majanduslikul kindlustatusel on mõju sündivusele.

● Omavalitsuste sotsiaalmajanduslikud näitajad sõltuvad omavalitsuse asukohast pealinna suhtes. Mida kaugemal on omavalitsus Tallinnast, seda halvemad on nii sotsiaalsed kui majanduslikud näitajad. Sealjuures Tallinna majanduslikud näitajad on kuni kaks korda paremad kui Eesti keskmine. Lähtudes tasakaalustatud regionaalse arengu printsiibist on diferents liiga suur ja sellele tuleks tähelepanu pöörata investeeringute, maksupoliitika ja teiste regionaalpoliitiliste meetmete planeerimisel.

● Kõigi Eesti omavalitsuste sotsiaalmajanduslike näitajate regressioonianalüüsil saadi statistiliselt usaldatav mudel, mille kohaselt füüsilise isiku tulumaksu laekumine elaniku kohta on üldiselt seda suurem, mida madalam on omavalitsuses töötuse tase ja ülalpeetavate määr, mida suurem on asustustihedus ja omatulude osakaal eelarve kogutuludes ning mida lähemal asub omavalitsus pealinnale.

● Sotsiaalmajanduslik potentsiaal on suhteliselt kehvem alla 1500 elanikuga valdades ja alla 4000 elanikuga linnades (alevites). Paremad näitajad on üle 3000 elanikuga valdadel.
Eesti omavalitsuste sotsiaalmajandusliku potentsiaali analüüsist nähtub, et omavalitsuste potentsiaal ning suutlikkus täita neile pandud ülesandeid ja rahuldada elanike vajadusi on piirkonniti väga erinev. Majandusarengu loogika kohaselt on diferents on progresseeruv ja võib hakata takistama riigi üldist arengut, kui ei rakendata läbimõeldud ja eesmärgipäraseid meetmeid tasakaalustatud regionaalse arengu tagamiseks.

Kogu tekst (.zip fail)

 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit