Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Aktuaalset
 
Uudised
Pressiteated
Omavalitsusliitude läbirääkimised
Seisukohad
  Eesti Linnade Liit (ELL)
  Õigusaktide eelnõude kooskõlastamine (ELL)
  KOV koalitsioonileppes (2007)
  KOV koalitsioonileppes (2005)
  KOV R3 koalitsioonileppes (2003)
  Riigikontrolli otsus OV eelarvete osas (2000)
  Riigikontroll riigimaa munitspailiseerimisest (2004)
  Riigikontrolli ülevaade KOV infoühiskonnas (2006)
  Õiguskantsleri otsused
  Kohalikust demokraatiast Eestis (CLRAE)
Linnade ja Valdade Päevad
Konverentsid, seminarid
Liitu meilinglistiga
Huvitavaid fakte
KOV ja kliima
Kalender
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Aktuaalset > Seisukohad > Riigikontrolli otsus OV eelarvete osas (2000)


Riigikontrolli analüüs kohalike omavalitsusüksuste eelarvete tuludest ja eelarve kuludest

RIIGIKONTROLL

Peakontrolöri otsus

Tartu
18.01.2000.a nr 70-13/008

Kohalike omavalitsusüksuste eelarvete tulude ja eelarve kulude analüüs

Vastavalt Riigikontrolli 1999. aasta tööplaanile analüüsis kontrolör Kairit Peterson kohalike omavalitsusüksuste eelarvete tulusid ja kulusid.

Analüüsimisel seati eesmärgiks hinnata kohalike omavalitsusüksuste tulubaasi sõltuvust omavalitsusüksuse arengut mõjutavatest teguritest (valla elanike arv, noorte paiksus, tulumaksu laekumine füüsilistelt isikutelt, tööhõive), selgitada välja esinevad seaduspärasused ning kohalike maksude toimimise tõhusus, võrrelda kulude katteallikate struktuuri nii kohalikes omavalitsusüksustes, maakondades kui ka piirkondades; hinnata kohalike omavalitsusüksuste kulustruktuuride erinevusi tulenevalt omavalitsusüksuse suurusest ja tema käsutuses olevatest ressurssidest ehk võimalustest; selgitada, kas on kulude suurus tegevusvaldkonniti (hariduskulud, üldvalitsemiskulud jne) regiooniti erinev ja kas on võimalik välja tuua seaduspärasusi, mis neid erinevusi tingib. Samuti analüüsiti kohalike omavalitsusüksuste finantsressursside ja vajaduste vastavust nii üksikute valdade, maakondade kui ka piirkondade kaupa mõjutatuna kohalikest tingimustest.

Analüüsis on põhitähelepanu pööratud maavaldadele, sest senistes aruteludes on valdav tähelepanu pööratud omavalitsusüksuste haldusterritooriumite suurendamisele, millega loodetakse saavutada omavalitsusüksustele pandud (ja pandavate) kohustuste tõhusamat täitmist ning ühtlasi ka eeldusi suurema tulubaasi loomiseks. Märkimisväärsest haldusterritoriaalse jaotuse ümberkujundamisest on võimalik rääkida vaid maavaldade territooriumite (halduspiiride) puhul.

Analüüsi tegemisel toetuti Rahandusministeeriumi 1997. aasta andmetele maksude laekumise kohta kohalikes omavalitsusüksustes ja kohalike omavalitsusüksuste eelarvete täitmise kuuaruannetele seisuga 01.01.1998. a ning valdade rahvastiku majapidamisarvestuse andmetele seisuga 01.01.1997. a.

Analüüs 37 lehel koos vajalike lisadega (26) saadeti e-posti teel seisukoha saamiseks Haridus-, Rahandus-, Sise- ja Sotsiaalministeeriumile ning viieteistkümnele maavalitusele. Vastamata jätsid Jõgeva, Ida-Viru, Lääne ja Viljandi Maavalitsus. Vastukajad analüüsile olid valdavalt positiivsed ja konstruktiivsed. Juhiti tähelepanu vajadusele minna teatud analüüsi aspektides sügavamale.

Analüüsis tehtud järeldustele reageeriti alljärgnevalt

Riiklikud kohustused ja vajalik ressurss

Põhiseaduse § 154 kohaselt kaetakse seadusega kohalikule omavalitsusüksusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest. Analüüsi vastukajast selgub, et põhiseadust ei täideta. Kohalikele omavalitsusüksustele pandud riiklike kohustustega seotud kulude katmine riigieelarvest ei ole täpselt reguleeritud. Järva Maavalitsuse sõnul on sellest tulnud ka pidevad vaidlused omavalitsusüksuste koostöökogu ja Vabariigi Valitsuse vahel. Võru Maavalitsuse väitel on omavalitsusüksustele probleemiks, et riik ei määra raha jaotust ülesannete vahel. Omavalitsusüksuste andmetel on vähemalt 500 õigusaktis kirjas riiklikud kohustused, kuid enamasti on jäetud määratlemata, kuidas kohustuse täitmisega kaasnevad kulud hüvitatakse, kuigi riigieelarve seadus näeb seda ette.

Kohalikud maksud

Vastavalt maksude kehtestamise eesmärgile võib kohalike omavalitsusüksuste eelarvetesse laekuvaid maksutulusid klassifitseerida tulusid andvateks (üksikisiku tulumaks, maamaks, isikumaks, müügimaks, kohalik ettevõtte tulumaks, mootorsõidukimaks) ja reguleerivateks (paadimaks, reklaami- ja kuulutusemaks, teede ja tänavate sulgemise maks, loomapidamise maks, lõbustusmaks). Võru ja Tartu Maavalitsuse arvates õigustavad kohalikest maksudest end ainult nn reguleerivad maksud.

Analüüsis leiti, et peamine põhjus, miks kohalikud maksud ei ole väiksemates omavalitsusüksustes tulufunktsiooni täitnud, seisneb nende kehtestatavate maksude haldamises. Vastavalt kohalike maksude seaduse § 3 lg-le 1 on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus. Väiksema maksubaasiga kohalikel omavalitsusüksustel läheb eeltoodud sätte rakendamisel enamik maksutulu maksukogumisega seotud kuludeks. Ka nõustusid maavalitsused järeldusega, et kohalike maksude haldamine läheb kallimaks kui nendest saadav tulu. Samuti olid maavalitsused nõus seisukohaga, et kohalike maksude (isikumaks, kohalik tulumaks) kehtestamine on ebapopulaarne ja majanduslikult kahjulik. Pärnu Maavalitsus leidis, et peamine põhjus, miks kohalikud maksud pole oma funktsiooni täitnud, on elanikkonna maksujõulisus/-jõuetus. Kohaliku ettevõtluse maksustamine ei soodustaks ettevõtluse arengut. Sellega jääb üle ainult nõustuda, sest kogukonna maksujõulisus sõltub eelkõige ettevõtluse arengust ja edust välisturgudel.

Analüüsi andmetel ei ole kohalikel maksudel omavalitsusüksuste tulude struktuuris erilist kaalu (ca 1% tuludest) ja pole ette näha, et see võiks tulevikus tõusta. Analüüsis jõuti tõdemuseni, et kuna Eesti on väike maa ja tema regioonidel puuduvad eritingimused, mis õigustaksid kohalike maksude kehtestamist. Eestis oleks otstarbekam piirduda vaid üleriigiliste maksude ja nende efektiivsema ning omavalitsusüksuste huve arvestava ümberjagamisega. Võru Maavalitsus märkis siiski, et linnades kehtestatakse kohalikke makse rohkem kui maavaldades ja tõenäoliselt on linnad võimalusega neid ise kehtestada rahul. Kohalike omavalitsusüksuste põhituluallikas on ikkagi füüsilise isiku tulumaks, mida administreerib keskvalitsus.

Füüsilise isiku tulumaksu laekumine

Kogu riigis laekunud füüsilise isiku tulumaksust moodustas maavaldade osa 19,27%. Peaaegu pool maavaldade füüsilise isiku tulumaksust tuleb Põhja-Eestist, teine pool jaguneb ülejäänud nelja (kesk, lääne, edela ja lõuna) regiooni maavaldade vahel. Füüsilise isiku tulumaksu laekumisest maakonnas moodustasid vallad väikseima osa Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartumaal. Erinevus elanike arvu ja füüsilise isiku tulumaksu laekumise vahel oli suurim Põhja- ja Lõuna-Eesti regioonide vahel. Sellest järeldasid maavalitsused, et sissetulekud on Põhja-Eestis tunduvalt suuremad teiste regioonidega võrreldes ja selle regiooni omavalitsusüksuste tulubaas samuti suurem. Järelikult on neil rohkem vahendeid omavalitsusüksuse ees seisvate ülesannete täitmiseks ehk võimalus luua parem elukeskkond. Maavalitsuste arvates peaks riik rakendama regionaalpoliitikat selliselt, et ka väiksema tulubaasiga omavalitsusüksustes elu areneks ja olemasolev infrastruktuur rahapuuduse tõttu veel kehvemaks ei muutuks, vaid areneks elu nõuetega koos. See eeldab riigipoolset tulude ümberjaotamist.

Noorte paiksus

Noorte inimeste suur väljaränne maavallast põhjustab varem või hiljem selle piirkonna hääbumise. Analüüsi tulemusel aga tuli nentida, et noored lahkuvad enam suurema tulukuse ja ka parema asukohaga ning keskmise suurusega valdadest. Halva asukoha ja väikeste valdade noored on suhteliselt paiksemad. See on seletatav suurema talumajapidamiste arvuga neis piirkondades. Väiksemate keskuste ja äärealade inimestel on ka tugevam identiteeditunne, mis seob neid kodukohaga. Väide, et noored lahkuvad enam suure tulukuse ja ka parema asukohaga ning keskmise suurusega valdadest, tekitas maavalitsustes vastakaid seisukohti. Oli neid, kes seda ei uskunud, kui ka neid, kes leidsid, et see probleem tuleb läbi arutada ja sellest omad järeldused teha (Valga Maavalitsus). Sotsiaalministeeriumi arvates võib üheks põhjuseks, miks vähem tulukate valdade noored on paiksemad kui edukamate valdade noored, olla perede madalad sissetulekud, mis pärsivad noorte edasiõppimisvõimalusi kaugel asuvate maakonnakeskuste või pealinna koolides. Igal juhul vajab see küsimus täiendavat analüüsi.

Elanikkonna rakendatus ja tööpuudus

Üksikisiku tulumaksu laekumine oleneb elanikkonna tööhõivest. Elanikkonna rakendatus ja tööpuudus olenevad nii kohaliku omavalitsusüksuse asukohast kui ka tulukusest ehk kaudselt ettevõtluse tasemest. Otsest seost valla elanike arvu ning tööealise elanikkonna rakendatuse ja tööpuuduse vahel ei ole. Nõustuti analüüsi järeldusega tööhõive kohta valdades. Samas märgiti, et omavalitsusüksuse ülesandeks ei ole elanike tööle rakendamine, küll aga tingmuste loomine ettevõtluseks. Sotsiaalministeerium lisas, et töötuse järsu suurenemise põhjuseks vallas võib olla ühe peamise tööandja pankrotistumine. Samas leidis Sotsiaalministeerium, et vallavalitsuste arusaama, et kohaliku ettevõtluskeskkonna arendamine on riigi ja ettevõtjate probleem, tööhõive küsimustega peavad tegelema maakonna tööhõivetalitused ja tööandjad ning sotsiaalküsimused taanduvad pelgalt abirahade ja toetuste maksmisele, tuleb muuta.

Tulubaasi sõltuvus valla elanike arvust

Analüüsist selgub, et omavalitsusüksuse tulubaasi suurus ei sõltu otseselt valla elanike arvust. Eestis väikseim maavald on Ruhnu (63 elanikku) ja suurim Rae (7162 elanikku). Samas näiteks Ida-Viru maakonnas on ühed elanike arvu poolest väikseimad vallad. Keskmine elanike arv Ida-Viru maavallas on 1480, mis on Eesti väikseim. Ida-Virumaa valdadest 75% on väikese elanike arvuga ja see näitaja on riigi suurim. Kuid Ida-Virumaa valdade tulukus on võrreldav Harjumaa valdadega, viimases aga on meie kõige suurema elanike arvuga vallad. Sellele järeldusele oli kaks vastulauset, millest esimeses väideti, et Ida-Virumaa tulubaas on seoses ressursimaksuga ja seetõttu erinev teiste omavalitsusüksuste tulubaasist, ning teises, et Ida-Virumaa vallad ei olegi ühed Eesti väikseimad. Viimase väitega ei saa siiski nõustuda.

Eelarve tulude ülekaal kuludest

Analüüsi käigus selgus, et vaid üheksal kohalikul omavalitsusüksusel ületavad tulud kulusid, riiklikke toetusi vajavaid omavalitsusüksusi on 245. Seega valdav osa omavalitsusüksusi ei suuda efektiivselt toimida ja varustada oma elanikke vajalike avalike hüvedega. Kohalikud omavalitsusüksused ei ole suutelised toetama ei erasektori ega ühiskonna arengut. Seda järeldust peeti tõsiseks ja põhjalikku analüüsi vajavaks. Ei peetud õigeks toetusfondist kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse eraldatava toetuse arvutamise aluseid, kuid omalt poolt pole maavalitsused suutnud välja pakkuda ka muid jaotusmehhanismi valemeid. Järva Maavalitsus märkis, et see, kui vald ei saa riigieelarvest toetust, ei tähenda, et ta tuleb toime oma tuludega. Tegelikult ei ole ühelgi Eesti omavalitsusüksusel (k.a Tallinna linn, Viimsi vald jt) nii palju eelarve tulusid, et ta suudaks tagada seadusega ettenähtud kohustuste täitmiseks vajaliku raha. Vahendeid peaks kõikidel Eesti omavalitsusüksustel olema vähemalt neli korda rohkem, eeldusel, et teenuste hinnad oleksid praegusel tasemel. Pärnu Maavalitsus leidis, et praegune riigi toetuse jaotusmehhanism ei arvesta omavalitsusüksuste eripära, olemasolevate teede-tänavate võrku, sotsiaalsfääri asutuste olemasolu jne. Samuti eirab selline jaotusmehhanism omavalitsusüksuste tööd, mida omavalitsusüksus on suuremate omalaekumiste saavutamiseks teinud, ja soosib väikeste omalaekumistega omavalitsusüksuste tegematajätmisi.

Analüüsis leiti, et Eesti tingimusi arvestades on võimatu luua kõikidele omavalitsusüksustele ühtne (ühetaoline) tulusüsteem, mis garanteeriks omavalitsusüksustele 100 protsendilise kulude katte omatuludega. Üldiselt selle analüüsi väitega nõustuti. Eriarvamusele jäi vaid Järva Maavalitsus, kes leidis, et see on siiski võimalik, tuleb vaid vahendid ümber jaotada - suurendada omavalitsusüksuste osatähtsust ja vähendada riigistruktuuride kulutusi. Samas aga märkis Järva Maavalitsus, et ka see pole hea lahendus, sest sellisel juhul ületaksid omavalitsusüksuste rahalised võimalused riigi enda omad - toimuks ühe sektori kõrgemale tõstmine kontekstist.

Analüüsis pakuti ühe tulubaasi mõjutava hoovana kaaluda riigieelarve toetusfondi ning mitmesuguste investeeringute raha eraldamisprotsessi sidumist kohapealse algatuse ja aktiivsusega. Selle väitega üldjuhul nõustuti.

Üldvalitsemiskulud

Analüüsist tuli selgelt välja, et väikese elanike arvuga valdades olid ka suuremad üldvalitsemiskulud elaniku kohta. Samas ei taganud valla suurem elanike arv veel väikseid üldvalitsemiskulusid elaniku kohta. Siiski jäid suurema elanike arvuga valdade üldvalitsemiskulud väiksemaks riigi keskmistest üldvalitsemiskuludest valdades elaniku kohta. Nõustuti järeldusega ja leiti, et väikestes valdades (s.o alla 1 500 elaniku) on teenuste pakkumine ebaefektiivne. Samuti lisati, et töötasud kohalike omavalitsusüksuste ametiasutustes vajaksid ühtset riiklikku reguleerimist, siis ei oleks üldvalitsemiskulude osakaal nii kõrge ja vallati nii erinev.

Hariduskulude finantseerimine

Analüüsis asuti seisukohale, et kohalike omavalitsusüksuste väike tulubaas ei võimalda haridust vajalikul määral finantseerida. Suurema elanike arvuga ja parema asukohaga valdades on suurem tulubaas, mis võimaldab neil rohkem kulutada haridusele. Haridusele oli võimalik kulutada rohkem raha valdadel, kus üldvalitsemiskulude osakaal kogukuludes oli väiksem. Mida väiksem oli vald, seda suuremad olid tema üldvalitsemiskulud ning seda vähem jäi vallal raha hariduse ja teaduse finantseerimiseks. Järeldusega nõustuti. Võru Maavalitsus lisas, et hariduskulude kokkutõmbamiseks või selle raha efektiivsemaks kasutamiseks tuleks maakondades haridusasutuste paiknemist ja täituvust täiendavalt analüüsida ning vajadusel teha ümberkorraldusi haridusasutuste arvu vähendamiseks nende otstarbekama kasutamise kaudu. Haridusministeeriumi arvates oli valdade jaotumine hariduskulude osakaalu järgi kogukuludes normaalne. Sama võis öelda hariduskulude suuruse kohta arvestatuna ühele elanikule. Ministeerium märkis, et omavalitsusüksuste tulubaasi suurendamine võimaldab paremini haridust finantseerida ning tagada kõikidele lastele hea üldhariduse andmine. Väikese elanike arvuga valdade suhteliselt väikesed hariduskulud võivad tuleneda ka sellest, et neil on enda ülal pidada vaid väga üksikud haridusasutused. Osa omavalitsusüksuste suhteliselt kõrge hariduskulude tase on põhjendatud ka nende hariduslembusega sõna otseses mõttes, sest volikogu juhtivad kohad on neis koolijuhtide ja pedagoogide käes.

Sotsiaalkindlustus ja sotsiaalhoolekanne

Sotsiaalkindlustus ja sotsiaalhoolekanne ei võimalda vajalikku diferentseerimist ei regiooniti ega isikuti. Totaalne doteerimine ja abistamine pigem laostab inimesi moraalselt, muutes neid õpitult abituks, kui korvab nende materiaalsed vajadused. Selle järeldusega nõustuti. Peeti vajalikuks sotsiaalsfääri asutuste optimaalse võrgu väljakujundamist ja ebaotstarbekate kulutuste vähendamist.

Tööjõukulud

Tööjõukulud (selle hulka on arvatud art 10 kuuluvad kulud) elaniku kohta olid väiksemad suurema elanike arvuga valdades. Suurte tööjõukuludega valdadest oli väikese elanike arvuga valdu 64,4%. Väiksemate tööjõukuludega valdade hulgas oli väikese elanike arvuga valdade osakaal 32%. Järelduse põhjal leiti, et kuna tööjõukulud piirkonniti erinevad niivõrd palju, oleneb töötasu suurus rohkem töökoha asukohast kui töö sisust. Samuti leidis ka selle järelduse põhjal kinnitust fakt, et liialt väikese elanike arvuga vallad on ebaökonoomsed. Omapoolsete ettepanekutena lisati, et töötasude osa peaks olema riigi poolt siiski rohkem piiritletud kui seni, sest täna on riigiametnik ja omavalitsusametnik põhimõtteliselt erinevalt tasustatud. Maavalitsused leiavad, et omavalitsusametnike töötasu on tunduvalt kõrgem riigiametnike palkadest.

Ühtsete tunnuste puudumine

Analüüsi käigus ei ilmnenud mingeid ühtseid tunnuseid, mis oleksid iseloomulikud ainult teatava piirkonna, elanike arvu või tööhõivega valdadele. Pealtnäha väga sarnastes valdades võib näha sageli üsna äärmuslikke erinevusi nii tulubaasis, kulude struktuuris kui ka infrastruktuurides. Järva Maavalitsuse arvates võib näiliselt sarnaste omavalitsusüksuste tegelik suur erinevus olla vahest tingitud ka sellest, et saadud andmed ei ole võrreldavad. See asjaolu viitab vajadusele kohalike omavalitsusüksuste aruandluse ühtlustatud kontrollile.

Omavalitsusüksuste arvu vähendamisest

Analüüsis jõuti järeldusele, et kohalike omavalitsusüksuste arvu järsk vähenemine võib tuua kaasa teatud (näiteks üldvalitsemis-) kulude vähenemise, kuid teiselt poolt suurenevad elanike kulutused avalike hüvede kättesaamisel. Omavalitsusüksuste arvu vähendamisel peaks kaaluma, kumb kulutuste pool osutub suuremaks. Kui kauguse tõttu kulub kohaliku omavalitsusüksuse elanikel avalike hüvede saamiseks suurel hulgal nii aega kui ka raha, mis summeerituna moodustab olulise ressursi riigi arendamise seisukohalt, siis ilmselt ei ole ka kogu riigi tegevus edukas. Selle järeldusega maavalitsused üldjoontes nõustusid, mõnevõrra erinevale arvamusele jäi Rahandusministeerium. Maavalitsused leidsid, et omavalitsusüksuste liitmise vajalikkuse kriteeriumiks ei saa võtta üksnes kokkuhoidu halduskulutustes – samavõrd oluline on ka võrdse kvaliteedi ja kättesaadavusega teenuste osutamine. Avalike kulutuste kandumist kohalikele elanikele peeti just väiksemate, kuid geograafiliselt selgelt eraldatud omavalitsusüksuste, nagu väikesaarte ja maakondade äärealade probleemiks. Maavalitsused leidsid, et kohalike omavalitsusüksuste liitmine saab olla õigustatud, küll aga on põhjendamatu omavalitsusüksuste ühendamine ilma konkreetse juhtumi põhjaliku analüüsita, mis arvestaks halduskulutuste vähendamise eesmärgi kõrval ka teisi kriteeriume, nagu avalike teenuste kättesaadavus, kogukondliku identiteedi säilimine ja lihtsamate alternatiivide (omavalitsusüksuste omavaheline koostöö, nö mitte-mastaapsete teenuste ostmine era- ja mittetulundussektorist) kasutamise võimalus. Rahandusministeerium oli seisukohal, et vananeva rahvastiku ja kahaneva tööealiste inimeste arvuga valdades ei ole lähemas tulevikus näha olukorra iseenesest paranemist. Ainuvõimalus kirjeldatud olukorra parandamiseks ja tulubaasi tõstmiseks on nende arvates teha korrektiive valdade piirides või liita need elujõulisemate naabervaldadega, võttes seejuures arvesse vastavate omavalitsusüksuste arvamused.

Valla arenguprobleemid

Analüüsi andmetest selgus, et valdade arengut mõjutab olulisel määral valla asukoht, mitte aga valla suurus ja pindala. Parema asukohaga (maakonnakeskuste vahetu lähedus või magistraalide lähedus) valdades on suurem elanike arv, tööhõive ja sellest tulenevalt ka tulubaas. Sellest järeldusest tuletas Hiiu Maavalitsus ka keskvalitsuse tähtsaima rolli maapiirkondade arengu tagamisel, milleks on nende arvates vajaliku infrastruktuuri, s.o teedevõrgu, telekommunikatsioonide ja kõrge kvaliteediga avalike teenuste (eriti just ühistranspordi ja hariduse) kättesaadavuse tagamine.

Valdade arenguprobleemid on erinevad:

- madal tulubaas;
- suur tööpuudus;
- halb vanuseline ja hariduslik struktuur ning sellest tulenev:
- madal oskuste tase;
- madal innovaatilisus;
- nõrk sotsiaalne ja ettevõtluslik aktiivsus;
- põllumajandusliku tööhõive edasine langus, mistõttu valdade liitmine erilist efekti ei anna.

Maavalitsused lisasid loetellu veel:

- nõrk keelteoskus;
- väiksem ärialane kompetentsus;
- madal teenuste tase;
- infrastruktuuri madal tase.

Leiti, et mida eakam on valla elanikkond, seda raskendatumad on nende võimalused tööd leida. Mida madalama kvaliteediga on kohalik haridussüsteemi väljund (alg- ja põhikoolide lõpetanute tase), seda vähem tõenäoline on nende jätkusuutlikkus, st edasiõppimise võimalus.

Põhiseisukohad mida väljendati vastukajades

Kohalikele omavalitsusüksustele pandud riiklike kohustustega seotud kulude katmine riigieelarvest tuleks täpsemalt määratleda. Kohalike omavalitsusüksuste efektiivseks toimimiseks on vaja muuta riigieelarvest tulude ümberjaotamise mehhanismi, see eeldaks omavalitsusüksuste diferentseerimist. Riik peaks reguleerima omavalitsusüksuste ametnike töötasustamise alused. Taastada tuleks kontroll omavalitsusüksuste aastaaruannete üle maakonna tasandil.

Analüüsi materjalide ja saadud vastuste põhjal ning lähtuvalt Riigikontrolli seaduse §31 lõikest1 o t s u s t a n :

1. Nõustuda analüüsis esitatud järeldustega.

2. Võtta teadmiseks, et analüüsi tulemused leiavad kasutamist haldusreformi ettevalmistusprotsessis nii maavalitsustes kui ka ministeeriumides.

3. Asuda seisukohale, et omavalitsusüksuse suurem elanike arv ja suurem territoorium ei taga iseenesest omavalitsusüksusele suuremat tulubaasi ega ka tõhusamat ülesannete (funktsioonide) täitmist. Omavalitsusüksuse tulubaasi mõjutab olulisemalt tema asukoht, asukoha infrastruktuuride arengutase ja kaubateede olemasolu (ning Eesti üldine majandusedu). Elanike arvukuse ja territooriumi suuruse osatähtsus omavalitsusüksusele antud ülesannete täitmise eeldusena vajab edasist uurimist (analüüsi), et hinnata, milline peab olema omavalitsusüksuse optimaalne elanike arv, territooriumi suurus ning muude tegurite väärtused, mis võimaldavad täita nõutavaid ülesandeid (sotsiaalabiteenused, elamu- ja kommunaalmajandus, veevarustus, heakord, ühistransport, haridus ja tervishoiuasutuste ülalpidamine jne) soovitud (tänapäevasel) tasemel.

4. Saata analüüs Riigikogu põhiseadus- ja rahanduskomisjonile.

5. Saata analüüs Riigikantselei Avaliku halduse büroole.

Kalju Koha

Peakontrolör


 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit