Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Aktuaalset
 
Uudised
Pressiteated
Omavalitsusliitude läbirääkimised
Seisukohad
Linnade ja Valdade Päevad
Konverentsid, seminarid
  Eelteated
  Ettekandeid
Liitu meilinglistiga
Huvitavaid fakte
KOV ja kliima
Kalender
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Aktuaalset > Konverentsid, seminarid > Ettekandeid


Arutelu Riigikogus Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine - Jüri Võigemasti ettekanne
Print

Aeg: 10. dets. 2009. a.
Koht: Riigikogu saal, Toompea loss

10. detsembril 2009. a. oli Riigikogus arutelu põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest.

Ettekandjad:
Riigikogu liige Mailis Reps
Eesti Linnade Liidu tegevdirektor Jüri Võigemast
Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimees Toomas Kruusimägi

Jüri Võigemasti slaidiesitlus

Arutelu stenogramm Riigikogu kodulehel

Jüri Võigemasti ettekande ja järgnenud vastuste-küsimuste stenogramm on Riigikogu lehelt kopeeritud ka siia

Aseesimees Jüri Ratas
Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Läheme edasi. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Linnade Liidu tegevdirektori Jüri Võigemasti! Ma palun vabandust nendelt ametikaaslastelt, kes olid registreerinud ennast küsijaks, aga vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele on küsimusteks ja vastusteks aega 30 minutit.

Jüri Võigemast
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tänan teid võimaluse eest rääkida hariduselu teemal, nii nagu see paistab kohalikule omavalitsusele. Täpselt nii nagu paljudel muudel asjadel ei ole kohaliku omavalitsuse mõtte ja tänapäevase kohaliku omavalitsuse ajalugu Eestis ju pikk. Taasiseseisvunud Eesti kohalike omavalitsuste algust mõõdetakse, nii nagu paljudel asjadel, aastast 1993. Aga sellesse aega jääb palju olulisi sündmusi ja kokkuleppeid, mis nii eraldi võetuna kui ka koostoimes on oluliselt mõjutanud kõiki meie kaasaja protsesse, sealhulgas kohalikes omavalitsustes ja haridusruumis. Ma tooksin neist välja neli: Eesti Vabariigi põhiseadus, kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, Eesti Vabariigi haridusseadus ja põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis sellel hooajal on olnud arutelu objektideks. Kõik nad jäävad ju kokkulepetena aastatesse 1992, 1993 ehk kogu õigusruum, mis nendes seadustes on kujundatud, kajastub selles ajaloos, mis vahepeale jääb.
Põhiseadus toob välja väga lihtsa ja olulise põhimõtte: kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt. Loomulikult ei ole see kellelegi uudis, nii see ongi. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus fikseerib kõige üldisemas laadis kohaliku omavalitsuse ja tema  vastutusala suhte. Ma loen ka selle teile ette: "Omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada antud vallas või linnas kooileelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses." Ja nad on omavalitsusüksuse omanduses ja loomulikult omavalitsused on püüdnud oma omandisse suhtuda väga heaperemehelikult. Haridusseadus püstitab kohaliku omavalitsuse tegevuse programmilisuse nõude: kohalikud omavalitsused kavandavad oma halduspiirkonnas hariduse arengu programme ja viivad need ellu. Küllap see nii ka on. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus fikseerib üldise põhimõttena olulise suhte reaalse tervikuga ja ütleb, et põhikool ja gümnaasium on munitsipaalkoolid.
Tegelikult elu ei ole ju nii lihtne, et koosneb ainult neljast seadusest. Nimelt  tuleks lisada veel mitu olulist tegurit. Neist kaks on kohaliku omavalitsuse tasandi strateegiadokumendi vormis. Esmalt linna või valla arengukavad, kus olulisel kohal on hariduselu küsimused ja kus fikseeritakse omavalitsuse pikema perspektiivi huvid ning strateegilised taotlused. Teiseks, haridusasutuste arengukavad, kus üldises raamis peegelduvad nii perspektiivi- kui ka üksikasjalised küsimused. Täpselt nii nagu Riigikogu saalis seadusi arutatakse, arutatakse kohaliku omavalitsuse strateegiadokumendid läbi kohapeal ehk sinna on pandud kohapealne mõte ja kokkulepe. Kui me sellele, mis ma eespool välja tõin, lisaksime veel teadmise, et kohapealne hariduse infrastruktuur on piirkonna elamisväärsusele hinnangu andmisel esmase kaaluga tegur, lisame selle, et meie inimestel tundub olevat üsna loomupärane hariduseusk, vähemalt ise tahaks seda uskuda, küllap siis ei ole midagi üllatavat, et oluline osa kohaliku omavalitsuse potentsiaalist on seotud meil reaalselt olemas oleva hariduse infrastruktuuri toimimisega. Ma usun, et kohalikud omavalitsused, alates kunagisest RIP-ist ja lõpetades laenu võtmise võimalusega kuni praeguste Euroopa Liidu struktuurivahendite programmideni, on umbes 75% oma investeerimisvõimest pannud haridusvõrku, sest see on meile oluline.
Aga mis sest mõttest või tõdemusest siis kasu võiks olla, mis ma teile nüüd rääkisin? Ma vaatasin 17 aastat tagasi ja tegelikult ju nende tingimuste pinnal on kujunenud senise protsessi suund. Meie haridusvõrk on kujunenud pigem paljuvariandilisuse, kohapealsete olude ja võimalustega kohandumise, mitmekesiste ehk unikaalsete lahenduste, mitte jäigalt kaheks tasemeks jaotumise suunas. Selle protsessi suuna on andnud need neli seadust, õigemini, kolm seadust ja põhiseadus, millele ma algul viitasin, ehk kõik see, mis on toimunud, on olnud loomulik ja on olnud meie ühine tahe.
Üsna loomulik on siinkohal  küsida ka seda, kas põhikooli ja gümnaasiumi kaheks lahutamine pole mitte liiga jäik ja liiga lihtne vaade, et tõepoolest praktiline lahendus olla. Üsna loomulik on siin kohalike omavalitsuste huvi ja mure võimalike lahenduste osas ning ka Eesti Linnade Liidu suhtumine sellesse teemasse. Paljud linnad, isegi väga paljud linnad andsid oma panuse ettepanekutena ja selgitamist vajavate küsimustena seaduseelnõu menetluse e-õiguse kooskõlastusringil. Ma ei mäleta varasemast, et liikmete tagasiside ühe eelnõu suhtes oleks olnud nii tõsine, et ettepanekuid sai peaaegu 60 lehekülje jagu. Meie esitatud seisukoht on, et põhikooli ja gümnaasiumi eraldamise küsimused saab otsustada pärast selle mõjude analüüsi. Me oleme küsinud analüüsi, me oleme eelarve läbirääkimiste käigus kõnelnud sellel teemal haridusministeeriumiga. Haridus- ja Teadusministeerium on lubanud koostada koolivõrkude analüüsid koos soovituslike lähteseisukohtadega koolivõrgu edasiseks arendamiseks ja tegelikult ta neid ka koostab.
Siit võiks jätkata sellega, miks siis ikkagi koolivõrgu ja hariduse teema huvi pakub. Ilmselt on selge see, et valikute tegemine konkreetses kohas haridusvõrgu küsimustes kuulub piirkonna strateegiliste valikute hulka. Seetõttu on ju oluline teada, millised on põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise sotsiaalsed mõjud. Neid küsimusi on püstitatud palju ja vastuseid saab anda lokaalselt. Aga selleks, et neid vastuseid lokaalselt anda, peab tõepoolest teadma, mis siis ikkagi edasi saab või millised on variandid, millised on majanduslikud mõjud. Ma pean tunnitama, et linnade liit ei ole tegelnud nende arvutustega, mis puudutab n-ö rauda või betooni, me lihtsalt ei jõua kaasas käia kõigi variantidega, sest variante võib olla ja tulla palju. Loomulikult on küsimus, kes ja mille arvel katab omavalitsuste kulud, sest kogu eelnev hariduskorraldus ja eriti selle materiaalosa on ju kohaliku omavalitsuse vastutada. Meil on varasemast ajast üks hästi kurb kogemus, nn koolisööklate case, kus euronõuetele vastavusse viimiseks avati kohalikele omavalitsustele tegelikult laenuvõimalus, mitte konkreetsete eraldiste variandid, ja kui asi läks tegudeks, siis keegi konkreetselt rahaeralduste poole pealt enam asja vastu huvi ei tundnud. Kas õpilastranspordile kavandatakse adekvaatne lahendus, mis on adekvaatne, saab ju tegelikult selguda ka kohapeal. Aga oluline on ära fikseerida, et see lahendus tuleb. Kuivõrd on mõeldud õpilaskodude vajaduse katmisele? Loomulikult on eelmine punkt ehk õpilastransport ja õpilaskodud omavahel hästi tihedalt seotud. Aga kui kujutada ette pilti, et gümnaasium on ainult maakonnakeskuses, siis on üsna loogiline, et maakonnakeskuses peab olema õpilaskodu, et maakonna äärealade noored saaksid selles keskuse koolis käia. Ja loomulikult on meie küsimus see, millised on need ajahorisondid, millega arvestada tuleb. Aga küllap on kõige lihtsam kirjutada aastanumbriks kas 2012, 2013 või 2014.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on kohalik omavalitsus defineeritud kui valla või linna demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest, arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Siin tekib mul nüüd see küsimus, et kui me tõstame gümnaasiumiastme moodustamise piiri 60-lt 120-le,  kas siis kõik need kohalikud omavalitsused, kes jäävad alla seda uut piiri, on tegutsenud valesti või on nad tegutsenud õigesti, lähtudes sellest, et omavalitsus peab arvestama kohapealseid iseärasusi, loomulikult selle reegli pinnal ja lähtudes sellest, mis seadusesse on kirjutatud. Aga praegu on seadusesse kirjutatud 60 ja, nagu ma varem ütlesin, kohalik omavalitsus on praktiliselt kogu oma investeerimispotentsiaalist pannud haridusvõrku umbes 75% ressursist.
Kohaliku omavalitsuse toimimise ruumi avades on niisiis peetud oluliseks tuua seaduses esile kolme olulise tahu ehk ühelt poolt õiguse, teiselt poolt võime ja kolmandaks kohustuse ühtsuse aspekt, et demokraatlikult moodustatud võimuorganitel oleks võimalik iseseisvalt kohalikku elu korraldad ja juhtida. Nende realiseerimine vastastikuses põimumises eeldab ka kõigi nimetatud külgede tasakaalustatud katmist vajalike sisukomponentidega. Tegelikult see ongi see koht, kus minul ühe omavalitsuse esindajana on teile palve, et Riigikogu PGS-i arutades seda arvestaks. Kindlust, et see nii on, meil praegu ei ole. Seetõttu eeldavad kohalikud omavalitsused, et õigusruumi luues ja muutes arvestataks kõiki asjaolusid tegelikkuses selles etapis, kus protsesse on veel võimalik vajaduse korral korrigeerida, ehk praegu. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on elanike ja kohalike omavalitsuste jaoks nii oluline seadus, et valede või ebatäpsete valikute luksust me endale lubada ei saa. Nende riski tuleb lihtsalt vältida ja see on meie võimuses. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Tänan, hea ettekandja! Ja nüüd küsimuste voor. Urmas Klaas, palun!

Urmas Klaas
Suur tänu, härra juhataja! Hea ettekandja! Oma ettekandega te andsite sellise üldise vastuse minu küsimusele juba ette ära, aga  ma küsiksin siiski üle. Me oleme kuulnud üsna palju seda, et maakonna tasandil kostab väide, et Eesti koolikorralduse ja koolivõrgu küsimused oleksid lahendatud, vastused saadud, kui me tsentraliseeriksime hariduse juhtimise maakonna tasandile. Milline on teie vastus sellele küsimusele?

Jüri Võigemast
Aitäh! Ilmselt oleks eelkõige vaja vastata küsimusele, mis on hetkel maakonna tasand või kus kujuneb maakonnatasandi otsustusvõime. Kui see otsustusvõime on maavanemal, siis mis saab selle vastu olla? Kui see otsustusvõime on maakondlikul omavalitsusliidul, siis mis saab selle vastu olla? Aga see otsustusvõime peab olema ja otsustusvõime ei tule lihtsalt nii, et keegi ütleb, et see on. See tuleb anda seadusega. Tõsi, alati on võimalik lähtuda sellest, et kõigil on õigus kõigiga kokku leppida, aga kindlasti me ei saa süüdistada kokkuleppimatuses nendes sõlmpunktides või ristumiskohtades, kus huvid on vastandlikud, aga ühine lahendus tuleb leida. Seal on vaja otsustada. Kindlasti ei ole kohalikud omavalitsused seda meelt ja sellega nõus, kui otsuste langetamist tsentraliseeritakse. Kui see tuuakse riigi tasandile, siis see kinnistab seda protsessi, mida me kunagi ei ole toetanud.  Nimelt on meie seisukoht olnud,  et kohalikel omavalitsustel võiks olla rohkem õigusi. Nii et kahtlemata tähendab koolivõrgu teema ka omapoolset suhet maakondliku otsustusvõime koha pealt.

Aseesimees Jüri Ratas
Tiit Kuusmik, palun!

Tiit Kuusmik
Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eeldatavalt on Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit seda küsimust ka kohalike omavalitsuste liitudega väga põhjalikult arutanud. Teades, et praegusel hetkel on seaduseelnõu menetlus katkestatud, huvitab mind  seesugune küsimus: kas kogu selles omavalitsusliitude põhjalikus arutelus ja kohalike omavalitsustega konsulteerides on  kujunenud välja ka mingisugune seisukoht selle seaduseelnõu osas? Ja kui on, siis äkki te ütlete, milline see on.

Jüri Võigemast
Jah, see seisukoht on kujunenud, tõsi küll, omapoolsete nüanssidega. Slaidikavas ma püüdsin hästi täpselt kirja panna selle seisukoha, mille on esitanud Eesti Linnade Liit. Seisukoht on see, et tegemist on väga olulise küsimusega, mis vajab hästi selget analüüsi ja tõdemust, et analüüsiga on tehtud kõik selleks, et me ei teeks lokaalseid ja väga tõsiseid strateegilisi vigu. Meid huvitab vastus, et see nii on. Konkreetselt sellel etapil, kus eelnõu teine lugemine pooleli jäi, on meil veel üleval need küsimused, mis puudutavad õpilastransporti, õpilaskodusid, finantseerimisküsimusi üldse. Aga ma olen aru saanud, et need küsimused on üleval veel ka teil.

Aseesimees Jüri Ratas
Peeter Kreitzberg, palun!

Peeter Kreitzberg
Tänan! Lugupeetud ettekandja! Riigikontrolör Mihkel Oviir on öelnud, et paljudes omavalitsustes on koolid kujunenud  riigieelarvest omavalitsustele raha pumpamise vahendiks. Ma arvan, et ta viitab sellele, et Eesti koolivõrk on suhteliselt tihe, palju on lähestikku asuvaid pooltühje koole. Ma küsingi selle taustal. Kui võtta kogu Eesti koolivõrk ja unustada ära olemasolevad seaduslikud õigused ja kohustused, millele te viitasite, ning prooviks mõelda otstarbekuse seisukohalt, kas te näete siis mingit vajadust üldse Eesti koolivõrku oluliselt muuta? Kas siin on mingeid probleeme või pole üldse probleeme?

Jüri Võigemast
Aitäh! See on ju väga õige küsimus. Ühelt poolt "stagnatsioon" ja konservatiivsed kohalikud omavalitsused ja teiselt poolt huvi, et kõik oleks võimalikult ökonoomne. Meil kõigil on niipalju elukogemust, et teada: äärmusvariant  ei realiseeru kunagi. Hästi hea oleks, kui realiseeruks see stsenaarium, mis on nende kahe vahel, aga see eeldab arutelu ja dialoogi. Ma tõin välja selle aluse, mille pinnal Eesti kohalik haridusvõrk on välja kujunenud, ja see on olnud objektiivne alus. Mitte subjektiivne, vaid objektiivne, sest nii on olnud võimalik, nii on olnud vajalik ja nii on otsustatud.
Igal juhul, kui kvantiteedi kriteeriumi suurendatakse kaks korda, 60-lt 120-le ja me ei tea, millised on korrigeerivad kriteeriumid ehk nn erandivõimalused – kuigi erand on siin paha sõna –, siis ohutunne  tuleneb ju sellest, et me ei tea. Hästi oluline on, et me teaks. Et me teaks, mis ikkagi tuleb, mida kavandatakse ja millised on edasised võimalused. Nii et minu vastus on, et loomulikult on hariduses vaja kvaliteeti. Loomulikult on vaja, et need konkreetsed korralduslikud lahendid, mis ei ole ökonoomsed, tuleb lahendada paremini, aga see ei tähenda alati tingimata lõikamist.

Aseesimees Jüri Ratas
Helmer Jõgi, palun!

Helmer Jõgi
Aitäh! Hea ettekandja! Teie ettekandest jäi mulle sümpaatselt kõlama see, et kohalikud omavalitsused suhtuvad oma haridusasutustesse ja haridusküsimustesse kui investeerimisvõimalusse, mitte kui kulukohta eelarves. Aga mina tahaksin jätkata Peeter Kreitzbergi küsimust: kas te olete omavahel arutanud – teil on ju igasugused analüüsid ja ülevaated olemas – ka seda, mis siis ikkagi juhtub, kui mitte midagi ei juhtu?

Jüri Võigemast
Aitäh! Situatsioon, kus mitte midagi ei juhtu, on üks äärmusvariantidest. Ma usun, kõik teavad, et kunagi ei ole nii, et midagi ei juhtu. Isegi igal aastal juhtub midagi. Päris loogiline on ja see realiseerub ka tegelikkuses, et  nii õpilaste arvu vähenemine kui finantsiliste võimaluste ühelt poolt koondamine ja teiselt poolt kärpimine tõstatavad lokaalselt paratamatult küsimuse, mida saavad teha ja peavad tegema kohalikud volikogud oma koolivõrguga, erinevate kooliastmete paiknemisega. Need muutused toimuvad praegu olemasoleva ja kehtiva  õigusruumi raames kindlasti igal juhul. Ükski nendest protsessidest, ükski nendest lahendustest ei ole valutu – seda mitte ainult kohaliku omavalitsuse, vaid kõigi nende laste ja lapsevanemate seisukohast, kes kohapeal koolikohast ilma jäävad. Nad peavad endale otsima uusi lahendusi.  Loomulikult ei saa eeldada, et uued lahendused on halvemad. Igal juhul otsitakse uut ja paremat lahendust.
Kõik need protsessid, mis  demograafia, olemasolevate seaduste pinnal võimalikud ja vajalikud on, lähevad ju edasi. Küsimus on pigem selles, millise praegusest erineva tõuke annab uus PGS. Oleks väga oluline ja sellest oleks palju abi, kui me suudaksime analüüsida ja prognoosida, mis on selle mõju.

Aseesimees Jüri Ratas
Kolleeg Jaak Aab, palun.

Jaak Aab
Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Sinu ettekandes oli juttu sellest, milliseks on kujunenud koolivõrk, millised on koolimajad, kust on tulnud rahad  ja millistel alustel on otsuseid vastu võetud, koolimaju ehitatud ja remonditud. Põhisõnum oli, et tegelikult ei ole hinnatud seda, mis see rahaliselt maksma läheb. Kogu aeg on siin kõlanud see, et riik saaks koolireformi ellu viies raha kokku hoida, põhiliselt seda raha, mis eraldatakse. Ehk siis tsentraliseerimine tooks nagu mingi kokkuhoiu. Samas pole kuskil öeldud, kui palju see omavalitsustele maksma läheb, millises ulatuses riik nende kulude katmises osaleb. Juttu oli koolitranspordist, mis tuleb ümber korraldada, sest lapsi on ju vaja kaugemale viia. Õpilaskodud, võib-olla ka koolimajad – mingid majad jäävad tühjaks, samas tuleb ehitada uusi maju juurde. Kas omavalitsusliidud on seda mõju vähemalt suurusjärgus hinnanud?

Jüri Võigemast
Aitäh! Me ei ole seda mõju hinnanud. Esimeses lähenduses arvutatuna on see mõju kardetavasti hästi suur ja kole. Ja alati, kui me eelarveläbirääkimistel suurte ja koledate numbritega valitsuse ja ka lugupeetud parlamendi poole pöördume, järgneb sellele tavaliselt ehmatus ja see lause: "Jüri, sa tead isegi, seda raha ei ole ju kuskilt võtta!" See ongi üks võtmeküsimus. Enne otsuste langetamist oleks hea saada selge vastus, kui palju peab kohalik omavalitsus, kui palju peab riik selle protsessi edasiviimiseks reaalses olukorras, mis meil on, ressurssi panustama. Ma olen üsna palju rääkinud materiaalosast ja unarusse jätnud kogu selle poole, mis puudutab intellektuaalset potentsiaali ehk õpetajat ning mis on ju summa summarum vähemalt kolm suurusjärku suurem või rohkem väärt kui kogu materiaalosa, aga paraku on olnud just nimelt see investeerimispinge ja pinget tekitab ka see, kui sa saad tead, et oled investeerinud kaks aastat tagasi üüratult valesti. See pinge on loomulikult olemas ja on valus.

Aseesimees Jüri Ratas
Arvo Sarapuu, palun!

Arvo Sarapuu
Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma pean sind kohalike omavalitsuste asjades üheks suuremaks asjatundjaks Eestis. Ma usun, et paljude koolijuhtide ja inimeste arvates on mõistlik, kui need otsused, kuidas koolivõrk lõppkokkuvõttes korrastatakse, suudetakse ära teha kohaliku omavalitsuse ja maakonna tasandil. Aga mis sa arvad, arvestades tänast maavalitsuste seisu, kus on näha, et maavalitsuste tiibu on kõvasti kärbitud, et maavalitsused ei ole võib-olla enam sellised, nagu nad olid varem, ja kohalike omavalitsuste liidud ei ole jõudnud sellesse faasi, mida me eeldaksime ja ootaksime, mis saab siis, kui näiteks maakondlikul ja kohaliku omavalitsuse tasandil ei suudeta kokku leppida?

Jüri Võigemast
Tõele au andes on mulle omavalitsusliidu tegevjuhina võõras see lähenemine, et ei ole võimalik kokku leppida. Ikka on võimalik kokku leppida, sest muud moodi ei olegi võimalik. Tõsi, kõik konkreetsed juhud ja case´id on ülimalt keerulised. Kui ei ole otsustamise õigust ja ainus otsustamise õigus on kokkuleppimise õigus, millel ei ole juriidilist katet, siis on alati üleval ju see küsimus, et hästi, me leppisime kokku, me tegutseme selle kokkuleppe alusel, aga seda kokkulepet peavad peale meie aktsepteerima ka kõik muud struktuurid, kes on väljaspool meid. Ja selles ei saa mitte kunagi kindel olla. See on üks pool. Aga ma arvan, et maavanemad teavad seda situatsiooni väga hästi, ja nendel maavanematel, kes on parasjagu Riigikogus, on võimalik teha sellised parandused, et leida seaduses head lahendused.

Aseesimees Jüri Ratas
Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev
Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Mina tahaksin täpsustada linnade liidu positsiooni. Kas lahutamine on teile ikkagi vastuvõetav ja kõige suurem küsimus on selles, kuidas  seda paremini teostada, vastata kõikidele küsimustele, mis te välja tõite, et  kõik oleks arusaadav, läbipaistev ja argumenteeritud? Või on teie positsioon selline, et kuni kõigile neile küsimustele ei ole vastatud, kõiki argumente pole välja toodud, on sellest üldse vara rääkida?

Jüri Võigemast
Aitäh küsimuse eest! Eesti Linnade Liidu seisukoht on selline, et põhikooli ja gümnaasiumi eraldamise küsimuse saab otsustada pärast mõjude analüüsi tegemist. Analüüsi tegemine tähendab seda, et püstitatakse lähteülesanne, mida me uurime, mida me küsime, et sellel uurimisel on tellija ja et vastust, st analüüsi aktsepteerivad nii tellija kui üldsus.

Aseesimees Jüri Ratas
Lembit Kaljuvee, palun!

Lembit Kaljuvee
Aitäh! Mind kui majandus- ja tehnikainimest see arutelu natuke hämmastab,  ja mitte üksi see tänane arutelu, vaid üldse selle seaduse arutelu siin Riigikogus. Mina olen harjunud niimoodi, et ökonoomse konstruktsiooni saame, kui arvutame asjad täpselt läbi. Meil ei ole konstruktsioone ega mudelit, mida me tahame, täpselt ette pandud ja ei ole ka arve, sest ei saa ju midagi arvutada, kui mudelit ei ole. Mis sa arvad, millal me sellise enam-vähem korrektse, arvutatava mudeli suudaksime Eestis välja käia, ta siis tõesti korrektselt läbi arvutada ja seejärel ka nii nagu vaja ellu viia?

Jüri Võigemast
Aitäh! Minu hästi subjektiivne arvamus on, et me saame selle siis, kui Riigikogu seda nõuab. Ja mitte küsimuste-vastuste vormis, vaid et see uuring ka tegelikult tellitakse. Kas see tellitakse maakondade kaupa ja ministeeriumi poolt või mingis muus vormis – ma usun, et selles erilist vahet ei ole. Ma usun, et selle analüüsi saamiseks meil aega on. Meil – nii kohalikel omavalitsustel, õpilastel kui ka riigil – on aega selles mõttes, et kõik koolid on meil olemas, õpilased käivad koolis, ja kulutada kolm kuud kuni pool aastat korraliku mõjude analüüsi saamisele ei ole nii tõsise reformi puhul sugugi palju. Tõepoolest, ka mina olen insener ja paljudest asjadest, mis poliitikas toimuvad, ei saa ma aru. Sellepärast tahaksin ka mina mudelit ja tahaksin teada, mis üks või teine asi maksab ja kes selle kinni maksab.

Aseesimees Jüri Ratas
Georg Pelisaar, palun!

Georg Pelisaar
Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu jaoks oli väga sümpaatne see mõte, mida te väljendasite, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on  kõikide inimeste jaoks nii oluline seadus, et valesid valikuid me lihtsalt lubada ei saa. Aga minu küsimus on seotud just nende valikute üle otsustamisega. Tõsi, seadus on üks, mis paneks reeglid paika, aga teisalt kõik väidavad, et analüüs on tegemata. Kas linnade liit oleks näiteks üks partner, kes on valmis seda analüüsi tegema, seda analüüsi võib-olla ka omalt poolt mingil määral rahastama, kui haridusministeeriumis on  tahe selleks olemas?

Jüri Võigemast
Aitäh! Rahastamise küsimused otsustab meil volikogu ja volikogu eest ma kõnelda ei saa. Aga kõigis neis protsessides, mis praegu on toimunud nende analüüside pinnal, mida haridusministeerium maakondade kaupa teeb, on meil oma liikmete kaudu loomulikult  osalemise, oma sõna ja kaasarääkimise õigus olemas. Nii et selles protsessis osalevad kõik meie liikmed.

Aseesimees Jüri Ratas
Ain Seppik, palun!

Ain Seppik
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Riigikogus eksisteerib niisugune asi nagu Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri. Seletuskirjas peavad olema kajastatud ka näiteks seaduse vastuvõtmisest eeldatavasti tulenevad demograafilised ja sotsiaalsed tagajärjed, samuti peab olema kirjas kulutuste ja oodatavate tulude suurus. Siin on pikalt räägitud, et teie seda ei tea. Ausalt öeldes, ega meie ka ei tea. Me püüdsime minister Lukaselt nii fraktsioonis kui siin seda välja pigistada, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Ma nüüd küsingi: kas te kohalikes omavalitsustes olete näinud demograafiliste ja sotsiaalsete tagajärgede analüüsi ning võimalikke kulutuste ja noh, kui ka tulusid tuleb, siis nendegi analüüsi? Kas te olete seda oma ihusilmaga näinud? Meie ei ole.

Jüri Võigemast
Aitäh! See on see konnasilm, mis on nii parema jala kui ka vasaku jala suure varba all. Kuna väga suur osa riigis vastuvõetavatest õigusaktidest, sealhulgas seadustest, puudutab kohalikke omavalitsusi, siis on kohalike omavalitsuste väga suur huvi olnud, et see seadusepügal ja põhimõte, mida lugupeetud küsija minu käest küsis, tegelikult ka rakendatud oleks. Me  peame väga tihti lugema seaduseelnõu seletuskirjast, et eelnõu rakendamine riigieelarvele täiendavaid kulusid kaasa ei too. Seda, kas ta toob kulusid kaasa kohalikele omavalitsustele, kirja pandud ei ole. Loomulikult peavad omavalitsused ääretult oluliseks, et see nõue, mis eelnõude ettevalmistamist käsitleb, sealhulgas sotsiaalsete mõjude ja majanduslike mõjude analüüs, oleks obligatoorne ka väiksema mõjuga eelnõude puhul, aga eriti muidugi selliste mastaapse mõjuga eelnõude puhul. Nii et ma alustasin küsimusele vastamist küll konnasilmadest, aga tegelikult oli küsimus ju ihusilma kohta. Ja ihusilm ei ole seda seaduse mõjude analüüsi näinud.

Aseesimees Jüri Ratas
Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk
Lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Kas te võite tuua näiteks mõne omavalituse, kus  seda koolireformi avasüli oodatakse, esimesel võimalusel koolid ka lahutatakse ja sellest heameelt tuntakse?

Jüri Võigemast
Aitäh nii keerulise küsimuse eest! Ma usun, et avasüli oodatakse eelkõige seda, et need küsimused, mis on vastuseta, need küsimused, mis puudutavad konkreetse piirkonna haridusvõrgu perspektiivi, kohapealsete perede perspektiivi, saaksid vastuse. Ilmselt ei ole vaja reformi alati mõõta sellega, kas see võetakse vastu suure vaimustusega. Oluline on ju, et kui idee, mõte ja taust iseenesest on reformiks küps, siis kõik argumendid, mis räägivad selle kasuks ja mis räägivad selle kahjuks, arutatakse ja analüüsitakse läbi ning leitakse tasakaalupunkt, mis ühiskonda rahuldab ja mis ühiskonda positiivses suunas edasi viib. Nii et minu arvates on kõige alus ikkagi analüüs ja dialoog.


12.01.2010

 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit