Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Uurimused/käsiraamatud
 
Teadustööd
Uurimistööd
Analüüsid
Käsiraamatud
Haldusreform
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Uurimused/käsiraamatud > Uurimistööd


Pereliikmete väärtushoiakud ja demograafilised käitumiseelistused ning perekonna diskursus Eesti sotsiaaltöö praktikas

Perekonna diskursus Eesti sotsiaaltöö praktikas Tellija EV Valitsuse Rahvastiku-uuringute komisjon, leping nr SSOSS 01044, B-osa lõpparuanne

Marju Selg ja Judit Strömpl

TÜ sotsioloogia osakond
3. veebruar 2002

Sisukord

Sissejuhatus

1. Perekonnasotsiaaltöö ja selle uurimine

2. Metoodika

2.1. Andmekogumismeetod

2.2. Keda intervjueerisime

2.3. Andmete ettevalmistamine analüüsiks ja analüüs

3. Perekonnaprobleemidega kokkupuutuvate Eesti spetsialistide perekonna- ja kodukäsitus

4. Sotsiaaltöö perekonnaga

4.1. Spetsialistide visioon perekonnaprobleemidest

4.2. Sekkumine ja perekonna privaatsuse probleem

4.3. Sekkumise õigustatus ja eesmärgid

4.4. Sekkumise protsess

4.5. Sekkujad: mina ja teised; koostöö

Kokkuvõte

Kasutatud kirjandus

Sissejuhatus


Eesti perekonna funktsioonid, struktuur ning ka peresuhted on teinud läbi kiireid, üldjoontes Läänemaailmaga sünkroonseid muutusi (Vt Tiit, Käärik, 2000; Muutuv perekond…, 2000). Kooseluvormide mitmekesistumine, perekonnasidemete lõdvenemine koos samal ajal toimuvate ulatuslike ümberkorraldustega Eesti ühiskonnas põhjustab segadust, ebakindlust ja stressi nii lihtinimestes kui sotsiaalala töötajates.

Perekond kui sotsiaalne fenomen on konstrueeritud inimeste igapäevase elu käigus. See tähendab ühtlasi, et perekonna mõiste muutub erinevates ühiskondades erinevatel aegadel. Perekondlike suhetega on seotud ülioluline funktsioon – inimese bioloogiline reproduktsioon, mis on evolutsiooni jooksul sügavalt läbipõimunud sotsiaalse regulatsiooniga. Seega reprodutseerib inimene perekonnas nii bioloogilist liiki kui ka sotsiaalset korda. Perekonda käsitletakse ühiskonna olulisima elemendina (baaselemendina) ning perekonnasuhted ja ühiskonna üldine arvamus perekonnast kui sotsiaalsete suhete alusest iseloomustavad antud ühiskonda. Uurides Eesti perekonna diskursust, saame niisiis teada, mida Eesti inimene inimsuhetest üldse arvab, missugune on tema ‘sotsiaalsus’, st sidusus teiste inimestega ja ühiskonnaga tervikuna.

Durkheim (1897) rõhutab oma kuulsas enesetapu-uurimuses perekondlike suhete olulisust indiviidi integreerimisel ühiskonda ja perekondlike sidemete tähtsust enesetappude ennetamisel. Perekonnasisesed suhted mängivad eriti olulist rolli laste ja noorukite sotsialiseerumisel, mille puhul autorid märgivad nende üldpreventiivset tähtsust (vt nt, Gottferson et all 1990, Hirschi 1969, Farrington 1999, Trojanowicz 1973, Kurm 1966, Kadajane et all 1998 jpt).

Suhtumine perekonnasse kui üldinimlikku väärtusse tingib nii kaitsvate regulatsioonide olemasolu kui ka töötajate personaalse vajaduse käsitleda perekonda teatud tingimustel sotsiaaltöö kliendina. Paraku on Eesti sotsiaalkaitse valdavalt sihtgrupi- ning üksikkliendikeskne, perekondlik mõtteviis ametlikus sotsiaaltöös on vähe levinud. Perekonda käsitletakse pigem leibkonnana, mille majanduslikku toimimist toetada, või sotsiaaltöö sihtgrupi liikme asupaiga ja abistajana, mitte aga erilise, teatud funktsioone täitva sotsiaalse grupina, perekonna sotsiaaltöö kliendina (Selg, 1999).

Perekonna sotsiaaltöö on ülimuslik mudel, mõtteviis, mille kohaselt perekond on indiviidi loomulik toimetuleku keskkond. Perekonna sotsiaaltöö peaeesmärk on aidata perekondadel õppida efektiivsemalt toimima, et rahuldada kõikide liikmete emotsionaalseid ja arenguvajadusi; ta toimub sageli nii kodus ja kogukonnas, milles püütakse saavutada reaalne muutus (Collins jt, 1999; Hartman, Laird, 1983; Selg, 1999; Selg, 2000 a,b,c).

Collins jt (1999) kirjeldavad Plecki (1987) tsiteerides kolme perekonna probleeme põlistavat sotsiaalset väärtust, mida toetavad vastavad uskumuste süsteemid.

Perekonna privaatsus. Kui suur on perekonna õigus oma elu korraldada ilma riigi sekkumiseta? Oma osa selle üle otsustamisel on uskumusel, et peresisesed lähedased suhted peavad olema kaitstud võimude sekkumise eest. Sageli omistatakse käitumisele perekonnas teistsugune tähendus kui käitumisele väljaspool perekonda, nt perekonna liikme ahistamist võidakse põhjendada peresuhete dünaamikaga, aga samasugust käitumist naabri suhtes käsitletakse kallaletungina. Perekonnaga töötav professionaal peaks olema selgusele jõudnud enda uskumustes perekonna privaatsuse kohta ning mõistma nende uskumuste mõju oma tööle. Arvamused privaatsuse kohta võivad takistada perekonna toetamist, aga ka abi otsimist pereliikmete poolt.

Perekonna püsimajäämise toetamine on sotsiaaltöötaja peamisi ülesandeid, kuid nt peresisese vägivalla puhul põrkuvad kaks põhiväärtust – valida tuleb perekonna autonoomia ja lapse turvalisuse vahel. Spetsialistile võib samuti problemaatilisena tunduda perekonna püsimine traditsioonilise rollijaotuse toel – mees on perekonnapea –, perekond seevastu tajub naise autonoomia julgustamist perekonda ohustavana. Sotsiaaltöö praktik vajab selgust oma eelarvamustes soorollide suhtes, et sobival viisil jõustada tõepoolest iga perekonnaliiget.

Abielu- ja vanemlikud õigused. Sotsiaalselt heakskiidetud võimuhierarhia perekonnas on seotud nii soo kui vanusega: naine valitseb laste, mees naise üle. Sageli on mees perekonna peamine rahateenija ja tema positsioon poliitiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult enam väärtustatud. Traditsioonilise rollijaotuse pooldaja näeb ema peamise vastutajana perekonna heakäekäigu eest – emal on oht saada süüdistatud ja märgistatud.

Sotsiaaltöö kontekstis on oluline ka ‘Täisväärtusliku’ perekonna müüt: ‘õige’ perekond on see, mis koosneb legaalses abielus mehest ja naisest ning nende lastest. Murega tõsiste sotsiaalsete probleemide pärast käib kaasas uskumus, et olukorda parandaks tagasipöördumine “traditsioonilise” peremudeli juurde (Collins jt, 1998). Millar (1998: 123) liigitab reaktsioone perekonna teisenemisele järgmiselt:

“Esiteks, ‘perekonnatagurlased’ leiavad, et perekond on lagunemas ja tahavad, et rakendataks meetmeid ‘traditsiooniliste perekonnamudelite’ taastamiseks.

Teiseks, ‘perekonnapragmaatikud’ mõistavad, et muutused on osa ulatuslikumatest pöörduma­tutest suundumusest, seetõttu peavad meetmed kohanema ja toetama uusi perekonnavorme.

Kolmandaks, ‘perekonnavabastajad’, kes suhtuvad positiivselt muutustesse kui märkidesse ini­meste suurenevast vabadusest ja iseseisvusest elada enda valitud viisil.”

Perekonna diskursus, mida kannab sotsiaaltöötaja, mõjutab tema praktikat ja kui sotsiaaltöötaja taotleb jäigalt ideaali, marginaliseeruvad “mitteideaalsed” üha enam (Hartman, Laird, 1983). Omades teadmisi mitmesuguste perekonna vormide ja nende leviku kohta, suudab sotsiaaltöötaja oma barjääridest ja hoiakutest üle olla, nii et kliendid ei pea end tundma ebanormaalsete ja äpardunutena.

“Igal perekonnal, ükskõik kuidas ta elab ja kui kaugel ta võib olla on meie isiklikest vaadetest ja kultuuriliselt tingitud ettekujutustest, on õigus elada nii, nagu ta tahab, kuni lapsed saavad seal kas tänu kriisisekkumisele või ilma selleta kindlustundega ja vanemate poolt armastatuna üles kasvada.” (Gehrmann, Müller; 1998: 29)

Spetsialistide arvamuse uurimine on oluline, sest nad käsitlevad mõistet ‘perekond’ üheaegselt nii tavainimesena kui professionaalina. Nad on Eesti ühiskonna liikmed, omades isiklikke kogemusi perekonnasuhetest, kuid tegelevad professionaalina teiste perekondade probleemidega. Professionaal on ühtlasi ka see inimene, kelle arvamuses väljendub ühiskonna formaalne lähenemine – arusaam – norm. Seadused võivad olla ükskõik kui õiglased ning ka teenused hästi kavandatud ja juurutatud, kuid kliendi, st inimese või perekonnani jõuab see kõik ikka konkreetse spetsialisti, teenuse pakkuja vahendusel. Corey ja Corey rõhutavad, et hea abistaja“ peab meeles, et tema isiksus on kõige olulisem vahend, mida ta oma töös kasutab” (1993: 18).

Projekt on Marju Selja magistritöö edasiarendus (vt Selg, 1999) ning kavandatud osana doktori-uuringust teemal “Perekond kui sotsiaaltöö subjekt Eestis” (juhendaja PhD Dagmar Kutsar).

Projekti eesmärk on uurida Eestis tehtavat sotsiaaltööd perekonnaga, kusjuures uurimisubjektiks on nii sotsiaaltöötajad, kelle ametikohus on töötada perekonnaga, kui ka teiste erialade esindajad (meditsiini- ja haridustöötajad, politseinikud), kes oma tööülesannete tõttu puutuvad kokku perekondadega ja teevad professionaalina vabatahtlikku tööd.

Projekti ülesandeks on kirjeldada perekonna diskursuse mõju erinevate spetsialistide tööle perekondadega; täpsustada sotsiaaltöö sisu töös perekonnaga; täpsustada “perekonnakeskset” kontseptsiooni sotsiaaltöös.

Peamine uurimisküsimus: kuidas perekonnaprobleemidega kokkupuutuvad spetsialistid konstrueerivad perekonna ja sotsiaaltöise sekkumise diskursusi.

Esimene peatükk annab põgusa ülevaate perekonna sotsiaaltöö põhimõtetest ja selle uurimise võimalustest, teine peatükk käsitleb töö metoodikat, kolmas ja neljas peatükk uurimistulemuste analüüsi.

1. Perekonnasotsiaaltöö ja selle uurimine

Arenenud maailma kaasaegses sotsiaaltöös rõhutavad perekonnakesksust nii seadused, õppekavad kui head praktikatavad. Järgnev lühiülevaade keskendubki peamiselt sellele, mis on erinevate autorite arvates perekonnakeskne sotsiaaltöö. Need seisukohad on välja arendatud spetsialistide tööprotsessi ja -tulemuste uurimise põhjal. Eestis vastavaid uuringuid seni tehtud pole, välja arvatud ehk olukorra põgus kaardistus M. Selja magistritöös “Sotsiaaltöö perekonnaga Pärnu linnas” (1999). Nimetatud uurimus ja ka autori isiklikud kogemused sotsiaaltöötajate koolitusest ja supervisioonist lubavad väita, et Eesti sotsiaaltöö praktikas esineb perekonnakesksus ebaühtlaselt: erinevad spetsialistid eri valdkondades lähtuvad oma töös vägagi erinevatest väärtustest ja põhimõtetetest. Üldine mahajäämus arenenud riikide praktikast näib olevat 10 – 20 aastat, seda kinnitab ka probleemistiku käsitlemise dünaamika erialakirjanduses. Mahajäämus ja ebaühtlus olid ka käesoleva uurimisprojekti ajendiks.

Arusaam perekonnakesksest teenindamisest sotsiaaltöös on läbinud pika arengu: kõigepealt hakati mõistma vajadust kaasata lastega seotud raskuste korral vanemaid, 1980ndatel leiti aga (Dunst, 1985; Foster et al. 1981) et koostöösuhe tuleb luua kogu perekonnaga, et teda jõustada. Jõustamisest sai uus märksõna töös perekonnaga (Dunst et al. 1988). Edasi hakati rõhutama perekonna seni eitatud otsustusõigust, eriti sekkumisplaaani koostamisel ja arendamisel (Baley et al. 1986).

Kirjeldatavat käsitlusviisi on vahelduvalt nimetatud perekonnale fokuseerituks

(family focused), perekonnasõbralikuks (family friendly), perekonnale suunatuks (family directed, family driven) või perekonnakeskseks (family centered), programmi nimetusena ka “Families First” – kõik need terminid viitavad vajadusele tegelda mitte ainult kliendi (patsiendi), vaid (eelkõige) kogu perekonna vajadustega. Eestis on käibel peamiselt termin ‘perekonnasotsaaltöö’.

Perekonnakeskse praktika konstrukti võiks määratleda kui sõbralikku, respekteerivat koostöösuhet perekondadega, mis pakub emotsionaalset ja kasvatusalast toetust, võimaldab osaleda teenuste osutamisel ja otsuste tegemisel, aitab suurendada perekonnaliikmete võimet võtta endale rolle ja täita neid. Niisiis on perekonnakeskne lähenemine palju avaram ja efekiivsem kui lapsekeskne.

Gehrmann ja Müller (1998) tutvustavad käsiraamatus “Praxis sozialer Arbeit: Familie im Mittelpunkt” perekonnakeskse sekkumise põhimõtteid, ülevõetuid USAs (Seatle, Washington) rakendatud intensiivsetest perekonna kriisiabiprogrammidest “Families First” ja “Homebuilding”. Kõigepealt, perekonnakesksete spetsialistide koolitus lähtugu maksiimidest:

· Austav suhtumine perekonnasse.

· Tugevatele külgedele keskenduv hindamine (assessment).

· Värbamine kliendiks vahetult pärast hädaolukorra (ahistamine, väärkohtlemine, ohtlik hooletussejätmine, vägivald) teatavaks saamist.

· Vägivalla redutseerimine.

Perekonnakeskse kriisisekkumise alusena laste ja noorte tugiprogrammides nimetavad Gehrmann ja Müller (1998) järgmisi väärtusi:

· Lastel on õigus oma perekonnale.

· Perekond on lapse olulisim arengukeskkond.

· Laste ja noorsoo tugikeskuste tähelepanu keskmes peab olema perekond.

· Suurimad pingutused peavad olema suunatud laste hooldamise ja kasvatamise tagamisele perekonnas

· Vaja on toetada vanemate pingutusi laste kasvatamisel.

· Perekonnad on erinevad. Neil on õigus kultuurilistele, rahvuslikele ja usulistele erinevustele ja neist tulenevatele individuaalsetele elustiilidele.

· Lapsed võivad täiesti erinevates perekonnavormides hästi üles kasvada. Me ei tohi ühtki perekonnatüüpi esile tõsta ja teisi diskrimineerida või püüda soovitud vormi suruda.

· Kuni väga olulised asjaolud selle vastu ei räägi, on lapse parimates huvides jääda perekonda.

· Enamik perekonnaliikmeid on üksteisesse kiindunud ja valmis üksteise eest vastutama.

· Kriisis perekonnad tahavad muutuda.

· Iga perekonnaliige teeb parima, mida ta sel hetkel suudab.

· Kriis on positiivse muutuse võimalus.

· Muutuseks vajalik jõud on perekonnas.

· Keskenduda tuleb perekonnaliikmete tugevatele külgedele, mitte probleemidele. Ainult nii on võimalik jõustamine, “abi eneseabiks”.

· Töö peab toimuma perekondade elupaikades ajal, mil nad tõesti abi vajavad.

· Töö peab järgima perekonnapoolset teemade tähtsusjärjekorda, mitte olema profesionaalse programmi elluviimine.

· Vale sekkumine kahjustab.

Collins et al. (1999) kirjeldavad perekonnasotsiaaltöötaja rolle:

· Empaatiline toetaja. Tugevate külgede avastamine ja toetamine. Muutmisoptimismi loomine. Keskendumine mitte probleemile vaid ressursile. Nt: vanema kasvatusviis on taunitav, ometi armastab ta pimedalt oma lapsi. See on baas, millest lähtuda.

· Õpetaja-juhendaja. Perekonna probleemid võivad tulla teadmiste-oskuste puudujäägist. Kui käsitleda probleeme sel viisil, on pered koostööle vastuvõtlikumad. Õpetamist võib vaja olla järgmistes valdkondades: suhtlemine, kasvatusoskused, raevu ohjamine, konfliktide lahendamine, väärtustes selgusele jõudmine, kulutuste planeerimine ja majandamine. Vanem õpetatakse oma lapse “terapeudiks”.

· Nõuandja, konsultant. Sel moel toimib sotsiaaltöötaja, kui ilmnevad konkreetsed raskused ka muidu hästitoimivas perekonnas. Nt: murdeealise kasvatamisega hädas olevale vanematele võib rääkida “normaalsest” või tavalisest teismelise käitumisest. Vanem hakkab sügavamalt mõistma oma laste vajadusi, väldib probleemide kordumist. Ka tagasiside andmine vanematele või lastele, kui nad ei saa seda muudest allikatest.

· Võimaldaja. Aitab laiendada perekonna võimalusi. Nt: informeerib teenustest erivajaduste puhul, õpetab kasutama – see jõustab peret, annab julgust iseseisvaks toimetulekuks edaspidi.

· Käimalükkaja. Tunneb abistavaid süsteeme ja toetavaid võrgustikke, aktiveerib ja juhib neid perekonna ümber. Paneb tugikeskused pere heaks tööle. Nt: on vahendajaks koolitõrkujast lapse perekonna ja kooli vahel.

· Vahendaja. Tegevus on suunatud stressile ja konfliktidele tülitsevate poolte vahel. Võib toimida igal süsteemi tasandil: perekond ja kogukond, perekond ja naabrid, pereliikmed omavahel.

· Advokaat. See roll nõuab ka klientperekonna aktiivsust. Sotsiaaltöötaja mõistab, et probleemid tulenevad laiemast sotsiaalsest kontekstist ning püüab kasvõi seadusandlust mõjutades kliente toetada.

Ülalkirjeldatud põhimõtete omandamine koolitussüsteemi kaudu ning omaksvõtmine spetsialistide poolt personaalsete väärtustena on perekonnakeskse sotsiaaltöö subjektiivne eeltingimus.

Perekonnakesksus (family centeredness) on keeruline konstrukt, ning üks võimalus selle mõistmiseks on vaadata, kuidas seda on proovitud uurida. Kasutatud on nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset metodoloogiat. Kvantitatiivsel mõõtmisel on uurimisainest organiseeritud kas kontekstuaalselt, lugedes kokku ajad ja kohad, kus ilmnevad mingid perekonnakesksed tegevused (nt esmakohtumine, hindamine, sekkumisplaani väljatöötamine, teenuste pakkumine) või kontseptuaalselt, st perekonnakeskseid toimimisviise vaadeldakse kontekstide piire ületavatena.

Kvalitatiivne uurimine võimaldab leida perekonnakesksuse indikaatorid. Üks võimalus selleks on ära kuulata teenuse pakkujate arvamused (McWilliam et al. 1998). Teine võimalus oleks uurida teenuse saajate, st perekonnaliikmete, eriti lapsevanemate arvamusi; see viib aga eemale käesolevas töös käsitletavast teemast – kuidas praktikud mõistavad perekonda. Kvalitatiivse uurimise tulemused võivad omakorda olla aluseks perekonnapoliitika ja perekonnakeskse teenindamise kvantitatiivsele uurimisele ja hindamisele.

Heaks näiteks perekonnaga töötavate spetsialistide uurimisest on McWilliam et al. (1998) uurimisprojekt. Autorid võtsid eesmärgiks uurida, miks see, mida perekondade abistamiseks tehakse, toimub just nii nagu ta toimub. McWilliami jt töö käsitleb perekonnakeskse teenindamise diskursust varajasel sekkumisel. Autorid lähtusid töö kavandamisel uskumusest, et parim pakutav teenus rahuldab kogu perekonna vajadused, eelkõige vanemate emotsionaalsed ja informatsioonivajadused. Intevjueeriti 6 spetsialisti, kes valiti 43 kandidaadi hulgast kui kõige “perekonnakesksemad”, st kõige lähemal olevad perekonnakesksele filosoofiale ja praktikale; valiku tegemisel osales ka 72 kliendiperekonda. Uurimuse olulisim tulemus oli, et intervjuude põhjal osutusid vastajad orienteerituks pigem perekonnale kui lapsele. See on kriitiline tulemus, sest spetsialiste valikuks intervjueeritud perekondade vanemad hindasid neidsamu spetsialiste kui eelkõige lapse vajadustele keskenduvaid. Erinevus perekonnale ja lapsele orienteerituse vahel ilmneb kõneaine valikus spetsialisti ja vanemate kohtumistel. Perekondade arvates pidasid uuritud spetsialistid oluliseks vanemate seisukohti, muresid, vajadusi. Intervjuude transkriptsioonid kinnitasid, et spetsialistid kõnelesid kodukülastuste ajal pereliikmetega ega keskendunud üksnes laste õpetamisele. Lapsele-orienteeritud spetsialistid lähevad koju vaid lapsega tegelema, vanematega kõneldakse samal ajal või möödaminnes ning ainult lapse arengu ja vanemakohustustega seotud teemadel; tegevus keerleb peamiselt mänguasjakasti ümber. Lapsekesksete spetsialistide poolt teenindatavate laste vanemad ei leia ootuspäraselt, et nende mured oleks kuidagi seotud tööga, mida spetsialist nende lapsega teeb. Kuue intervjueeritud spetsialisti teenindatavad vanemad leidsid aga, et spetsialist on nii nende kui ka lapse aitamiseks. Oluline on esimene kohtumine – kui orienteerutakse perekonnale, kujunevad perekonnal vastavad ootused ja kujunevad avaramate piiridega, mitte ainult last kaasavad abistamissuhted. Niisiis: spetsialistid, keda vanemad hindasid kui parimaid abilisi oma arenguprobleemidega lapsele, osutusid töömeetodilt just perekonnale kui tervikule orienteerituiks.

2. Metoodika

2.3. Andmekogumismeetod

Andmed on kogutud poolstruktureeritud süvaintervjuu abil fookusgruppidega, paariti ja individuaalselt.

Intervjuu küsimustik on Marju Selja magistritöös (Selg,1999) kasutatud küsimustiku edasiarendatud variant. Säilinud on põhiskeem, et tagada andmete võrreldavus. Küsimustik koosneb neljast plokist:

1. Perekonna tähendus, perekond kui väärtus – Eesti inimeste perekonna diskursus, selle areng; arvamused perekonnasuhetest; sidusus teiste inimestega ja ühiskonnaga; perekonna privaatsus. 2. Tööalane kokkupuude perekondadega, abi osutamine, koostöö – põhjused, mis tingivad sotsiaaltöise sekkumise perekonda; töö sisu; mis on töötaja arvates “hea abi”; missioonitunne (kohustusliku ja vabatahtliku töö suhe); koostöö tulemuslikkus ja partnerite aktsepteerimine. 3. Raskused perekondadega töötamisel – kompetentsus; rahulolu; läbipõlemise vältimine; oskus ja objektiivsed võimalused endale abi leida. 4. Sotsiaaltöö perekonnaga – mis see vastajate arvates on; kuidas see on vastajate töö ja/või elukohas (maakonnas/linnas/vallas) korraldatud.

Intervjuu korraldus. Kohtumine intervjueeritavatega algas vastastikuse tutvumise, küsitluse eesmärgi ja konfidentsiaalsust tagavate meetmete tutvustamise ning “soojendusega”. Intervjuu kestis ca 90 minutit. Formaalsed andmed uurimuses osalejate kohta koguti lühiankeediga.

2.4. Keda intervjueerisime

Töö eesmärgist lähtuvalt olid vastajad valitud järgmistest kategooriatest (vt tabel 1):

I Haridus- ja tervishoiutöötajad, politseinikud jt perekondadega oma töös kokku puutuvad spetsialistid

II Sotsiaalsüsteemi institutsioonide (nt kool, haigla) sotsiaaltöötajad

III Sotsiaaltöö sihtgruppe teenindavate asutuste (nt turvakodu, lastekodu jt) töötajad

IV Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad

Tabel 1. Intervjuudes osalenud (kelle vastuseid analüüsiti*)

Eriala

Kood
Gruppide/intervjuude arv

Osalejaid kokku 50

Õpetajad

1

3 gruppi (Tartu, väikelinn, maa)

20

Omavalitsusteotsiaaltöötajad

2

2 gruppi

11

Lastekaitsepetsialistid

3

1 grupp, 1 individuaalne,

1 paaris politseiametnikuga

8

Koolisotsiaaltöötajad

4

1 grupp

5

Politseiametnikud

5

1 paaris lastekaitsespetsialistiga

1

Lastekodu töötajad

6

1 grupp

4

Koolipsühholoogid

7

1 individuaalne

1

*Intervjueeriti ka õdesid, haiglasotsiaaltöötajaid ning eelkooliõpetajaid (kõiki 1 grupp), kuid neid ei analüüsitud erinevatel põhjustel: eelkooliõpetajaid ei lisanud oliselt uut võrreldes põhikooli õpetajatega ning tervishoiuvaldkonna lisamine oleks töö liiga laialivalguvaks muutnud, sest nad tõid sisse palju eakate inimeste problemaatikat. Praegu on keskendutud perekonnatööle eelkõige lapsest lähtuvalt.

2.3. Andmete ettevalmistamine analüüsiks ja analüüs

Intervjuud salvestati diktofoni abil, tehes samal ajal ka kirjalikke märkmeid. Lindid transkribeeriti (kokku ca 1200KB Word’i dokumente).

Tulemustele rakendati diskursuse analüüsi. Saadud tekstid varustati koodidega, mis tuletati uurimisküsimuse ja vastuste sisu põhjal. Koodid kuuluvad 4 kategooriasse, vt tabel 2. Nii keerulise teksti kodeerimine pole lihtne, sageli väärib üks lõik või isegi lause mitut, ka erinevate kategooriate koodi. Seepärast pole analüüsis järjekindlalt järgitud põhimõtet kasutada mingit teemat käsitledes illustratsioonina ühe koodiga või ühest kategooriast näitelõike.

Vastavalt püstitatud ülesandele on keskendutud perekonna diskursuse analüüsile, sekkumise diskursustest antakse linnulennulisem ülevaade.

Tabel 2. Analüüsi skeem

Kategooria

kood

Koodi sisu

1. Perekonna definitsioon

PP

Perekonna piirid, liikmelisus

PK

Perekonna asukoht, ruum, kodu

2. Perekonna visioon

VI

Privaatne, isiklik

VE

Professionaalne, erialane

3. Sekkumine

SPS
Probleemide või raskuste seletused, tõlgendused, põhjendused.

SPP

Privaatsus; mis probleemide puhul võib sekkuda

SM

Mina sekkujana

ST

Teine spetsialist sekkujana – arvamused ja ootused teiste suhtes

SK

Koostöö, kõrvutitöö, delegeerimine

SP

Sekkumisprotsess: mis, kuidas, raskused

4. Spetsialisti enesehoid

EK

Koolitus

EA

Arutelu, rääkimine

ET

Tugi, positiivne kinnitus

E

Muu: nutab, jalutab, peseb, koer, laps, hobid jne

EM

Erialased kõrvalhuvid

ER

Töörõõm

EE

Eneseregulatsioon, meelekindlus (sisemine)

EV

Eneseväärtus, ametiuhkus: tasu, staatus (väline)

EN

Raskused, negatiivsed tegurid (ka hirm näida nõrgana)

5. Ajamõõde

AM

Võrdlus varasemaga, tulevikuootused ja -hirmud

Iga koodiga varustatud tekstilõigud liitsime vastava koodi nimega tekstideks, kokku 20 teksti. Nendest võeti käsitlusele 15 teksti, välja jäid otseselt perekonna diskursusega mitte seotud enesehoiu koodid EK, EA, ET, E ja EM.

3. Perekonnaprobleemidega kokkupuutuvate Eesti spetsialistide perekonna- ja kodukäsitus

Perekond ja kodu meile kõigile personaalselt tähtsad mõisted, kuid uurimuses osalenud sotsiaaltöötajate ja teistegi laste ja peredega tegelevate spetsialistide jaoks on need mõisted kahekordselt olulised: pidades silmas nii nende endi kui klientide perekondasid. Üheks meie uurimuse eesmärgiks oligi vaadata, kas ja kuidas erineb perekonna-arusaam või visioon perekonnast, kui inimene käsitleb perekonna mõistet eraisikuna ja kui ta vaatab seda oma eriala ja klienditöö seisukohalt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kahe vaatekoha teatud erinevus on märgatav, ning kindel on ka see, et spetsialisti nägemust kliendi perekonnast mõjutavad tema kui eraisiku tõekspidamised.

Kodu mõistet käsitleti idealiseerivas võtmes, st intervjuu vastustes ilmneb arusaam ideaalsest kodust ning see ideaalne on seotud lapsepõlvekoduga. Selline kujutelm ideaalsest lapsepõlvekodust dikteerib probleemsete perekondade lastega tegelevatele spetsialistidele mõtteviisi, et lapse heaolu aluseks on hea, turvaline kodu ning laste eest hoolitsemine tähendab eelkõige neile kodu loomist. Allpool esitame olulisemaid kodu iseloomustusi, mida respontendid tõid välja eraisikuna ja võrdleme siis nende kui spetsalistide arusaamadega.

KODU

Kodu on seotud vertikaalsete perekonnasuhetega, rõhutakse vanema-lapse suhteid:

‘lapsepõlvekodu’ mõiste on väljendatud väga jõuliselt. Kodu mõiste on otseselt seotud

stabiilsuse, kaitstuse ja turvalisuse tundega.

PK2: “Tähtis on LAPSEPÕLVEKODU. Nüüd olen kodust kaugemal, aga kui kodus saab käia ja vaadata neid kohti, kus sai paljajalu joostud. See on muidugi nostalgia. Oleks meie oma lastel ka see oma kodu kunagi.”

PK3: “Mul on üldse see kodukoht, sest mina olin ju VANAEMA LAPS ja vanaema hoidis mind ja mina teda. Koolis olen käinud ja ema-isa elavad mujal, aga MINA TULIN IKKA SINNA, KUS LAPSEPÕLVES OLIN, mitte küll täpselt sinna kohta, aga ma ei kujuta ette, et peaksin kuskil mujal olema.”

PK3: “LAPSEPÕLVEKODU. Üks kindel koht, kus on olnud LAPSEPÕLV, KUS ON

VANEMAD. Minu elus ei ole palju kodusid olnud ja see on hästi selline STABIILNE…”

PK3: “LAPSEPÕLV seostub ikka koduga.”

PK3: “Ikka LAPSEPÕLV JA LAPSEPÕLVEKODU.”

PK3: “Minul samamoodi. Iseseisva elu kodud on vahetunud, aga LAPSEPÕLVEKODU ON ÜKS JA KINDEL.”

PK3: “Mul on ka ikkagi meeles see VANEMATEKODU. Kui ühest üürikorterist teise

kolid siis need ei ole nagu kodud. Kui omavahel ka õega suhtleme ja ütleme, et lähen

käin kodus ära, siis on selge, et käin VANEMATE juures, mitte oma üürikorteris.”

PK1: “Tahaks, et MINU KODU jääks ka MINU LASTELE koduks, nagu MINU

VANEMATEKODU mulle oli. Et nad tunneks end nagu kodus, kui tulevad.”

Kohati laieneb selline veresugulusel põhinev seotus ka laiemalt perekonnale. Eriti jõuliselt ilmub vertikaalne seotus järgmises perekonna definitsioonis:

PP2: “MINU PEREKOND ON LAPSED JA MU EMA JA ISA.”

Ilmselt selline vertikaalne, põlvkondadevaheline veresugulus annab eesti inimesele erilise turvalisuse, kindluse ja stabiilsuse tunde, mis on kord ja igaveseks antud, mitte ise valitud. See saatuse, Jumala või looduse poolt antud ettemääratus kutsub vastajatel esile rohkem usaldust ja turvalisust võrreldes inimese enda poolt tehtud vaba valikuga – abikaasa valimisega. Igatahes on kodu kirjeldamisel abikaasade roll jäänud tagaplaanile. Kodu kirjeldades kõneldi küll koos elavate inimeste ja nendevaheliste suhete soojuse tähtsusest, kuid ei täpsustatud, kes need inimesed on. Seda võib seletada kahtepidi: vastajale võis tunduda, et inimesed, kes kuuluvad perekonda, on niigi kõigile teada, nii et pole mõtet neid üles lugeda. Teisalt võis vastaja sellega rõhutada, et oluline on tema jaoks tunne iseeneses, mitte konkreetsed inimesed:

PK1: “Mina arvan ka, et kodu ei ole ainult neli seina või mingi suur maja. Kui ei oleseda kodusoojust, NEID INIMESI, kes seal kodus oleksid, kes ootavad ja kes loodavad ja kes ühiselt midagi teevad, siis ega me päris kodust küll rääkida ei saa. Peaks ikka olema tõepoolest kodusoojus.”

Abikaasa, eriti mehe figuur kodu ja perekonna kirjeldamises ilmub selles andmestikus küllaltki väheolulises, kohati vaid formaalses funktsioonis. Naisabikaasa ilmub ka pigem ema rollis [1]:

PK1: “Kodu on koht, kuhu alati tahad minna, kuhu alati tahavad tulla alati kõik sinu pereliikmed ja KODU HING ON EMA.”

Kodu on koht, kus inimene tunneb, et teda hoiavad sealsed inimesed ja füüsiline keskkond. Väga tugevasti ilmneb asjade seos koduga: maja, eriti aga ‘oma maja’ (erastatud!) kui kodu sümbol vastandatakse rõhutatult ‘üürikorterile’ kui nähtusele, mida ei saa küll koduks pidada. Üürikorter sümboliseerib midagi ebastabiilset, vahelduvat, võõrast, vaatamata sellele, et inimese täiskasvanuelu kulgeb pigem seal.

PK3: “Mul on ka ikkagi meeles see VANEMATEKODU. Kui ühest üürikorterist teiseKolid,siis need ei ole nagu kodud. Kui omavahel ka õega suhtleme ja ütleme, et lähenkäin kodus ära, siis on selge, et käin vanemate juures, MITTE OMA ÜÜRIKORTERIS.”

PK1: “See on õnnistus, et pidin ära erastama selle maja, ta on minu enda oma, sesttänapäval pole ju kuigi palju inimestel kindlustunnet, elavad üürikorterites ja kapeavad mõtlema, et see on nende kodu.”

PK1: “Olen eluaeg unistanud ja arvan, et paljud unistavad, et mitte ei ole korter, vaid just oma maja. Ma olen selle nüüd saavutanud ja ma ei tea, kas see on rist mul kaelas, aga ma tean, et ma olen rahul, olen jõudnud välja sinna, kuhu olen tahtnud.”

Kodukoha kirjeldamisel tuli esile selle rahvuslik omapära – just eestlasele on kodupaik, oma maja hoidmine äärmiselt oluline:

PK1: “Meie eesti inimesel, eriti kes pole harjunud kahe kohvriga elama. (Kodu on paik) kuhu ta korjab oma asjakesed armsad ja see on tema kodu tema asjadega ja lõhnade ja tunnetega.”

Võib-olla just eesti iseärasus on ka see, et eaga muututakse maalähedasemaks ning meeleldi vahetatakse linnakodu maakodu vastu:

PK3: “Nüüd on mul kaks kodu: linnakodu ja maakodu ja ma tunnen, et mingil määral

on see rõhuasetus hakanud nagu maakodu peale rohkemaks minema.”

Ehk võib eestlasliku individualismiga seletada ka teatud omandamise tähtsust, mis ilmus koduga seotud tundeid kirjeldades: oma maja, maa ja asjad.

PK1: “Kõik on oma.” “Oma asjad, elu jooksul kogutud”

Ilmselt on eelpoolöelduga otseselt seotud ka kodu kui rahu ja puhkamise paik, mis on eriti hästi võimalik just omaette olles:

PK1 “Nüüd on vaikne, kui töölt tulen, vahel tahan omaette olla.”

Ka lastekodu kasvatajate ettekujutus omast tööst on küllaltki sarnane sellise kodu pildiga, kus perekonnaliikmetel, eriti vanematel, on väga oluline roll. Tõsi, keegi ei rääkinud otse ema rolli võtmisest, kuid väljendati taotlust, et lastekodulastele oleks see paik samas mõttes LAPSEPÕLVEKODUKS, nagu kasvatajad enda oma kirjeldasid:

SP6: “Ja kui siis 10 aastat edasi mõelda, kui nad juba tulevad oma väntsudega… Siis mind enam ei ole võibolla, aga ma mõtlen, kui nad leiavad, et see ikka kodu on ja tulevad oma lastega siia, see võiks küll olla… Tulevad meile külla vahel puhkuse ajal või. Et nad peaks nagu koduks seda. Ega neil ei ole ju kuhu mujale minna, neil ei ole seda oma olemist…”

Perekonna liikmed, suhted ja piirid

Nagu ülalpool mainitud, on kodu ja perekonna mõisted omavahel seotud. Kuid tähelepanu äratab veel üks asjaolu: kui räägitakse perekonnast seoses koduga, siis on esiplaanil vertikaalsed perekonnasuhted, st suhted vanematega, aga kui jutt on igapäevasest pereelust ja peresuhetest, siis rõhuasetus muutub ja esiplaanile tulevad horisontaalsed, st abikaasade suhted, ning suhted lastega.

Perekonna definitsiooni ja liikmelisust käsitledes kerkib üles küsimus: millist inimkooslust võib pidada perekonnaks. Piirid on siin üllatavalt laiad. Alustatakse alati traditsioonilisest tuumperekonnast, kuid meie andmebaas sisaldab väga suurt variatiivsust: võib olla abielupaar, ilma lasteta paar, kas registreeritud või registreerimata kooelus, küllalt levinud nähtus on isata perekond, eriti professionaali silmis.

PP2: “Perekond on kaks liiget ja on ka üheliikmeline perekond.

Vanatüdrukud ja -poisid, nagu öeldakse.”

“Ta ise on oma perekond, ise ta ennast majandab ja kui enam hakkama ei saa, siis pöördub juba riigi poole.”

“Kui ise peavad ennast perekonnaks”

Selliseid ühe-inimese-pere mudelid kõlasid pigem irooniliselt. Puudus ka ilma emata perekonna mudel, see osutab, et naisel on äärmiselt oluline roll perekonna diskursuses. Isa lapsega kui perekond on aktsepteeritav pigem kui ajutine, äärmiselt harva esinev ning kaastunnet vääriv erand.

SPS1: “Ühel poisil ema sai surma, otsekohe annab tunda. Isa töötab, ta peab ju töötama pidevalt. Ja tal (poisil) on natuke rohkem nüüd aega õues olemiseks ja ta ei pea kohe tulema koju, sest teda ei oota ema seal sooja supiga. Ja see annab kohe tunda.”

Ikkagi põhiliseks perekonna piiri näitajaks peeti inimeste elamist ühisel pinnal, st leibkondlikkust.

“Kui mees kaua välismaal tööl, siis hea kui siis üldse tagasi tuleb.”

Kui perekonnast kõneldakse seoses koduga, on esiplaanil vanemate-laste suhted ja

funktsioonid: hoolitsus ja vastastikune seotus. See seotus on olulisem siis, kui inimesi seob veresugulus: oma vanemad ja oma lapsed on usaldatavamad kui ‘võõrad’, nt abikaasa. Kõlas arvamus, et raske on harjuda “võõra inimese (s.o abikaasa) kõrval elamisega”.

Mehe ja naise rolle perekonnas kirjeldati küllaltki traditsiooniliselt. Abikaasad ilmuvad kas vanema-rollis või seoses perekonnasisese võimuvõitlusega. Mees ja naine kas võitlevad või komplementaarsetes rollides (sina teed seda, milles mina nõrk) Rõhutati sõna “abikaasa” eestikeelset tähendust. Naise roll on seotud eelkõige kodu hoidmisega. Naisel on rohkem kohustusi ja ta on vaesem, kuid ta saab üksi hakkama.

Mehe funktsioon on küllaltki piiratud: ta on pere toitja. Kusjuures selle rolli kaotamist pidasid vastajad mehe jaoks traagiliseks. Mees sõltub rohkem teistest, ka naisest. Huvitav oli spetsialisti seisukohalt antud hinnang meestele:

SPS2: “Mees peab olema tugev, kui naiste ja laste jaoks lähed raha küsima, siis pole mees. Nii on mõeldudki ühiskonnas, et mees on tugev.”

VI3: “Mina tahtsin veel ühe kommentaari lisada – noh, jällegi lähtudes tööst – et vahepeal on niimoodi, et mõnikord võidavad sellest perekonnast rohkem mehed! Sellepärast, et naine on ikkagi koduhoidlik ja tema ikkagi püüab oma väikese sissetulekuga ja kõigega hoida kodu, sest et tal on vastutus laste ees… Aga mees, kes siiski on mingil määral natuke vabam oma tegevustes ja otsustustes… ja võtab ka suuremaid riske, aga võib ka kergemini kaotada. Ja kui temal tekivad mingisugused eluraskused, et kaotab töö ja – ma ei tea, mis probleemid tal seal kõik olla võivad – siis tema võidab ju sellest noh kodust, mida naine üleval hoiab, rohkem kui naine võibolla vastu saab. Sest et ta peab ka toetama seda nõrgaks jäänud meest. Ja looma talle kodu ja… kui ta seda suudab, siis ta aitab selle mehe uuesti jalule. Aga kui ei, siis paraku tuleb see mees lihtsalt kusagile, ütleme, tänavale visata niimoodi inetult küll aga… Ja siis kas mees jääb ellu või langeb. Sest paraku, kui vaadata neid tänavale jäänud inimesi, prügikastides kolavaid inimesi, siis on seal ikkagi suurem osa mehi, kui naisi. Järelikult siis mehed võidaksid perekonnast rohkem, kui neil eluraskused tulevad.”

Müüt: mees peab olema tugev, st pigem läheb prügikasti juurde või elab teiste, nt naise või vanema kulul kui läheb abi küsima

Suhteid abikaasade vahel kirjeldati niisiis pigem võitlusena. Vastates küsimusele ‘võitjatest ja kaotajatest perekonnas’, alustasid respondendid abikaasade suhetega, jõudes seejärel ka laste juurde. Kuid ka lastest rääkides rõhutati seda, et laste võit (heaolu) sõltub sellest, kas vanemad on valmis koostööks perekonnas. Sellest kõneleb teineteise abistamise ja toetamise kui abielu ideaalse eesmärgi rõhutamine.

Vertikaalse ja horisontaalse seotuse probleemistik tuli esile ka vastustes küsimusele, kellega spetsialist jagab oma tööalaseid muresid. Lisaks kolleegidele nimetati nõuandjatena perekonnaliikmeid:

EA1: “Mina vahepeal küsin ka oma ema käest, et mida sina sellises olukorras teeksid. Ja üldiselt väga häid mõtteid saab. Ema kasvatas ka mind üksi. Küsin, et aga kui sina oleksid sellises olukorras, mis nõu sa annaksid?”

ET5: “Lähen vanemate juurde, seal on väga head inimesed.”

EA2: “Tütar on 4. kursuse arstitudeng, temaga saan rääkida.”

EA1: “Mehega ei saa rääkida, ta hakkab ütlema, mis ma valesti olen teinud.”

Analüüsides vastuseid küsimusele “kes võidavad ja kes kaotavad perekonnas elamisest?”, tekkis mõte, kas abikaasade võimuvõitluse rõhutamine vastustes polnud küsimuse sõnastusest mõjutatud. Vaatame, kas kahtlustel on alust. Vastused nimetatud küsimusele jagunevad kolme kategooriasse:

1. Kas üldse võib rääkida võitjatest ja kaotajatest perekonnast!!?

2. Üheaegselt võib olla nii kaotus kui võit, ilma kaotuseta ei võida midagi.

VI1: “Kui on normaalne perekond, siis ma arvan selliselt, et need suhted on niimoodi, jah, need on inimesed on üksteisele toeks ja seal ei ole ei kaotust ega võitu, vaid tasakaal.”

“Eks teatud mõttes kõik kaotavad ka midagi, aga kui sul on ikka hea tugi kõrval, see aitab kaotusest kergelt üle saada. Sest eks see elu ongi nii, et ei ole ainult võidud või kaotused. Vaid tavaliselt see kipub olema nii, et on nii võite kui ka kaotusi.”

3. Heades perekondades võidavad lapsed. Lapsed on üldse need, kes võivad kõige rohkem võita või kaotada. Lapsed on kõige sõltuvamad, haavatavamad.

Need reaktsioonid annavad meile kindlustunde, et küsimus oli asjakohane.

‘Tänapäeva perekonna’ mõiste suhtes esineb kaks tõlgendamisviisi, kusjuures kõigi vastajate kirjeldused olid sarnased: abielusid ei registreerita, suhted perekonnaliikmete vahel on võrdsemad, iga perekonnaliige tegutseb iseseisvalt, pereliikmed on aktiivsed jne. Sellisele olukorrale hinnangu andmisel jagunesid respondendid kahte gruppi: ühed olid meelestatud positiivselt ja teised väljendasid hirmu, et traditsioonilise perekonna ja perekonnarollide kadumine ohustab inimesi, eelkõige lapsi.

Positiivselt hindajad tõid välja kaasaegse peremudeli järgmisi momente:

VI3: “Aga samas on see minu nägemuse järgi ka perekond, kus mees ja naine on võrdsed partnerid ja nagu jagavad omavahel töid ja tegemisi niimoodi, et kumbki ei ole kummagi alluv nagu see on traditsioonilises ühiskonnas.”

VI1: “…lapsed ja vanemad suhtlevad nagu võrdväärsed partnerid.”

AM4: “Tänapäeva perekond on sihukene hästi püüdlev, kogu aeg nagu püüdleb millegi poole. Et kui vanasti abielluti ja hakkasid lapsed tulema siis, kui inimesed olid kuidagimoodi küpsemad ja materiaalselt ka noh, kuidagi rohkem jalad maas. Siis tänapäeva perekonnas isa-ema teevad aktiivselt tööd, et luua oma kodu, et luua tingimusi nagu kogu aeg.”

Negatiivse hinnangu poole kaldujad rõhutasid tänapäeva perekonna mõistega seoses järgmisi nähtusi:

VI1: “Pole aega…”

“Pikad päevad tööl…”

“Lapsed ringides, tegelevad oma asjadega…”

“Televiisor, arvuti, vanematel pole aega…”

“Käivad kodus magamas…”

“Igaüks võtab külmkapist ja sööb millal tahab…”

“Igaüks tegeleb oma asjadega…”

“Ainult raha, raha, raha – üksteise jaoks pole aega…” VI2 “Kus ema-isa käivad tööl ja lapsed omaette ringides – põhiliselt nii on.
Võibolla nädalavahetustel saavad kokku…”

“Või on siis välismaal ja igal pool…”

“Pangakaardiga võibolla kantakse raha üle ja käest kätte pole enam vaja raha anda…”
“Istud arvuti taga, saadad kirja mõne minutiga…”

“Mobiilid on kõikidel…”

“See on tegelikult hea ju, perekond saab kuigi palju ikkagi suhelda…”

“Lapsed otsivad endale tegevust. Palju on selliseid peresid, kus ema-isa on agarad ja lapsed on ka agarad…”

“See on perekond, kus ei ole niisugust lähedust või pere pole nii palju koos kui varem…”

“Kõik on kuidagi omaette ja eraldi, igaüks elab nagu oma maailmas.”

VI3: “Kui ühest aspektist vaadata, et kes võiks olla see tänapäeva moodne perekond, siis võiks olla selline noh teismeliste ideaaliks, et kuhu poole sihti seada, siis võibolla tänapäeva ideaalide ja teismeliste unistuste poolt vaadates laenuga võetud ja ehitatud kiiresti-kiiresti majad, liisinguga auto, koer… noh midagi sellist.” “Mustermudel perekond, kuhu me praegu kõik püüame. Niinimetatud Euroopasse pürgimise suunaga selline…”
“Minu jaoks tänapäeva moodne perekond tähendab – on see siis vabaabielu või abielu perekond – kus ollakse kõiges nagu orienteeritud karjäärile ja kus laste sünd nagu lükkub edasi enda valikul. Ja on nagu seotud sellega, mida X ütles, et tänapäeva moodne perekond püüab ennast kõigepealt materiaalselt kindlustada, enne kui saada lapsi.”

“Närviline, tõttav, kogu aeg on kiirus. Hädaldatakse kogu aeg, ei osata olemasolevast rõõmu tunda, ei osata aega maha võtta.”

Oluline on märkida ka fakti, et vastajad eraisikuna näitasid välja suuremat tolerantsust “tänapäeva perekonna” suhtes kui spetsialistina. Spetsialist näeb oma igapäevases tegevuses juriidiliselt registreerimata suhete võimalikke negatiivseid mõjusid, ja siin on eelkõige haavatavamad just lapsed.

VI5: “Mul on millegipärast niisugune arvamus tekkinud, et tänapäeval väga palju meedia mõjul soositakse just seda, et inimesed lihtsalt elaksid vabaabielu, et ei tekiks seda perekondlikku vastutust. Tihtipeale öeldakse, et see on palju parem. Et me läheme pärast lihtsalt lahku. Aga sellele ei hakata esialgu mõtlema, et aga kui lihtsalt lahkuminekul jäävad lapsed ja kui siis ei ole perekonda, kuidas need lapsed on kindlustatud. Või kui üks pereliikmetest järsku sai surma või midagi muud. Peab ütlema, et tähendab seda niisugust… vahepeal oli seda rohkem. Aga nüüd paistab, et hakatakse uuesti seda abielude sõlmimist rohkem aus pidama jälle.”

Seoses moodsa pere mudeliga pöörati tähelepanu ka sellele, et naistel on ikkagi säilinud päris palju traditsioonilist arusaamist sugudevaheliste suhete kohta:

VI3: “Ja teine asi on muidugi et – see on kahe otsaga asi – ma olen ikka kuulnud, et naised tahavad olla nagu iseseisvamad, jääda oma nime juurde ja otsustada rohkem. Kusjuures olen ka paljude naistega rääkinud, kes on vabaabielus, ja nendest kuidagi kumab läbi, et ma tahaksin küll, aga mulle pole ettepanekut tehtud ja mina olen ka nii uhke, et mina ei räägi. Et naistel on nagu hinges see, et nad tahaks olla rohkem abielus. Aga kuna asi on juba niimoodi läinud, meie tänapäeva trendikas maailm nõuab, et mina olen ise, siis ma ei hakka ennast pakkuma välja, aga paljud ootavad, et tehtaks ettepanek, aga niiviisi on asjad läinud.”

Perekonna privaatsuse teemat käsitleti eelkõige professionaali seisukohalt, kui juttu oli sekkumisest (sellest vt sekkumise käsitlemise juures). Siiski mängib kodu ja perekonna privaatsus äärmiselt olulist rolli ka perekonna ja kodu defineerimise juures. See väljendub kõige markantsemalt lausetes: “MINU KODU ON MINU KINDLUS” , “PEREKOND ON PÜHA, KUHU KEEGI EI TOHI SEKKUDA”.

See seisukoht on ilmselt seotud juba kõneks olnud eestlaste individualismiga ning tal on positiivseid külgi: tõstab inimese vastutustunnet oma toimetuleku ja heaolu eest, hoiab selgeid piire, jne. Kuid ülepingutatud privaatsusetaotlus võib põhjustada küllaltki suuri raskusi. Ühelt poolt raskendab see abi otsimist ja palumist raskuste puhul, ning samas raskendab ka spetsialisti sekkumise võimalusi, sunnib ootama, kuni tullakse abi paluma või kuni tulevad suuremad hädasignaalid. Selline distantseerumine raskendab kindlasti ka kogukonna arengut, mis toetub inimestevahelisele usaldusele.

Lubatagu siin väljendada isiklikumat laadi arvamust: tundub, et eestlaste jaoks nii oluline individualismi kummardumine ja müüdi “EESTLANE ON INDIVIDUALIST” elushoidmine on eesti ühiskonna praeguse arengu seisukohalt pigem kahjulik kui positiivne. 90nendate alguses ja keskel oli eestlaste omariikliku identiteedi kujunemisel ehk õigustatud vastandada ‘kollektivistlikule idanaabrile’ ‘individualistlik eesti iseloom’, sest see andis aluse samastada end Läänemaailmaga. Sel ajal tundsime me Läänemaailma inimeste elu vähe ja Läänemaailm oli konstrueeritud meie ühiskonnas pigem kui Idamaailma vastand. Praegu ei peaks selline samastamispüüd enam nii oluline olema. Individualismi rõhutamine aga põlistab suletud ühiskonna (inimesed on suletud, sest puudub usaldus üksteise vastu, ja suletus takistab ka usalduse teket). Sotsiaaltöö kontekstis peidab usaldamatus ennast privaatsuse ületähtsustamise taha.

4. Sotsiaaltöö perekonnaga

4.1. Spetsialistide visioon perekonnaprobleemidest

Probleeme perekonnas käsitleti nii kirjeldavas kui ka seletusi ja põhjusi otsivas võtmes. Kõik uurimuses osalenud vastajagruppid, eriti õpetajad kõnelesid seadustest, normidest, institutsiooni (nt kooli, perekonna) autoriteedist ning “probleemsete” indiviidide “valest” suhtumisest neisse. See on ajamärk – seadused, ametijuhendid jm normdokumendid on tekkimise ja ümbermõtestamise protsessis. Ühtaegu esinevad erinevad arusaamad, seletused, mis on hea ja mis halb, mis kohane, mis kohatu. Drastiline märk ühiskonna seisundist on väljend ‘demokraatia vale mõistmise’, mida kasutasid õpetajad õpilaste, aga ka mitteabielus lapsevanemate jt käitumist kirjeldades.
Seesama anoomiaseisund – seadused on, aga ei toimi; normid on, aga kehtivad kellegi teise kohta – avaldub probleemide kirjeldustes-põhjendustes.

SPS1: “Seadused ja mingi poliitika seda nüüd küll ei muuda. Ikka suhtumine!”

SPS1: “Nende vabadustega, nende ootuste-lootustega, mis meie Eesti vabariigiga

uuesti ja sini-must-valge lehvitamisega uuesti tulid, kõik ei ole läinud nii, nagu me lootsime. Ja tasapisi on see inimeste, noh ütleme moraal või ütleme südametunnistus või vastutus ilmselt muutunud. Kellel kuidas.”

“Mõni ei leidnud tööd, kes oleks tahtnud teha. Teine leidis, et kui tore! Ma ei peagi tööd tegema!”

SPS5: “…see, mis kauplustes on ja see kuidas need rikkad on, see on see, nagu me vanasti vaatasime välismaa filme, et kusagil elatakse niiviisi, meile see ei kehti. Nüüd on see tulnud teatud inimestele, aga nemad näevad seda, et see on mitte nende jaoks. Ja siis võibolla ei hakatagi püüdma, püütakse selle jaoks, et harjuda ja lihtsalt elada sellel tasandil, ei seata eesmärkigi rohkem.”

SPS5: “Just see eneseväärikus, see on seotud… Kui juba sa kasvad sellisest perest, kui sul on sellised riided, sul ei ole võimalusi, siis juba langeb ka eneseväärikus ja seda kiiremini minnakse sellistele vääritumatutele tegudele. See on kõik ju omavahel seotud. Sellest tulevad ju ka need kuriteod ja sest tal ei ole ju enam kaotada midagi.”

SPS5: “ Seda neile just ongi õpetatud (manipuleerima) ja väga hästi kohe. Sest kui muidu ei puutu tavakodanik kokku tavaliselt nende seadustega, aga need seadused (toimetulekutoetusi käsitlevad) on sellised, millega puutub absoluutselt igaüks kokku ja reeglina ikka hakatakse … Ega mina siis loll ei ole, mul on selline võimalus raha teenida, ma pean nüüd hakkama… Minnakse seda teed ja… Ja sealt minnakse siis ka mujale, kui üht seadust rikutakse, no miks ma siis teist ei või. Jah! See on õpetanud neid seaduste mittekuulekusele. Just!”

SPS4: “…meil üldiselt genereeritud laste iseseisvus ja laste õigused, õiguste kaudu laste iseseisvus on tegelikult oluliselt väiksem kui seda püütakse avalikkuses ja meedias näidata. Ja lapsed on tegelikult hoopis rohkem perekondadega seotud. Üldine mõtteviis, mida genereeritakse, on see, et teismeline on juba nagu iseseisev ja mida sagedamini püüavad ka vanemad endale nagu mingisuguseks alibiks või ettekäändeks võtta. Et tegelikult on 13-14 ja sageli ka 17-18-aastane noor inimene väga tihedalt perekonnaga ja vanematega seotud. Ja enamus nende karakteri iseärasusi minu praeguse arusaama järgi tulenevad ikka päritoluperekonnast.”

AM2: “Hoopis praegu see vabaksavatus, mulle tundub, et on … See et nad praegu niisama ringi jooksevad, on hullem, kui nad nädal aega lasteaias olid. Nad olid valve all…”

Järgneb ülevaade perekonnaprobleemidest, mis on välja toodud erinevate spetsialistide poolt.

· Oskamatus, suutmatus oma perekonnaelu kõige üldisemas mõttes korraldada, ka majandada, kodu korras hoida, päeva planeerida jne.

SPS4: “…Ma üldistaks veelgi enam – vastutuse puudumine üldse kui selline. Mitte ainult kasvatuses, vaid nii nende laste käitumises, kui ka perekonna terviku käitumises. Hästi üldiselt öelduna /…/ vastutus justkui oma elu eest. Et mina vastutan, iseenese vastutuse piiride tunnetamine. Mina vastutan selle eest, et kuidasmoodi, mina vastutan selle eest, mis on meie perekonnas. Mina vastutan selle eest, et see laps meie koolist saaks selle hariduse jne. Et see vastutuse piiride tunnetamine, et see lõppeb kusagil täiesti imeliku koha peal ära või siis seda vastutust justkui üldse ei ole. See on antud kellelegi teisele ära sootuks – lastekaitseametnikule või siis veel kuskile kolmandasse kohta. Või pole osatud seda vastu võtta.”

SPS3: “…tüdruk ütles mulle, et ta ei suuda enam, et ta pole kunagi näinud õiget peret. Et ta ei jõua enam, et koolis käimisest ei tule tal midagi, et ta tahaks, et hommikul keegi teda kooli saadaks ja talle toidu teeks ja et õhtul kodus oleks, kui ta tuleb koolist.”

SPS2: “Neid inimesi, kes väga vähesega lepivad ja end väga vähe liigutavad on rohkem.”

SPS2: “Üks tuli teisest vallast, läks poodi kohe, et anna mulle võlgu, olen selle valla elanik ja… Kõik, kes on harjutatud midagi saama niisama, läheb ja nõuab ja tal on see õigus. See on see õpitud abitus.”

SPS2: “Vanemad tunnevad, et on raske, ja kui saavad laste raha kätte, nad kasutavad enda otstarbeks ära, ma ei saa sellest aru, raske on mõista.”

SPS3: (Materiaalne toimetulematus on) “ühelt poolt elukallidus ja teislt poolt inimeste suutmatus kohaneda selle kiiresti muutuva ühiskonnaga ja… inimeste harjumused ja siis… vastuolu selle rahalise küljega, mis meie ühiskond praegu inimestele võimaldab.”

SPS3: “…rahalised võimalused on inimestel piiratud ja massimeediast tulev elu mudel on sihukene ilus ja roosa, aga raha ei võimalda, aga… Teistpidi on ka see, et ei oska majandada oma rahadega… sealt tulenev vaesuse probleem.”

SPS3: “Kindlasti on üks, et raha on vähe. Aga paljud ei oskagi majandada oma selle väikese rahaga.”

SPS3: “Ja meil on siin peresid veel kus on muldpõrandad ja ei ole elektrit. /…/ Väga palju on (nii linnas kui maal), et pole elektrit. Elekter on küll sees, aga nad kas pole tahtnud maksta või… Muidugi raha on vähe, aga nad ennem võibolla kulutavad selle mujale ära ja siis tuleb sellest puudu ja niimoodi kasvab sellest võlg ja…”

SPS5: “Ta on ennem valmis elama selle küünlaga, ta mõtleb, et saab ära elada, sest ta ei loe, televiisori jaoks tal raha ei ole, seda tal ei ole, ammu katki või maha müüdud.”

SPS3: “…kui inimene ikka ütleb, et ta ei taha seda teha, et ta ei anna nõusolekut (et omavalitsus tema võlgade maksmist juhiks), võtab selle raha välja ja kulutab mujale. Niimoodi need võlad tekivadki. /…/ Koolitoidu raha läheb otse kooli. Aga nii nagu elektriga, nii tekivad ka üürivõlad.”

· Turvalisuse sõelas on liiga suured augud, sellest pudenetakse läbi. See näib muuhulgas olevat seotud privaatsusenõude ületähtsustamisega, ka spetsialistide poolt.

SPS2: ” Ei pöörduta abi saamiseks. Kui juba on läinud nii kaugele, et juba sünnib 8. laps ja naine ei suuda otsustada, kas tal on vaja minna günekoloogi juurde ja leida mingi lahendus /…/ Nad ei julge rääkida, nad ei tule kodudest välja. Meie tööpõld ongi see.”

SPS3: “Aga ei võtagi aega (kuni peab lapse perekonnast ära võtma), sest ausalt öelda see on niimoodi, et linnades satub see laps alles siis sotsiaaltöötaja orbiiti, kui ta on juba vajalik kodust ära võtta. Kui ta on kuid võibolla või aastaid lonkinud või olnud… ja seal tagasiteed enam üldse ei olegi. Et kõige kurvem ongi, et see laps satub lastekaitsetöötaja orbiiti siis, kui tõesti taganemisteed enam ei ole.”

SP3: “…töö peredega on üks osa meie tööst ja ta on minu jaoks… noh, ta ei meeldi mulle. Mulle ei meeldi ka kodukülastusi teha, näiteks. Ma tean, et ma pean tegema, aga ma ei lähe sinna hea meelega, ei torma esimese signaali peale võibolla sinna vaid… võibolla ootan natukene ja…”

· Alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. Sellest kõneldi mitte kui nähtusest omaette, vaid seoses laste hooletussejätmisega: vanemad joovad ja lapsed on hooldamata või järelvalveta lapsed tarvitavad alkoholi

SPS2: “Kui vanemad mõlemad joovad ja vastsündinud laps, see laps, kes on hällis, ei saa ju süüa endale otsima minna. See ongi kõige valusam probleem.”

SpS3: “…üks osa on ka selliseid peresid, kus on alkohol võimust võtnud, ei hoolita enam millestki, kas on lapsel süüa või ei ole.”

SPS5: “…üks pere, kus tarvitatakse narkootikume /…/ ja seal on aasta 8 kuune laps ja see, kui nad ära on kodunt, panevad ta mingisugusese kappi nagu puuri sisse, sealt ta ei pääse kuhugi välja, niikaua kui nad ära on.”

SPS6: “…vanemad panid, neil oli kahekorruseline maja oli, teise korruse peale pandi nad tuppa kinni ja vanemad ise jõid, unustasid oma lapsed sinna. /…/ Ja siis majanaabrid ja kõik siis hakkasid abi otsima, sest ülevalt hakkas alla tilkuma ja toodi nad siia (turvakodusse). Paljad ja mustad ja koledad, kellel ühes jalas jalanõu ja teises ei olnud. /…/ Ja ema kasvas siis nädala ajaga või paariga ringi, tuli siis järele ja kiitis, et ma viin teid koju, et ma keetsin teile palju borúi suppi. Ja siis viidi need lapsed koju ja üks nädal aega oli vahet, siis juba lapsed läksid ise sinna pőllumajandusühistu trepi peale, siis nad toodi siia. Ja siis nad vőeti kohtuga ära.

Jäi neile koju veel T /…/ ta oli kingakarbis vői saapakarbis, kui ta toodi. Teate see on nagu imelugu kui me seda omavahel arutame ja räägime.

/…/ ema jői ennast nii täis, et ta jalgade peal enam ei seisnud, ja kukkus elektripliidi peale peaga ja jube surm oli. /…/ Ja läks kaks nädalat mööda, isa poos ennast … käis vargil ja jäi vahele ja poos ennast üles.

/…/ Seal on ka hullemaid asju: kes keda panniga lõi, kes kellele kirvega viskas.

Absoluutselt kõike nemad teadsid, kuurikatuse pealt vaatasid … ma olen juba unustanud, aga seda kõike meile siin räägiti.

Nad olid näinud ja nad olid selle eluga … see oli nende elu. Minu meelest kaks last (st sünnitused) on üks nendest meie kasvandikest vastu ka võtnud. /…/

Ja kõige viimane laps sündis ära nii, et… See kingakarbi jutt on õige. Pandi kingakarpi kas selle plaaniga, et ta seal läheks tõesti looja juurde… Juba siis, kui ta sündis, oli ta niimoodi ja nii kui sünnitus oli möödas nii ema jõi edasi ja…

Tähendab ta oli vahepeal ära käinud ja…

Teised võtsid toas viina ja tema kõrvaltoas sünnitas ära ja siis oli see K, see võttis siis vastu, lõikas selle nabanööri läbi ja… Korjas oma asjakesed kokku ja võttis õhtupoole meestega jälle viina.

See tegelikult on ikka õudne, kui niimoodi võtta. Ja mis me nendest lastest siis tahame.

…kui palju keegi joob, see on tema (lapse) arvates täitsa tehtud mees ju. See on see kogemus, mis tal on kaasa võetud.”

SPS2: “Arvan, et seee on sala-alkohol, see ei ole päris külaelu normaalne osa, sellel on ka oma väga halvad varjuküljed.”

“Seal ei nõuta passi kui lähed salaviina ostma.”

“Või vanemad sõbrad, kui poest ostavad.”

“Aga nad tahavad ikka odavamalt, lapsel pole ju seda raha veel.”

· Vägivald perekonnas. Vägivalla põhjusena nimetati joomist, kuid kirjeldati ka kaine ema vägivalda kasvatusvõttena (vt allpool: kasvatusoskused).

SPS2: “Perevägivald ka. …See ei paista välja. … Lapsed ei tule rääkima. … Peksmised ema poolt või isa poolt on alkoholijoobes. … Mitte kõik, see mis ma rääkisin, oli kaine inimene.”

SPS3:”Vägivalla probleem, mis peredes on, viimasel kahel koosolekul on välja tulnud, pärast on emad jäänud minuga rääkima, et isa vägivald peres on tegelikult kohutav, aga sellega toimetulekuks… ma ei oska isegi midagi öelda. Sellepärast, et ärakolimine on ülejõukäiv kõikidele neile naistele. See on eriti… kahel viimasel koosolekul on paar naist rääkinud, et nad ei suuda oma last ka kaitsta enam isa eest.”

· Hooletussejätmine vanemate poolt

SPS4: “…Või kasvatamatus või tähendab vastutuse puudumine laste kasvatamises.”

SPS1: “Kui kodus ei huvituta, kus laps öösel on, õhtul on, siis paratamatult ta vajab ja vajub sinna sohu.”

SPS3: “Ema oli jätnud oma väikse lapse päris üksinda, paarikuune laps, läks kodunt, käis oma käimisi ja niimoodi laps oli söömata, järelvalveta. Lõpuks oli nii, et laps lausa kartis inimesi, ta ei osanud toitu närida. Hästi palju selliseid kahjustusi oli ema põhjustanud. Ja siis me ka, kui saime seda inormatsiooni, käisime kontrollimas ja vaatamas ja… Nüüd on see laps kasuperes ja tegeldakse temaga hästi palju ja tema areng on hästi edasi läinud.”

SPS5: “Drastilisi näiteid on olnud ikka koledaid, kus on pandud väikelapsevoodi… See oli mõned aastad tagasi, oli pandud lapsed sinna voodisse ja (midagi) peale, et nad sealt välja ei saaks, ja nad elasidki seal, pissisid ja kakisid ja kõik. Nii et neid koledaid olukordi on olnud. …Turvakodusse on lapsed läinud lausa ise, sest et kodus on olnud olukord niisugune et…”

SPS6: (Ema) “paneb ukse väljastpoolt lukku ja ongi vaikus majas. Eks nad niimoodi satuvadki meile.”

SPS7: “Olen näinud ühes peres ikka tohutut mustust, lapse pealt ei paista mitte midagi välja. Korralikult, puhtalt riides, hooldatud. Ema poolt on see täielik lohakus. Need on nagu need võilillelapsed, nagu raamatust. Poiss õpib puutööd ja teeb õue peale putka, kodu, ja seal on täielik kord ja puhtus. Täielik selline täispuidust unistuste maja, isegi ta pani sinna, et saaks sügisel kaua sees olla, reflektori. Ta on õppinud sellest negatiivsest näitest, eeskujust. No ja mis sa sinna ikka sekkud, eksole.”

· Ülinoor ema

SPS3: “…mõnikord sellised hästi noored vanemad. Mul on siin praegu mitu sellist hästi noort ema, kes kasvatavad väikseid lapsi ja nad on ju tegelikult ise veel sotsiaalselt ebaküpsed. Temalt nagu ei saagi veel nõuda, et ta oskaks oma lapsega tegeleda, sest tema endaga ei ole tegeletud ja teda ei ole õpetatud. Mul on siin üks noor ema, kes on 19aastane ja tal on 4 last… 4aastane, 3aastane, 2aastane ja pooleaastane. Temaga on samamoodi, et tal lihtsalt jõud ei käi nendest muredest üle ja siis ta läheb ka kodunt minema ja paneb oma lapsed luku taha ja siis on lapsed mitmeid tunde üksinda.”

SP2: “Koolist langeb väga palju lapsi välja, juba 14aastaselt. Saavad noorelt lapse. Tal pole võimalik haridusteed jätkata, keskused on kaugel, sõit kallis, kui on laps, siis kelle hoolde jätta.”

· Kasvatusoskuste puudumine lapsevanematel

SPS1: “On tahtmine kisada lapse peale, on tahtmine last karistada, tihtipeale toimuvadki konfliktid lastevanemate ja laste vahel mida pärast on väga raske siluda juba. Kõige tähtsam on see, et püüdke mitte kaotada sidet. Võibolla isegi lastel hetkel see õppeedukus langeb, aga põhiline on see, et mitte sidet kaotada. See on väga tõsine probleem.”

SPS4: “On probleemiks ka perekonna oskamatus last suunata, kasvatada…”


SPS2: “Üks probleem oli, et väike 3. klassi tüdruk oli ära pekstud rihma pandlaga. Selle eest, et sai inglise keeles kolme. Kuna tuttavad maal kõik oleme, läksin ääri-veeri, küsisin emalt, et kas tal on probleeme. Lõpuks kui ütlesin, milleks ma tulin, siis ütles, et “häh kõik peksavad lapsi, mind peksti, mina peksan ka”. Vanemate teadmised laste kasvatamisest on puudulikud.”

SPS3: “…elementaarsetest asjadest peaks vanematele rääkima. Ma mõtlen maapiirkonna vanemaid, kes on natukene teine tase kui linnavanemad, kasvõi seesama koolilapse toetamine, tema mõistmine. Kui koolilapselt nõutakse ainult koolikoti nurka viskamist ja lauta tulekut, tuleb seda õpetada, et peate lapsele õppimise aega andma. Lapsel on lapse kohus, mitte ei ole see, et teie peate talu ja annate osa ülesandeid lapsele.”

· Ülejõukäivad pingutused, millega perekond peab toime tulema

SPS1: “…ühel poisil ema sai surma, otsekohe annab tunda. Isa töötab, ta peab ju töötama pidevalt. Ja tal on natuke rohkem nüüd aega õues olemiseks ja ta ei pea kohe tulema koju, sest teda ei oota ema seal sooja supiga. See annab tunda.”

SPS1: “See olelusvõitlus on nii suur tänapäeval, et vanem on pidevalt seotud tööga, ta on seotud niivõrd tihedalt, et kui ta tuleb koju, on ta omadega tegelikult… ta on väsinud. Ta peab hakkama… nagu meil on, eksole, ja kui palju tal siis lapse jaoks aega on.”

· Koolikohustuse eiramine, hulkumine, tänavalapsed

SS1: “No keskastmes on juba see, et lapsed hakkavad koolist puuduma. Tähendab, väldivad kooli.”

SPS3: “Üks probleem on koolis mitte käimine laste puhul, seda ma kohe tunnen, et see läheb järjest suuremaks ja need asjad lähevad järjest raskemaks.”

SPS7: “Tal on hulkumisharjumus sees ja ajab teised ka. Tal on tüdrukud Annelinnas ja nad lähevad kambaga siis. Need on suuremad tüdrukud, kes saavad siis nalja, et väiksed kutid on neil sabas ja, aga väiksed poisid mõtlevad, et kui tähtsad mehed nad on, nii suured pruudid on.”

SPS7: “Minu jaoks on kõige keerulisem, kui laps millegiärast ei taha koolis käia. Kui ta siin käib, siis ta ikka midagi õpib või teeb või kuskil on, aga kui ta päris ära kaob, siis on päris hull. Meil olid siin mõned tüdrukud, kellest ei saanudki jagu. Teiselt poolt olgu lohutuseks öeldud, et ju nende geenid siis… Ema on seda teed käinud ja õed ja

Teisest küljest need mudelid on ka ees. Isa helistab kooli ja otsib, ja et tehke ometi midagi minu naisega, et kutsuge ta ometi korrale, ma ei saa temast jagu.”

SPS3: “…kõige teravam on minu jaoks praegu lapsed, kes on täiesti selles mõttes asotsiaalsed, et nad on tänavalapsed, nad ei püsi mitte kusagil. Minu jaoks on kõige raskem see. Meil ei ole praegu suletud lastekodusid, meil pole võimalik panna neid luku taha ja nad ei püsi. Nad ei püsinud koolis, nad ei püsi kodus, nad ei püsi ka lastekodus.

· Vaesus. Otsese vaesuse teemat oli küllaltki raske eraldada, pigem näivad kirjeldatud olukorrad viitavat hoolimatusele, oskamatusele majandada, käegalöömisele

SPS1: “…kui on nii suured maksud, korterimaksud ja üürid, tal jääb ju väga vähe raha. See mure ju peegeldub pidevalt, see käib kaasas sinna pole mitte midagi teha.”

SPS3: “…loomulikult on kõige suurem see toimetulematus, see rahaline, see on üks valdav probleem, see paneb muidugi kogu asjale tõsise pitseri.”

SPS5: “…õudselt halb ilm oli, laps tuli, tal olid jalas tennised, kui sadas juba sellist, oli lobjakas lumi, hästi külm ilm oli. Tennised, tavalised puuvillased dressipüksid, ei kindaid, ei mütsi, mingi õhuke jakk... Tal ei olegi midagi.”

· Laste nälg. Laste näljast kõneldakse seoses vanemate hoolimatusega: vanemad ise ei nälgi, joovad, söövad laste eest toidu ära. Otsest rahapuudust nimetatakse teisejärgulisena. Probleemina nimetati küll ka kaubanduse halba korraldust maapiirkondades – odavad värsked toiduained pole kättesaadavad, nii et paradoksaalsel moel toituvad linnalapsed tervislikumalt.

SPS1: “Lapsed on näljased. Mõni läheb sööklasse, ahmib toitu, sööb teiste toidu ära.

Rootsis saavad kõik lapsed tasuta süüa – läheb ja sööb rahulikult nii palju kui tahab.”

SPS: “Kui mõelda, et sama raha eest, millega paar päeva ekskursioonil käia, saab kuu aega süüa, siis parem on süüa.”

SPS2: “Aneemikuid on nii palju juurde tulnud tänu sellele et ei jõua maksta toidu eest
Võitleme ju kogu aeg selle eest, et saaks tasuta lõunat, see on et üks kordki saaks laps sooja toitu, sest maal erapoed on kallid. Linnas ikkagi on puuvilju ja midagi, saab käia turgudel ja ladudes, ja odavad müügid aga maal…”

SPS3: “…ma olen ka lastega väga palju sellel teemal rääkinud. Ma olen ise ka märganud, et kui räägid toidust, siis silmad lähvad suureks ja nägu on õnnelik, kui ta ütleb, et ma sain eile süüa. Ükskõik kus see siis oli, kas ta käis laagris, kus ta sai seda toitu, või ta käis kuskil mujal ja ka koolitoit on hästi oluline.”

SPS5: “… sa nägid, et need lapsed olid söömata, täiesti söömata, nad lausa ahmisid seda sööki seal, võtsid kaasa.”

SPS: “Kui R-d (ühe pere lapsed) sisse tulid, siis oli jube lihtsalt, neil olid näod taldrikus ja sõid kätega, silmad käisid niimoodi ringi, et kas kellegi teise taldrikus, oma õe-venna taldrikus on… “

“Tal on peaasi, et ta saab juurde, ta tõstab juurde, ta ei jõua süüa, ta läheb viskab ära, aga ta põhimõte on selles, et ta peab juurde saama.”

“Ta sõi nii palju, et ta läks oksendama, nüüd on see üle läinud.”

· Pereliikme haigus

SPS3: “Lisaks on veel mitmesugused haigused ka, mis mõjutavad perekonna käekäiku. Mõnel pereliikmel on psüühiline haigus…”

· Lähedaste toetuse puudumine, manipuleerimine, raha- ja võimusuhted perekonnas

SPS1: “Ja minu meelest lonkab kuskilt see … vanavanemate ja vanemate omavahelised suhted. /…/ ja need kajastuvad laste peal ja see läheb ahelikuna edasi allapoole ja siis arvatakse, et milles asi on. /…/ ema, kes mingi hetk saab vanaemaks pole huvitatud sellest, et ta lapsi vaataks, sest tema lapsi ei aidatud /…/ Aga ma arvan, et see ka kasvatab sellist hoolimatust kodu suhtes või teise inimese suhtes, /…/ sa muutud hoolimatuks, sa ei oska hoolida oma lähedasest, oma abikaasast, see kandub edasi: oled hoolimatu oma laste suhtes. Ja kui on esivanemate kalmud, siis tihti ei ole seda, ei ole loomulik see, et laps käib kalmistul ja … Kõik need pisidetailid kogunevad ja lõpuks on nii et avastad, et oled üksik hunt või…hakkad üle laipade… Ei ole süvenemist inimesesse, kes on kuskil kaugel või … See on kõik omavahel seotud.”

SPS1: (Varade tagastamine, pärandusasjad) “on suure töö teinud. See on see, et ilmselt ei suuda olla üle asjadest, või see, et kuna pole midagi olnud, järsku tuli, ja siis on tahtmine ju saada, ja siis unustatakse kõik ära, unustatakse kõik ja see ongi see, mis kandub pere peale.”


SPS3: “…vanemad ei suuda lapsi ära jagada. Vaidlevad lausa kohtuni välja: kelle juurde see laps elama peaks jääma. Vahepeal on tunne, nagu lapsest ei olekski vanemal enam eriti midagi, vaid põhiline on sellele teisele poolele kiusu kiskumine või… või näitamine, et mina olen tugevam.”

SPS6: “Ma ei tea, seal nende sugulastega mingisugune kiskumine on, et see ema rist hakkas rändama, et nagu kindlat kohta ei olnud. Lapsed ise ütlesid, et ema on nagu koer auku pandud, kuidagi nii.”

· Töötus

SPS2: “Töötuse kasvuga on tulnud need probleemid. Ikkagi kui tahab teha tööd, on mingites sundraamides, kaotab toetuse ära, palk on nii väike, toetus on teinekord suurem. Et pean veel tööl ka käima – sõidu- ja riidekulu.”

SPS1: “…tööpuudus, see on see, mis kajastub ja väga tõsiselt, see on see mis pered lahku viib, millega satud koolis kokku. /…/ maainimestel pole ju mingisugust võimalust tööl käia, sest transpordiga on raskusi, teed on ajamata, ukerdavad üle vallide, tal pole võimalikki tööle minna, vat siin on midagi valesti.”

· Maaelu lagunemine

SPS3: “… kolhooside kaotamine, mis maapiirkonnad on täiesti ära nullinud, sellepärast et enamus inimesi kolhoosides pole ikkagi ettevõtikud ja nemad ju vajasid ikkagi ühistootmist ja käsutäitmist. Ja nad pole võimelised ise praegu midagi ette võtma. Nii et see on järgmine kaos, et kolhooside asemele paljudesse kohtadesse midagi ei tulnud. On küll ühistuid ja on energilisi, aga see kaos jõudis juba paljud inimesed täielikku kriisi viia. Nad pole enam võimelised tööd tegema, nad on ennast põhja joonud selle mõne aastaga. Ja neid ei võta enam keegi.”

4.2. Sekkumine ja perekonna privaatsuse probleem

Sekkumisest kõneldes alustati valdavalt selle sõna tavakeelsetest tähendustest ‘kellegi ellu sekkumine’, ‘vahelesegamine’, ‘nina teiste asjadesse toppimine’, need tähendused on negatiivse varjundiga. Järgnev näide on ebaprofesionaalsest arutelust ‘sekkumise’ teemal.

SPP3: “Mina arvan, et perekonna ellu tahavad tegelikult sekkuda väga paljud. Tahavad sekkuda klatúihimulised naabrinaised ja…No ma ei tea, kes kőik… Kes kuskilt midagi näevad vői arvavad… Ämmad ja äiad… Jah, just, ka ämmad ja äiad… Kes arvavad väga palju… Kes tahavad sekkuda, neid on ühelt poolt väga palju. Kes peaksid sekkuma – ka neid on. Ja kes ei taha sekkuda – on ka neid. Ka nende hulgas, kes peaksid.”

Ja kuna sekkumise suhtes pole kindlat seisukohta: kas, kes ja millal võib või peab, siis peetakse vastuvõetavamaks ametniku ja võimalikult kõrge staatusega spetsialisti sekkumist:

SPP4: “…me oleme nii individualistlikus maailmas ja see külakogukonna süsteem on nii kaugele jäänud, et kogukond perekonda nüüd otseselt, kuidagimoodi vahetult sekkuda, toetada, mõjutada ei saa. Ja sekkumine – kui nüüd on mõeldud sekkumist mingite tõsiste probleemide puhul, siis sekkuma peaks ikkagi eelkõige ametnik, aga seda sekkumise protsessi edasi peaks viima professionaal perekonna kui süsteemi alal – on see siis psühholoog, psühhiaater, pereterapeut. Need on valdkonnad, milles mina tean praegu põhilist problemaatikat.”

“…sekkuma peaks professionaal – on see siis lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, noorsoopolitseinik, psühholoog, psühhiaater.”

Tuletagem meelde kodu mõistet: püha, puutumatu, minu kindlus, turvalisust ja omaette olekut võimaldav; kodu puutumatus tagab perekonna privaatsuse.

AM7: “Tänapäeval vanem niiväga ei taha, et ta kodus käiakse.”

SPP2: “Kui kurtma ei tulda, siis ei tohigi (sekkuda). Minu kodu on minu kindlus. Kui mulle ei tulda rääkima, siis ma ei tohi minna surkima sinna. Siis ma olen ju sissetungija. /…/ püüan alles siis sekkuda, kui asi juba väliselt väga hulluks läheb. Kui lapsed on jäetud, et tuppa ei lasta või…”

SPP1: “Ilmselt ka suure töö koormuse kõrvalt peresid nii väga külastama ka ei tiku. Seda enam, et tänapäeval ei ole see nii kombeks, et ma astun ukse taha ja ütlen, et tere, ma olen klassijuhataja, ma tulin teile külla. Selline suhtumine jäi ilmselt nõukogude aega.”

SPP3: “Minule ka eriti kodukülastused ei meeldi. Minule ei meeldi nad sellepärast, et minu jaoks tähendab kodu mingit sellist puutumatut. Ja siis on hästi raske… on sinna tungida sisse ja teha nägu et… Pean vaeva nägema ja siis kuidagi hästi ettevaatlikult lähenema…”

Kirjeldatakse kodude külastamise kui vastumeelse tegevuse teistele delegeerimist või teiste kaasvastutajaks tegemist, juhtumeid, kus nt õpetaja kutsub koduvisiidile kaasa sotsiaaltöötaja või politseikonstaabli, kuigi otsene turvamisvajadus puudub, või lastekaitsespetsialist palub sotsiaaltöötajal või politseikonstaablil midagi ‘kontrollida’.

SPP2: “Klassijuhataja ütleb, et ega ma ei tohi kodu üksi külastada, mul ei ole transporti, mis iganes. Näe laps pole koolis käinud, ikka sotsiaaltöötaja on see, kes leiab lahenduse.”

SP3: “Ja mina olen ka väga palju palunud omavalitsuste sotsiaaltöötajatel kodukülastusi teha, tuleb infot ja on vaja kontrollida.”

Mõnedest kirjeldustest ja arutlustest näib läbi kumavat distantseerunud hoiak, kus ‘perekond’ ja ‘sekkumine’ rüütatakse pseudoprofessionaalsesse sõnavahtu. Abivajavatest perekondadest räägitakse kui millestki väljaspoolset, justkui oleks perekond spetsialistisse otseselt mittepuutuv abstraktne objekt või näide õpikust.

SPP4: “Kui näiteks teadlik pere pöördub ise psühholoogi poole, pereterapeudi poole. Või siis kui nad on natuke vähem teadlikumad ja pöörduvad sotsiaaltöötaja poole. Siis sotsiaaltöötaja suunab nad pereterapeudi poole.”

SPP2: “…omavahelistes suhetes, mehe-naise vahel, kui see tasakaal on ära läinud ja nad seal kaklevad, siis tavaliselt kutsutakse neid lahutama ju politsei… Kui on tasakaal paigast ära, et vanem ei hoolitse oma laste eest, siis pöördutakse… Just nimelt, et keegi pöördub või kusagilt tuleb see informatsioon meieni, lastekaitsetöötajateni. Kui on tasakaal paigast ära noh, ütleme tervisliku poole pealt – pöördutakse arsti poole… Vastavalt vajadusele.”

SPP4: “…lastekaitsetöötajale tuleb mingi informatsioon naabritelt või kelleltki teiselt, siis tuleb reageerida mingil moel. Tegemaks kindlaks siis seda, mis seal perekonnas toimub.”

SPP4: “…nähes neid väga erinevaid perekondi, siis mulle isiklikult tundub, et sekkuma peaks palju rohkem.”

Võimalik, et sõna ‘sekkumine’ tavakeelsed tähendused mõjutavad professionaalse sotsiaaltöise sekkumise (hindamine, sekkumisplaan, abistamissuhte loomine jne) diskursust.

SPP4: “… sekkumine – tundub, et see on see mõiste või sõna ise kätkeb endas midagi sarnast, et laste ära võtmine ja jõuline sekkumine ja seadustega sätestamine, mingisuguste tegevuste sätestamine. Et sekkumine võiks olla ka näiteks nõuanne, konsultatsioon, sihukene preventiivne töö, informeerimine, sihukene pehmemas vormis sekkumine, mis on ka sekkumine.”

SPP7: “Ma ei oskagi öelda kuidas sellesse peresse ja sellesse häiritud süsteemi sisse saada päris kindlalt. Eks see probleemidega perekond on küllalt kinnine süsteem ju. Kõigepealt laps häbeneb ju, ta ei taha, et keegi nende asjadega üldse tegeleks, ta on küllalt kaitses, oma kodu mis on talle väärtus ja tähtis, ja pole lihtne sinna sisse pääseda. Ja teine asi, et kui see pere või vanem on ikka hädas, siis ta tegelikult ikka tahab ju abi, et mis ma nüüd pean tegema ja et tegelge ja…”

Professionaalsusele pürgiv ‘pehme sekkumine’ on vähem vastuolus üldlevinud perekonna privaatsuse põhimõttega.

4.3. Sekkumise õigustatus ja eesmärgid

Lastekaitsetöötajad, sotsiaaltöötajad ning teisedki spetsialistid kurtsid, et perekonna probleemidega hakatakse liiga hilja tegelema, kuid samas ootavad ‘signaali’, sest ilma selleta pole sekkumisel alust. Sekkumisvajadusi ja -piiranguid käsitletakse kõrgelennuliselt, lähtudes sageli oma ettekujutusest, mis on õige, mis vale. Mida mõeldakse ‘mahalöömise’all, kas tapmist, naabrite kodurahu rikkumist, lapse füüsilist karistamist või veel midagi? Mis on see ‘midagi’, mida lapselt oodatakse?

SPP3: “Ja sealsamas tekib see teema, et kas ma tohin sinna koju minna ja kas ma tohin sekkuda, kui ta ei ole veel sellises olukorras, et keegi kellegi maha lööb.”

SPP1: “Nii nagu tema (sotsiaaltöötaja) ütles meile, et enne tuleb ära oodata, kui laps midagi teeb. Ennetavat tööd kui sellist meil ette nähtud ei ole teha.”

Siin kätkeb vastuolu. Ühelt poolt kurdavad spetsialistid, et sekkumised jäävad hiljaks (aga kes on see, kes õigel ajal ei sekku?!), nii et sisuliselt aidata polegi enam võimalik. Teiselt poolt kirjeldatakse juhtumeid, kus sekkumisega on viivitatud justkui oodates, kuni perekond on kaotanud oma perekondliku olemuse. Kuna siis selline ‘halb’ perekond justkui polegi enam perekond selle sõna personaalses tähenduses (vt kodu ja lapsepõlve kirjeldusi pt 3) ja seega ei kehti ka privaatsuse nõue, ongi lubatud lõhkuda ema ja lapse sidemed ning laps institutsionaliseerida. Sealjuures kõike kirjeldatakse lapse huve rõhutades, tähele panemata ema (või vanemte) suhet sündmustega ja võimalikke üleelamisi. Nt kirjeldati paljulapselisest perest laste äravõtmist ning vanemate füüsilist hävingut pärast seda (vt 4.1.).

Vastuolu on ka viitamises seadustele, mis justkui keelaksid kodukülastusi (vt ülaltoodud näited). Kui see nii oleks, ei tohiks me oma sõpradel-sugulastelgi külas käia; samas on ka neil, nagu klientidelgi, õigus mõnikord keelduda külalisi vastu võtmast. Aga kui on tegemist nt perevägivalla või lapse hooletusse jätmisega, on võimalik kasutada seaduses ettenähtud õigust sekkuda, kasutades vajadusel politsei abi.

Sekkumist samastati täielikult kodude külastamisega, mis viitab jällegi selle sõna kasutamisele mitte professionaalses vaid tavakeeles. Niisiis jutt on kodukülastustest, mitte sotsialtöisest sekkumisest (vt: Collins et al., 1999; Gehrmann & Müller, 1998, Hartman & Laird, 1983; Helming et al., 1997 jpt)

See, et nt klassijuhataja töökohustustes pole otseselt ette nähtud kohustuslikku kõikide õpilaste kodude külastamist, ei tähenda, et see oleks keelatud. Samuti on sotsiaaltöötaja ja lastekaitsetöötajaga; aga kui võtta väidet “kodu on kindlus” tähttähelt ning juba esimesele kontaktiloomise visiidile minna koos politseinikuga, on usaldusliku abistamissuhte loomine tõenäoliselt läbi kukkunud.

Kodude külastamist peeti võimalikuks ja/või vajalikuks erinevatel eesmärkidel. Kõik nimetatud eesmärgid olid seotud lastega.

· Kontrollimine, aga jäetakse täpsustamata, kuidas ja millise eesmärgiga.

SPP4: “Kui ikkagi teist kahjustav käitumine, kasvõi näiteks alkoholism. Et lastekaitsetöötajale tuleb mingi informatsioon naabritelt või kelleltki teiselt, siis tuleb reageerida mingil moel. Tegemaks kindlaks siis seda, mis seal perekonnas toimub.”

· Kontakti taastamine

SPP7: “Ma olen ikka käinud ka kodudes. Ma ütlen, et ma olen nüüd see kiirabi psühholoog, ma tulen vaatan, et mis lahti on. Laps pole paar nädalat koolis käinud, mis lahti on. Mõnel pole võibolla telefoni ja vaja lapsega rääkida, et mis siis on. Üks oli, et kõht valutas. Tal oli psühhogeenne kõhuvalu ja koolhirm. Siis klassijuhataja mees pani meid auto peale ja käisime (küla nimi) ära ja vaatasime, et mis siis on, et mida sa kardad. Võib sinna koju selleks minna, et see asi ära katkestada.”

· Lapse tundmaõppimine kodu kaudu

SPP1: “(Kodude külastamine on) positiivne, sest õpetajal tekib mingisugune ettekujutus, kuidas laps elab, mis tingimustes ja missugused on tema vanemad, kui nendega vestelda ja suhelda kodus võiolla. Aga nüüd on võibolla ka omad negatiivsed küljed. Kes see ikka tahab, et õpetaja tuleb koju. See tekitab juba, noh teatud sellise …”

SPP1: “Ma ise kujutan ette ka, et astud lapse koju ja siis sa näed kohe kõige paremini, mis on. /…/ Mina olen praktiseerinud sellist asja, et lapsed teevad suve jooksul fotosid suvest, ja siis toovad albumi oma fotodega ja kui hästi kõik on näha. Lapsevanemaid, seal on näha aed, seal kajastub kodu, kõik! Ja mul enam ei ole vaja koju minna. Väga hästi näeb ära. Seal näeb ära vanemate omavahelised suhted, see on ainult hetk, pilk peale visata, seal on näha, kuidas lapse eest hoolitstakse, kui palju lapsega käiakse.”

SPP1: “Varem käisime kõikidel oma klassi õpilastel kodus, see oli meeldiv, polnud nii ametlik nagu kooli kutsudes või koosolekul. Muidugi ütlesime ette, millal tuleme. Siis tehti kodu kõik puhtaks ja korda, laps koristas oma õppimise laua ära. Lapsekesed olid nii elevil, rõõmustasid, hõiskasid – näe õpetaja tuleb! Mõni ema pakkus kohvi ja saiakest, mõni ainult kohvi, mõnega rääkisime niisama.”

· Õpilase toetamine

SPP1: “No mina näiteks käisin möödunud aastal. Meil oli 9. klass ja käisin möödunud aastal oma laste kodudes, kellel oli lihtsalt probleeme. /…/ Noh ütleme, õppeedukus ei olnud selline, et ta oleks olnud võimeline normaalselt klassi lõpetama ja tahan öelda niipalju, et sellest oli siiski abi. Vanemad nagu hakkasid asja tõsisemalt võtma ja nad kõik lõpetasid normaalselt.”

SPP1: “Mina käisin mitte eelmisel, vaid üle-eelmisel õppeaastal. Ütleme niimoodi, et mingis mõttes oma algatusega, omaalgatuslikult, teisalt ka õpilase enese kutsel. Lapse- ja vanemavahelised konfliktid, mis hakkasid koolis juba väga tugevalt ilmnema õpilase käitumises ja kõigis muudes asjades.”

· Koostöö vanematega. Seda korraldatakse ka ilma kodukülastusteta. Tundus, et mõned õpetajad, eriti ühes grupis, ei tahtnud tunnistada, et nad kodusid külastavad ning vihjasid, et see on justkui keelatud või et seda ei soosita.

SPP1: “Kui koostöö vanematega on hea, siis kui tekivad probleemid, käiakse kodudes ja seda tehakse väga rahulikult ja on ka variante, kus kodudes ei käida, aga näiteks väga palju on koolis üritusi, kuhu kutsutakse lapsevanemaid. See sõltub jälle klassijuhatajast, mõni on, kes pidevalt teeb üritusi koolis ja tal ei tekigi vajadust kodus käimiseks.”

SPP1: ” Muidugi on meil nüüd palju kergem, kui ei pea kodudes käima.”

· Kaitsmine vägivalla (hooletussejätmine, füüsiline, emotsionaalne) eest, kuid ei täpsustata kuidas.

SPP1: “Mina arvan, et siis kui lastele tehakse ikka ülekohut, kui lapsi ahistatakse. Kui see on ikka vähegi märgatav, siis tuleb ikka küll sekkuda sellesse, kindlasti kohe.”

SPP3: “Üldiselt lastekaitsjad käivad, siis kui on informatsioon, näiteks lastehaiglasse satuvad paljud lapsed, küll alatoitlusega, küll vägivallaga, siis on sotsiaaltöötajal kohustus minna, kui ta leiab niisuguses olukorras lapse, et ta leiab, et on vaja tähelepanu pöörata, siis minnakse koju.”

SPP4: “Ma pean silmas nii füüsilist kui ka täiesti emotsionaalset vägivalda inimeste puhul. See on hästi sellise õrna piiriga, kus ta läheb ja kust ta hakkab. Seda on ilmselt tunduvalt rohkem ja sekkumist on tunduvalt vähem.”

· Abi pakkumine neile, kes seda küsida ei oska või ei tihka

SPP4: “Tehes seda tööd ja nähes neid väga erinevaid perekondi, siis mulle isiklikult tundub, et sekkuma peaks palju rohkem. See sekkumise mehhanism on praegu üsna ähmane. See sõltub väga paljudest asjaoludest ja paljude inimeste enda teadmine, teadvustatus võimalustest kuhugi pöörduda abi saamiseks. Nende oskused pöörduda on väga väikesed.”

4.4. Sekkumise protsess

Eelmises lõigus selgus huvitav tõsiasi: sekkumist samastati koduvisiidiga. Vaatluse all olid eesmärgid, millega erinevad spetsialistid ‘sekkumist’, st koduvisiite seostasid. Mis on aga see tegevus, mida vastajad kirjeldavad sekkumisena ja kuivõrd on ta seotud nimetatud eesmärkidega?

Kirjeldatakse tegevusi, mille eesmärk on aidata või toetada, kuid mida ei saa enamasti käsitleda sekkumisena rangemas professionaalses mõttes, välja arvatud ehk koduabilise ja kasuperede projektid, mida kirjeldas üks lastekaitsespetsialist.

· Lapse probleemide lahenduste otsimine koostöös vanemaga

SP1: “Me arutasime lapse käitumist, lapsega seotud muudatusi ja see käis meil nii tihedalt. Ema võttis asja väga tõsiselt /…/ See käis aastast aastasse, kuna see laps oli nii andekas, ta oli maalimises niivõrd andekas, aga ilmselt see lõi tal nii järsku ja nii säravalt välja, et tal muud asjad kannatasid selle all.”


SP7: “Ma näen, et kui ma vanemaga räägin neutraalse pinna peal, ta on teistsugune. Siia kooli ta tuleb nagu väikse süütundega, nagu ta ise oleks midagi korda saatnud. Lapsega on nagu on, ta on õnnetu ja tahab parandada.”

· Kontakti loomine ja hoidmine lapsevanematega, et pakkuda tuge
SP1: “Kui nad on harjunud käima esimesest klassist, alguses alati ju käiakse, ja kui klassijuhataja kogu aeg aktiivselt tegeleb sellega, kogu aeg peab tegelema, siis nad harjuvad ju ära. Ja nad hakkavadki kogu aeg käima ja neid ongi palju. Aga kui tekib selline moment, et algklasside õpetaja on väga aktiivne, väga hästi tegeleb, ja siis tuleb see 5. klass ja nad on nagu peata kanakesed. Ja kui ei viitsita tegeleda ka ja pärast pole enam kedagi süüdistada, et vanemad ei käi. Sest tegelikult algklasside õpetaja teeb väga suure töö ära selles suunas, et vanemad tõesti käivad, ja käivadki koosolekutel. Aga see auk tekitab sellise harjumuse, et ma ei lähegi. Aga üldiselt jah, kui see on süstemaatiline, meil on sellised klassid, kus see on välja kujunenud, ja käivad pidevalt, terve klass, kuni lõpuni. Vanemad paneme muutuma juba esimesest koosolekust peale.”

SP1: (Kodu külastades) rääkisime kurgikasvatusest ja sinna sekka ka lapsekasvatusest.”

SP2: “Aga kui perekonnas, see on kaugelt näha, on probleem, ma ei hakka kohe sekkuma. Ma käin 2-3 korda, nad hakkavad ise rääkima. Algul ühega, siis teisega, jutu käigus või mingi nipiga. Kui sa saad omaseks nendele, siis nad ei häbene enam, kui on seal korrast ära. Aegapidi hakkad rääkima ja poole aasta pärast … Mõni muu probleem ka vahepeal ja tuled ikka sinnasamma tagasi ja või viid kasvõi riideid lastele või… Ja lõppude lõpuks nad ikkagi avanevad ja jõutakse kokkuleppele. Võtad hästi rahulikult seda asja ja lõpuks ta tuleb. Aga samas ma ei karda talle öelda, et näed täna on sul lõhnad juures. Ma ei ütle talle rohkem.”

SP2: (paljulapseline pere, kus mitme isa lapsed ja vanematel mõlemal on) “viinaviga, ei julgenud kodust väljagi tulla abi küsima, aga poiss kasvas neil kahemeetriseks ja hakkas korvpalliga tegelema, vald aitas igat pidi, toiduraha ja üüri maksta, läks (…)kooli, on nüüd keskkoolis, tubli korvpallur, käib välismaal, emal ka eneseteadvus tõusis, ei joo enam nii, kogu pere on edasi arenenud paremuse poole tänu sellele, et ühest poisist on saanud valla kuulsus ja eeskuju teistele lastele. See on pikaajaline töö, aga hea, et inimene on madalseisust välja tulnud. Enne hoidis eemale, tõrjuv hoiak oli. Et keegi midagi halba ei ütleks. Hea aitas ta koorikust välja.”

· Majapidamisoskuste õpetamine

Ühe valla sotsiaaltöötaja kirjeldas projekti, mis sai alguse sellest et, endises kolhoosikeskuses asuva kortermaja elanikud, sh kaheaastane laps, kes veel rääkidagi ei osanud, käisid talunike põldudel ja aedades varastamas. Et sellest nuhtlusest pääseda, tekkis sotsiaaltöötajal mõte majarahvas maad harima panna. Vallalt taotleti selleks maatükk.

SP2: “Seal oli üks hakkaja naine, kellel oli aianduse peale kätt ja tema sai kohalikuks eestvedajaks. Siis see asi hakkas arenema, meestele tuli õpetada, mismoodi külvikaste teha, saagi käes hoida ja lava teha, kilemaja teha. Seal oli 6 lapsega pere, kõige suurem selles majas. Pereisa oli elanud seal 20 aastat, neil polnud kunagi kilemaja olnud, nüüd tegi selle naisterahva juhtimisel. Siis esimest aastat jaanipäevaks oli oma kurk, tänavu juba võivad teistele anda, kapsaid ja kartuleid on kõikidel üle, 5-6 tonni ütlesid mulle…

Suutsime läbi projekti nüüd nii, et kõik imestavad, et ei ole õunad aias ega porgandid ega kurgid-tomatid-oad kadunud, nad kasvatavad ise. Teine saak juba tänavu.”

· Otsese abi osutamine

SP3: “…kolm õde oli ja ühel hetkel suri ära ema. Ja tekkis eluaseme probleem. Ja nüüd need tüdrukud – pakun et üks kolmveerand aastat on elanud erinevates üürikorterites. Üks on täisealine, kaks on veel alaealised, see vanem õde hoolitseb nende nooremate eest. Ja nüüd mõni nädal tagasi said nad linnalt korteri. See oli selles mõttes hea lahendus, et kõigil oli hea meel. Tublid tüdrukud! Meil on hea meel, et me suutsime neile pakkuda, et nad saavad oma elu edasi normaalselt elada; lastel oli hea meel, et nad lõpuks ometi saavad korterisse – mõelda vaid, kus tuleb vesi kraanist ja on soe ka veel pealekauba.”

SP3: “Selle pere jaoks (19aastane ema 4 lapsega) me oleme hetkel hea lahenduse leidnud ja asi on väga hästi läinud. Temale sai pereabiline ja tema on väga rahul oma pereabilisega ja tulemus on väga hea.”

Sekkumisest kõneldes ilmneb ka suutmatust aidata, enda lüüasaamise või ka ebaprofessionaalsuse tunnistamist.

SP3: “…natuke võibolla lootusetuse tunne. Et aja jooksul, kus ma olen siin töötanud, ma olen näinud, et kui need pered tulevad ja … Nad tulevad minu juurde kaklema, kisama… Ja ega mina ju neid aidata ei saa. Lõpuks nad jõuavad ise selle oma otsuseni. Minu jaoks on see ebameeldiv.”

“No olema peaks võibolla ennetav töö ja… Aga meil paraku on nii palju peresid, kellega me peame töötama, et meil on tulekahju kustutamine.”

SP3: “Põhiraskus selles lastekaitsetöös ongi ju, et peredega tööd ei toimu üldse. Lastekaitse hakkab ju siis tööle, kui on midagi juba erakorralist, eks ole. Siis muidugi see perega töö juba on niivõrd kuivõrd, ta ei ole mitte selles mõttes perega töö, et aidata perel ennast mobiliseeridda, vaid ta on see, et ma võtan lapse ära.”

4.5. Sekkujad: mina ja teised; koostöö

Ilmnes sekkuja ja kliendi suhte kaks vastandlikku mudelit, mis iseloomustavad ka spetsialistide koostööd ja vastastikuseid ootusi. Loomulikult on need äärmuslikud variandid, kuid nende kaudu saab avada koostöö probleemistikku. Nimelt ilmneb kirjeldustest, et spesialistid tunnevad üksteise ja ka iseenda professionaalseid võimalusi halvasti. Tundmatul on aga kalduvus usaldamatust esile kutsuda. Usaldamatuse probleemi on käsitletud peatükis 3.

· Hoolitsev, vastutav, muretsev spetsialist, ei pea viha “probleemitekitaja” peale. Teda iseloomustab ‘hea delegeerimine’ (saatmine hea ja kompetentse ‘teise’ juurde, kellega hoiab kontakti) ja koostöö perekonna ja teiste spetsialistidega. Niimoodi kirjeldavad spetsialistid peamiselt iseennast.

SM1: “Ja palju asju on ka näiteks nii, et laps kodus ei julge rääkida, Aga meile julgeb. Ja meie omakorda saame seda nagu vanematele teavitada. Muidugi, me ei tohi ka oma usaldust kaotada. Me peame seda väga oskuslikult ja mõistvalt tegema. Aga me saame selle kaudu ikkagi last aidata.”

· Spetsialist laskub “probleemitekitajaga” samale tasemele, kättemaksuhimuline, märgistav, usaldamatu. Nt õpetaja ei mõtle enam, et tegemist on lapsega, ta kaotab oma professionaalse, vastutava rolli või võtab endale liialt suure vastutuse. Usaldamatus: selleks et varjata oma toimetulematust, erialast küündimatust, saadab tülika lapse kuhugi ära. Koostöö asemel hoolimatus, pealiskausus, kiirustamine ja ‘halb delegeerimine’ (saatmine silma kuhugi ära, sageli koos märgistamisega). Nii kirjeldatakse teist.

SPS2: “Mäletan, mu oma poiss oli 3 klassis, ta sai väga väikse asjaga hakkama, mis ta ikka teha võis, aga märkus tal oli ja õpetaja küsis, kas ema ikka andis sulle rihma.”

ST1: “Laps alles hakkab tulema kooli (jutt koolivahetusest) ja juba sealt (endisest koolist) helistatakse meile, et ma kuulsin, et sa võtsid, tead kui vastik laps. Helistatakse direktorile või õppealajuhatajale. Käib selline kiire inf, et ta on ju vastik, lapsele ei anta võimalust. Tihti koolivahetus mõjub lapsele hästi. Tal ei anta võimalust üldse süveneda, proovida ennast, aga tal tuleb juba ees see tema aura, mida nemad ise lõid seal. See on ju… Ei ole süüdi kunagi ainult laps üksi, me ise oleme ka süüdi kui midagi on sellist ja siis ongi. Aga praktika näitab, et ta ei ole selline, andke võimalus lapsele. Laps on kooli lõpetanud, edasi läinud, ta on igatepidi tiptop laps, aga ta lihtsalt jäi jalgu kellelegi. Ja kui palju neid on, kes jalgu jäävad! Sest meil on kiire me peame kiiresti-ruttu-ruttu!”

Koostööd erinevate spetsialistide vahel kirjeldatakse tiheda, kuid süsteemituna. Näivad toimivat teatud traditsioonilised sissetöötatud kanalid või isiklikud suhted. Nt kahes maakonnas nimetasid nii õpetajad, sotsiaaltöötajad kui ka lastekaitsespetsialistid koostööst rääkides peamiselt laste saatmist psühhiaatri juurde.

Ilmnes asümmeetriat: nt koolisotsiaaltöötajad kirjeldasid oma tihedat koostööd teatud koolidega, kuid neist koolidest ühe õpetajad vastasid küsimusele koolisotsiaaltöötajaist nii:

ST1: “Meil on olemas. Juba möödunud aastast käis meil siin ja sellel aastal ka üks noormees… On noormees või? …Minu arvates noormees jah… Ei tea, ei ole kokku puutunud… Ma ei ole kuulnud.”

Intervjueerija: “Millega koolisotsiaaltöötajad tegelevad?”

ST1: “Nõustavad. … Jah… Noh, on meil võimalik saata õpilasi, kellega on mingeid probleeme. … Eelkõige koolikohustuse täitmise probleeme.”

Intervjueerija: “Mis on vahet koolisotsiaaltöötajal ja koolipsühholoogil?”
ST1: “See vahe, et koolipsühholoog on kogu aeg kohal, aga koolisotsiaaltöötaja ei pea vist kogu aeg kohal olema. Kuigi ka psühholoogid on võetud vist mitme kooli peale, eks ju? Et nüüd ei ole nemad ka enam kohapeal. … Ühesõnaga, ega me ei tea. Me ei ole neid näinud. … Ma arvan, et psühholoog rohkem annab nõu, püüab lapse sisemist poolt tasakaalu viia, aga sotsiaaltöötaja on ka nende majandusprobleemidega rohkem seotud.”

See intervjuukatkend osutab olulisele probleemile: ‘vanade’ erialade inimesed (nt õpetajad, meditsiinitöötajad) ei tunne uusi erialasid, nt sotsiaaltöö erinevaid valdkondi. Kuidas saaks teha koostööd kellegagi, kelle olemasolustki vaid ähmaselt teatakse? Teadmatus hoiab visalt ülal ka eelarvamusi:
ST3: “See kindlasti kukub kolinal läbi, ütlen kohe julmalt ette, sest kui sotsialtöötaja läheb õpetajat midagi looma või organiseerima, see on midagi hullu, sest mina olen näinud seda suurt vahet, kui ma sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatega olen rääkinud… Võibolla nüüd koolitatud sotsiaaltöötajat aktsepteeritakse. Eesti vabariigi ajal said ju sotsiaaltöötajateks agronoomid ja kes iganes. Neid ei võetud absoluutselt koolis partneritena.”

Kokkuvõte

Uurimuse tulemused osutavad olulistele valdkondadele, mis vajavad edasist mõtestamist sotsiaaltöö kontekstis. Need on:

· Vertikaalset, st vanemate ja laste seotust väärtustakse enam võrreldes horisontaalse, st abikaasade suhtega. Vanemate-laste seotust võetakse kui midagi etteantut, olemasolevat, millele igaühel on õigus apelleerida ning milleks spetsialistil on pereliikmeid lihtsam kohustada, võrreldes abikaasade suhtega. Horisontaalse läheduse peab ise looma, tegema ise valiku, see on raske. Ja kuna vertikaalne suhe on juba olemas ja kuna elu on niigi keeruline, võib mitte jätkuda energiat rahuldust pakkuva ja püsiva abielusuhte arendamiseks.

· Sotsiaaltöö kontekstis on ülioluline perekonna ja kodu privaatsuse probleem nii personaalsest kui professionaalsest vaatepunktist ning nende vaatepunktide vastasmõju. Või: kuidas eestlaslik individualism soodustab/takistab inimeste toimetulekut ja sotsiaaltööd.

· Igapäevase perekonnaelu korraldamine on paljudele ülejõukäiv pingutus, millesse ollakse harjunud suhtuma kui iseenesest mõistetavasse. Liiga vähe arvestatakse sellega, et inimese võimetel on piirid, et peab hoidma inimese psüühilist ja füüsilist tervist. Perekonna lagunemine on raske ja pingelise elu loomulik tulemus.

Püüdes järjestada küsitletute poolt kirjeldatud kodu ja perekonnaga seotud väärtusi, saime järgmise rea:

· Laps

· Lapsepõlvekodu soojus, turvalisus, usaldus

· Oma loodud perekonna ja kodu soojus, turvalisus, usaldus

· Abielu, mehe ja naise suhted

Raske on leida kohta väärtusele

· Kodu kui privaatne koht, oma maja ja oma asjad.

Ehk sobib ta samale tasandile oma loodud perekonnaga? Samas tekitab tõrget ‘koha ja asjade’ paigutamine suhetest ettepoole…

Intervjuusid läbi viies ja analüüsides torkas silma, et palju oli üldsõnalist vastamist; perekonnast rääkides kasutati ‘kõik’, probleemolukordi ja sekkumisi kirjeldades oldi sageli ebakonkreetne – justkui mõista andes, et see kõik on ju üldteada. Jäi mulje distantseerunud hoiakust. Samas oleks kõige selle täpsustav üleküsimine intervjuud liiga pikaks veninud. Olgu need tähelepanekud vihjeteks järgmiste uuringute korraldamisel. Huvitav oleks uurida näiteks mehe-naise suhete (abielusuhete) tähendust sotsiaaltöö seisukohalt või kriitilisi punkte perekonnaelus, kus väline abi saaks ära hoida perekonna lagunemise, käsitledes seda nii pereliikmete kui spetsialistide vaatepunktist.

Sellised uurimused on vajalikud, et vahetada arvamusi asjadest, mida oleme harjunud võtma iseeneset mõistetavatena, et neid arvamusi mõtestada ning last but not least: teha praktilise töö tegijate hääl laiemalt ja kõrgemale kuuldavaks.

1. veebruaril toimus uurimisprojekti lõpuseminar kõikidele meie intervjuudes osalenud sotsiaalala praktikutele. Tagasiside oli valdavalt positiivne, etteheiteid oli vaid seoses ajapuudusega: kes oleks tahtnud rohkem diskuteerida, kes rohkem teada uurimistulemustest, kes saada praktilisi õpetusi. Piirdumine pärastlõunaga oli vastutulek õpetajatele, et mitte röövida nende tööaega. Lõpetuseks mõned arvamused tagasisidelehtedelt:

Üritus oli väga oluline. Uurijate tagasiside ja diskussiooni jätkamine uurimisgrupiga ei ole meil just tavaline.

Minule esimene selline kogemus – mis polnud koolitus stiilis “nii tuleb teha seda ja nii seda”.

Sooviksin, et selline ja selletaolised uurimused ei oleks mitte ainult vahend saavutamaks kõrgemat kraadi, vaid et need reaalsest elust tulnud andmed jõuaksid ka nendeni, kes peaksid korrastama meie Eesti elu.

Kasutatud kirjandus

Bailey, D. B., Simeonsson, R. J., Winton, P. J., Huntington, G. S., Comfort, M., Isbell, P., O'Donnell, K., & Helm, J. (1986). Family-focused intervention: A functional model for planning, implementing, and evaluating individualized family services in early intervention. Journal of the Division for Early Childhood, 10, 156-171.

Burr, V. An Introduction to Social Constructionism. Routledge, 1995.

Collins, D.; Jordan, C.; Coleman, H. An Introduction to Family Social Work. F.E. Peacoch Publishers, 1999.

Corey, M. Sch.; Corey, G. Becoming a Helper. Brooks/Cole Publishing Company, 1993.

Dunst, C. J. (1985). Rethinking early intervention. Analysis and Intervention in Developmental Disabilities, 5, 165-201.

Dunst, C. J., Trivette, C. M., & Deal, A. G. (1988). Enabling and empowering families: Principles and guidelines for practice. Cambridge, MA: Brookline.

Durkheim, E. (1994) Samoubijstvo. Moskva

Farrington, D. (1999) Predicting Persistent Young Offenders - McDowel & Smith (eds.) Juvenile Delinquency in the United States and the United Kingdom. London and New York: Macmillan Press LTD, pp.: 3-22.

Gehrmann G.; Müller K.D. Praxis sozialer Arbeit: Familie im Mittelpunkt. Handbuch effektives Kriesenmanagement für Familien. Walhalla, 1998.

Gottferson, M. & Hirschi, T. (1990) A General Theory of Crime. Stanford: Stanford University Press

Hartman, A.; Laird J. Family-Centered Social Work Practice. The Free Press, 1983.

Helming, E.; Schattner, H.; Blüml, H. Handbuch Sozialpädagogische Familienhilfe. W. Kohlhammer GmbH, 1997.

Hirschi, T. (1969) Causes of Delinquency. Berkeley: University of California Press

Kadajane, T. & Strömpl, J. (1998) Kodukasvatuse probleemid ja vanemate osa laste kasvatamise protsessis kooli sotsiaaltöö vaatevinklist. Haridus No 3, 13-17.

Kurm, H.(1966) Raskestikasvatatavate tütarlaste arengutee. Kimmel, K. (ed) Alaealiste kuritegevusest ja selle ärahoidmisest. Tallinn, Eesti Raamat. Pp:35-44.

McWilliam, R. A.; Tocci, Lynn. Harbin, Gloria L. Family-centered services: service providers' discourse and behavior. In: Topics in Early Childhood Special Education v. 18 no4 (Winter 1998) p. 206-21 ISSN: 0271-1214 Number: BEDI99001843

Millar, J. Social policy and family policy. - Alcock, P.; Erskine, A.; May, M. (eds) The Student’s Companion to Social Policy. Blackwell, 1998, 121-127.

Muutuv perekond Eestis ja Euroopas. Eesti Inimarengu Aruanne. 2000. http://www.undp.ee/nhdr00/2.1.html

Selg, M. “Sotsiaaltöö perekonnaga Pärnu linnas”. Magistritöö. Tartu Ülikool, 1999

Selg, M. Sotsiaaltöö perekonnaga – pigem mõtteviis kui meetodite kogum. Sotsiaaltöö, 2000, 2 (a)

Selg, M. Sotsiaaltöö perekonnaga – millest alustada. Sotsiaaltöö, 2000, 3 (b)

Selg, M. Sotsiaaltöö perekonnaga – kelle kätte see usaldada. Sotsiaaltöö, 2000, 5 (c)

Tiit, E.-M., Käärik (2000). Sündimuse dünaamika Eestis. Mõjutused, trend ja prognoos Euroopa rahvastikuprotsessside taustal (www.riik.ee/rahvastik/)22.03.01, Rahvastikuministri büroo.

Trojanowicz, R. (1973) Juvenile Delinquency. Concepts and Control. London: Prentice-Hall International, Inc.


[1] Oleks huvitav edasi uurida, millega on selline olukord seotud. Võib-olla on tegemist respondentide delikaatsusega: valimi moodustasid põhiliselt keskealised naised, kelle jaoks mees-abikaasale kui seksuaalpartnerile viitamine valmistas ehk piinlikkust?


 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit