Linnade Liit | Maaomavalitsuste Liit | Kontakt | Otsi | Sisukaart   
  Aktuaalset  | Seadusandlus  | Brüsseli esindus  | Välissuhted  | Andmebaasid  | Uurimused/käsiraamatud  | Linke
Aktuaalset
 
Uudised
Pressiteated
Omavalitsusliitude läbirääkimised
Seisukohad
Linnade ja Valdade Päevad
Konverentsid, seminarid
  Eelteated
  Ettekandeid
Liitu meilinglistiga
Huvitavaid fakte
KOV ja kliima
Kalender
 

LVP_2015_logo
Linnade ja Valdade Päevad 2017
15.-16. märts Original Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses


31. märtsil 2012 a. toimunud Linnade ja Valdade Üldkogu materjalid

Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus




Esilehekülg > Aktuaalset > Konverentsid, seminarid > Ettekandeid


Kohalik autonoomia kui retoorika ja haldusinstrument
Ettekanne Tartu III omavalitsusfoorumil, 5. detsembril 2002
Georg Sootla, avaliku poliitika professor, TPÜ riigiteaduste osakond


1. Kaks visiooni omavalitsusreformi eesmärkidele

Kohaliku omavalitsuse reformi elluviimine on veninud juba vähemalt viis aastat, ehkki eriti uusi ideid pole vahepeal päevakorda võetud.

Ka hiljutistel kohalike omavalitsuste valimistel selles ¸anris vaikus ja valimisplatvormid keskendusid -- lisaks eri versioonis ja värvivalikus õhupallide pakkumisele rahvale -- väga pragmaatilistele lubadustele. Ilmselt osutusid kahe järjestikuse reformikava – omavalitsuste konsolideerimise ja parteistamise – läbikukkumine poliitiliselt niivõrd põhjalikuks, et neid teemasid ei juleta veel kaua aega suhu võtta. Olukord on sarnane tuntud situatsiooniga, kus ühed ei taha elada vanaviisi, teised aga ei suuda esile kutsuda muutusi kuna nende kavatsustel pole piisavat legitiimsust.

Nii et esimene küsimus, millele tuleks vastata enne kui hakata välja pakkuma uusi lahendusi omavalitsuste suutlikkuse probleemile, on järgmine: miks need küllaltki põhjalikult põhjendatud ja piisavalt sihikindla poliitilise survega edendatud reformid ei õnnestunud? Minu (ja kolleegide) peamine järeldus on olnud juba 1990ndate keskelt alates olnud järgmine. Kohaliku omavalitsuse korralduse praegu toimiv konfiguratsiooni raames, on kohaliku autonoomia õigusliku laiendamisega -- s.o. funktsioonide delegeerimisega ja varade munitsipaliseerimisega -- püütud peaasjalikult lahendada mitte kohalike koosluste ees seisvaid probleeme vaid keskvalitsuse ees seisvaid probleeme.

Üks visioon suutlikkuse probleemile on see, et osa valdu/linnu on liiga väikese haldussuutlikkusega ja nad ei tule seetõttu omavalitsuse rolli täitmisega toime. Nendesse investeerimine pole perspektiivne, mistõttu ainus viis suutlikkust suurendada on omavalitsuste ja nende ressursside füüsiline konsolideerimine. Selline oleks probleemi tsentralistlik (praegune) määratlus.

Teine visioon on see, et erineva suutlikkusega valdadele/ linnadele on pandud selline maht ülesandeid, et väiksemad ei saa enam suure sõltuvuseta riigi toetustest toime tulla. Teise osa suurte omavalitsuste jaoks võiks tänaste ülesannete maht ja omavalitsuse pädevused olla palju suuremad.

Sellest vaatevinklist pole katsed reformida olnud kantud mitte niivõrd murest, et väikeste valdade inimesed ei saa võrdväärset teenust (haridust) jõukamate valdade ja linnadega võrreldes. Sellest, et nn. vähesuutlikest jätkub edasi suutlikkuse äravool ja teisalt vähenevad kohalejääjate võimalused integreeruda (osa saada) moderniseerimisprotsessiga, s.t. marginaliseerumine ehk ühiskonna ääremaale jäämine (nn. Teise Eesti laienemine). Keskne on olnud hoopis keskvõimu soov vähendada riigi sõltuvus omavalitsustest, s.t. valitsuse kohustust toetada omavalitsusi ning veelgi enam delegeerida oma ülesandeid ja vastutust omavalitsustele. Selline oli ka tänase peaministri (toonase Rahandusministri) sõnum ametnike esimesel foorumil Tartus 2000.

Igasuguse kohaliku omavalitsuse süsteemi efektiivsuse küsimus taandub lõppkokkuvõttes võimuvertikaali tasakaalule, sõltumata sellest palju formaalset autonoomiat on antud või kui tsentraliseeritud on süsteem. Tasakaalupunkti olemasolu, milles tulenebki autonoomia on asja tuum. Isegi Lõuna Euroopas väga tsentraliseeritud kohaliku valitsuse autonoomia tugineb mitmel selliselt tasakaalumehhanismil, s.h.
näiteks ka kiikumisel keskvalitsuse kohahaldusorganite ning kohaliku valitsusbürokraatia vastuoludel. Või näiteks ka Prantsuse prefekti kui riigivõimu esindaja roll kohapeal tasakaalustub tema uue rolliga - kohalike huvide esindamine keskvalitsuse tasandil – mistõttu tsentralismi taotlevad jõud püüavad prefekti ühes regioonis kaua ametis mitte hoida.

Niisuguse lähteparadigma raames kus kohalikku autonoomiat käsitletakse ennekõike keskvalitsuse probleemide lahendamise hoovana, ei olegi võimalik lahendada ei suutlikkuse ega kohaliku demokraatia edendamise probleeme. Vähemalt demokraatlike mängureeglite raames. Ainus lahendus selle paradigma raames on selles vertikaalis võimu veelgi suurem keskendamine keskvalitsuse suunas nii, et kohustused ja vastutus koonduvad ühte suunda ning õigused ja ressurss on keskendunud teises suunas. Ehkki formaalselt võib autonoomiat veelgi suurendada. Niisiis arutelus kohaliku omavalitsuse perspektiivide üle polegi mõtet jätkata vanu teemasid: valdade konsolideerimist ja parteistamist tavapärase argumentatsiooni raamistikus. Seda võib teha, kuid põhimõtteliselt uues lähtepõhimõtete raamistikus.

Seetõttu keskenduskingi vastamisega kahele küsimusele:

(a) millised on sellise kohaliku autonoomia visiooni lätted ja ilmingud?
(b) millised võiks olla viisid kohaliku suutlikkuse suurendamisele, mille tulemusena ka kohalik autonoomia kasvaks ja …..

2. Senise autonoomia käsitluse lätted ja ilmingud

Kohaliku omavalitsuse mõiste ja väärtus kujunesid algselt, s.t. enne iseseisvumist nagu paljud hilisemad demokraatia põhiväärtused, väljaspool suhet keskvalitsusega. KOV eesmärgiks oli vastandumine keskvõimule, selle ressursside ja pädevuste maksimaalne ümberlaadimine kohalikule tasandile. See oli puhtpoliitiline, eksistentsiaalne ülesanne, isegi vaprus kanda rahvuse ellujäämise kogu raskust. Mõned uljaspead pakkusid isegi föderaalriigi mudelit: s.o. seda, et vaid ülesanded mida omavalitsused ei soovi täita jääksid keskvalitsuse täita. Hiljem poliitilised motiivid oluliselt ei nõrgene ja jäävad toimima samas suunas: vastutuste delegeerimisele valla/ linna tasandile. Nendest keskne oli küsimus, mida üksikasjalikult ja otse arutati Põhiseaduse assamblees: kuidas vältida võimu ja ressursside jäämist regionaaleliidi kätte, kes ei kiirustanud ennast partei-poliitiliselt määratlema. Suhtumine sellesse eliiti oli ja on tänaseni aluseks regionaaltasandi võimude rolli määratlemisele.
Seega algselt ei olnud omavalitsustasandite arutelu keskmes sugugi kohalike ja regionaalsete haldusfunktsioonide piiritlemise probleem. Seda pole poliitiliste debattide tasandil tehtud siiani, sest kohalike ning regionaalsete (piirkondlike) haldusrollide piirid pole selgelt määratletud siiani.

Praegu kehtiv seadus võeti vastu õhkkonnas, kus domineeris üheaegselt nii entusiasm ja poliitiline surve delegeerimise suhtes. See meeleolu tugevnes veelgi sedavõrd kuivõrd toimus varade munitsipaliseerimine kuna seda seondati suutlikkuse suurendamise allikana.

Siseminister K. Kama, kes KOKSi eelnõu 1993 aasta kevad-suvel Riigikogule esitas ning seda kommenteeris, selles seaduses realiseeritud KOV kontseptsiooni oma ajaperioodi "lastehaiguseks" ning ennustas üleminekuperioodi (tervikliku õigusruumi kujundamise) lõppedes tasakaalustatud võimuvertikaali kujundamist. Noorel riigil ja valitsusel oli vaja hajutada poliitilisi ja majanduslikke riske tingimusis kus polnud prognoositav elanike reaktsioon äärmiselt kiiresti süvenevale kriisile. See seisukoht aga unustati kiiresti ära. Selle kontseptsiooni lõppversiooni kujunemisele avaldasid mõju ka lähenevad valimised ja jällegi -- nüüd juba varjatul kujul -- kerkis esile maakonna tasandi valitsus kui poliitiline probleem. Vadake kasvõi toonase maakogu rolli revideerimise eelnõu eri versioonide ja parlamendiarutluste faasis, millest jäi lõpuks järele piltlikult öeldes saba ja sarved. Need asjaolud ei saanud mitte kajastuda ka seaduse enda kontseptsioonis.

Esiteks, seadus määratleb väga täpsele omavalitsuste üldised ülesanded (s.o. vastutuse ja kohustused), samuti võimaldab panna seadustega uusi ülesandeid. Samal aja ei defineeri aga keskvalitsus oma vastutust ja pädevusi üldse, s.h. seda vastutust, mis tuleneb õigusest seaduse abil mõjustada omavalitsuse tegevuse tingimusi (maksubaas, ülesannete maht). Põhiseaduse pt. 154, s.t. kuidas võib panna kohalikult omavalitsusele kohustusi ja kuidas kaetakse riiklike kohustuste panemine on seadustega konkretiseerimata siiani.

Ülesannete panemisel omavalitsustele demokraatlikes riikides kohtame kahte mehhanismi. Ühel juhul, defineeritakse need üldise pädevusena kui need ülesanded, mida riik ei täida. Niiviisi saavad defineerida omavalitsused ise oma pädevusi tulenevalt oma suutlikkusest. Teisel juhul defineeritakse omavalitsuste ülesanded spetsiifiliste pädevustena. Sel juhul võivad omavalitsused neid läbirääkimiste teel ümber jagada lepingulisel alusel nii, et neid täidaks üksus või tasand, mis on selleks kõike sobivam, suutlikum. Niisiis ülesannete jaotamine on mõlemal juhul seatud sõltuvusse omavalitsuse suutlikkusest. Selline mehhanism Eestis kujundatud võimuvertikaalis puudus algusest peale.

Suutlikkuse ja pädevuste lahknemine oli tingitud ka sellest, et omavalitsuste ülesannete üldine kontseptsioon kujunes varem kui maksusüsteem ja maksumäärad. Omavalitsuse tulude ja kulude seos võis neis oludes olla teoreetiline, küll aga mitte kalkuleeritud toimiva maksusüsteemi baasil.

Teiseks, on keskvalitsusel õigus panna seadusega lisaülesandeid, omavalitsustel aga puudub võimalus neid tagasi delegeerida juhul kui nad neid ei suuda täita. Lisaks, kuna aga läbirääkimiste mehhanism polnud võimuvertikaali installeeritud, siis polnud selles ka mingeid pidureid ülesannete edasisele delegeerimisele. Sellised läbirääkimise mehhanismid siiski eksisteerivad, kuid need töötavad piisavalt ebaefektiivselt.

Esiteks, puudub Eesti õigusloomes remiss taoline mehhanism, millega omavalitsused võivad panna seaduste väljatöötamise käigus sisulisi vetosid seadustele, mis ei vasta omavalitsuste huvidele. Meie uurimus näitas, et seaduste kooskõlastamise käigus arvestatakse Linnade Liidu poolseid sisulisi ettepanekuid kooskõlastamisprotsessis väga vähe. Teiseks kui isegi selline mehhanism on loodud, näiteks Omavalitsusliitude Koostöökogu läbirääkimistel Keskvalitsusega, ennekõike üldotstarbeliste toetuste suuruse üle, ei ole ka see mehhanism suutnud tasakaalustada osapoolte rolle. See mehhanism on pole mitte üksnes valitsuskeskne. Suured suutlikkuse erinevused on kujundanud omavalitsustel erinevad ja isegi vasturääkivad huvid sellistel läbirääkimistel. Ehkki hiljuti muutusid läbirääkimiste protokollid ametnikuks siduvaks dokumendiks, on seni minu andmetel peale jäänud valitsuse seisukoht kuna kokkuleppe mittesaavutamise puhul kahe osapoole vahel tõlgendatakse vaidlust ühe osapoole kasuks.

Kolmandaks, tulubaasipõhise eelarvete tasandamise juurutamist põhjendati vajadusega stimuleerida omavalitsusi seda baasi suurendama. Kulustandardite alusel tasandamissüsteemi peeti seda initsiatiivi pärssivaks. sellisel tasandussüsteemil oli aga üks väga tähtis mittefiskaalne tagajärg (fiskaalsetest tagajärgedest tuleb juttu hiljem). Sellega kadusid objektiivsed kriteeriumid -- kulustandardid -- , mis võimaldasid hinnata omavalitsuste tegelikku suutlikkust või suutmatust antud funktsiooni täita ja riigi kohustust nende omavalitsusele pandud ülesannete täitmist kompenseerida. Ka siit tulenes võimalus spetsiaalsete seaduste abil delegeerida pidurdamatult alla ülesandeid ilma riigipoolse kohustuseta nende kulusid arvesse võtta. Ning antud tasanduskontseptsiooni järgi oli omavalitsuse enda asi ja kohustus oma tulubaasi suurendamise kaudu neid ülesendeid täita. Tegelikult kujunes olukord, mis meenutas nõukogude plaanitäitmist. Kohalik omavalitsus tegi nii palju kui suutis. Keskvalitsus, kes pidi järgima, et kohalik omavalitsus temale pandud seadusi täidaks, vaatas vaikides seda poliitika elluviimise tõrget või läbikukkumist (vrdl. turutõrkega) pealt.

Neljandaks, fiskaalautonoomia annab suurde vabadused eelarvekulude planeerimisel ja üldse eelarvestamisel. Samas on omavalitsuste võimalused mõjustada oma tulude laekumist, eriti pärast varade müügiressursi ammendumist väga väikesed. Sest KOV ülesannete ja finantsautonoomia kontseptsioon kujunes varem kui Eesti maksunduse kontseptsioon.
Täielikud omatulud moodustasid 1998 aasta andmetel Eestis 9%, samal ajal kui Taanis -- 74,5% (autonoomne süsteem) ja tsentraliseeritud võimuvertikaaliga Iirimaal 37%. Samas, on toetused riigieelarvest Eestis siirderiikide madalamaid (22,5%) võrreldes Poola (39,7) ja isegi Lätiga (32,7 %). Nii et ühest küljest ei tohiks keskvalitsus sugugi kaevata, et omavalitsused tahavad liiga suurt tükki ja samas eeldada, et neil on suured vabadused mõjutada oma tulusid. Teisalt aga on väga liberaalne finantspoliitika -- mis tõsi, viimasel ajal on tahetud muuta karmimaks -- loonud piisavalt avarad võimalused omavalitsuse ressursside ebaefektiivseks kasutamiseks. Õnneks pole Veeloomade akvaariumi ja Tõrvakõrtsi taolisi üllitisi olnud palju, sest Eesti omavalitsuse elu ja poliitika on väga avatud.

Niisiis võib Põhiseaduse paragrahvi 157 toime osutuda vastupidiseks: see mitte ei kaitse sekkumise eest omavalitsuse finantsasjadesse vaid võimaldab riigil formaalselt distantseeruda omavalitsuste finantsprobleemide lahendamisest. Nii nagu ka paragrahv 154 puhul, kus kohustuste panemisele seaduse alusel ning omavalituste kokkuleppe nõude vahele igaks juhuks kirjutatud vahesõna "või".

Neljandaks, autonoomne mudel võimaldab suurendada reaalset iseseisvust juhul kui toimib kohalik demokraatia ja seda nii esindusdemokraatia institutsioonide kui otsese demokraatia ja kontrolli kaudu. Ühes oli valimissüsteemi reformijatel 2002 õigus -- esindusdemokraatia töötab vaid teatud suurusega omavalitsustes. Väikesemats omavalitsustes aga saab demokraatliku kontrolli teostada "vahetuma" demokraatia kaudu: kas rahva otsemandaadi abil valla juhile või otsese demokraatia mehhanismide kaudu. Vähemalt formaalsete normide tasandil on Eestis otsese demokraatia võimalused väiksemad kui teistes siirderiikides. Otsese demokraatia arendamist pärssis vajadus kiiresti taastada esindusdemokraatia struktuurid. Ausalt öeldes tulid keskvõimu analoogil loodud esindusvõimu struktuurid väikestes omavalitsustes välja väga poliitilised, milles piir esinduse ja meele avalduse vahel tihti oli ebaselge. Esindusdemokraatia kasutamise võimalused aga vähenesid nendes sedavõrd kui rahva suhtumine kohalikku võimu jahenes. 20-30% osalemist rahvaküsitlusel omavalitsuste võimaliku liitmise üle ei saa seletada üksnes logistiliste raskustega osaleda valimistel.
Mis puutub siia riigikeskusus? Aga selles mõttes, et demokraatliku kontroll ja aruandlus toimib ennekõike üleriigiliste parteide kaudu või ei toimi peaaegu üldse. Selle kontrolli ja aruandluse teine dimensioon. Mis on eriti iseloomulik autonoomsele omavalitsussüsteemile on tasalülitatud. Seetõttu ei ole vajalikul määral efektiivsed ka demokraatia arendamise mehhanismid. Näiteks KOV avalikustamine meedia ja neti kaudu omab demokraatliku efekti elanikkonna aktiivse osa puhul. Ühesõnaga, demokraatia edendamine autonoomset mudeli puhul ei saa toimuda üksnes selle ühe dimensiooni kaudu, mis tsentraliseerib poliitikat kohalikul tasandil.

Need on põhilised argumendid, mille abil ma püüdsin demonstreerida Eesti omavalitsussüsteemis juurdunud autonoomia väärtuse erilist spetsiifikat, s.o. autonoomiat kui ennekõike keskvalitsuse probleemide lahendamise mehhanismi. Tegelikkuses pole KOV areng olnud sugugi nii ühevärviline ja minoorne. Omavalitsused, kes on suutnud kujundada laieneva tulubaasi ja on teinud piisavalt häid investeeringuid, on seda "sundautonoomiat" suutnud piisavalt hästi oma liikmete huvides realiseerida. Osa omavalitsused on valmis võtma endale palju ulatuslikumaid funktsioone. Näiteks, paljud linnad, ka suhteliselt väikesed nagu Türi, toetavad kõrgkoole ja muuseume.

Kesk ja ida Euroopa foonil on meie arengu olnud isegi väga
muljetavaldavad. Kuid täna kui EL kandidaatriik me võtame malli meie naabritelt Põhjamaadelt, kus on sama tüüpi -- autonoomne -- omavalitsussüsteem.

Kuid minu arvates ei suudeta käivitada mingeid kvalitatiivseid muutusi, mis olemasolevad vastuolud pehmendaks või kõrvaldada süsteemist enne kui reformide kujundajad keskvalitsuse tasandil seda presumptsiooni ei mõista ja ei revideeri. Kuid fakt on see, et uuendused on antud paradigma kui mingi kännu taha kinni jäänud.

3. Kohaliku suutlikkuse suurendamise strateegiad, mis suurendavad kohalikku autonoomiat ja tasakaalustavad võimuvertikaali

Enne kui püüda mõtestada teisi teid omavalitsuse autonoomia ja suutlikkuse suurendamiseks, tahaksin teha kaks üldisemat laadi märkust.

Esiteks, edasine jutt ei saa olla universaalse võidu valemi otsimine, mingi valikuga kahe või enama paberisse kirjutatud või kivisse raiutud reformikontseptsiooni vahel. Üks tuntud poliitika ütles kunagi -- edu pant pole mitte selge eesmärk vaid protsess kuidas selleni liigutakse. Selline plaani järgi ühiskonna ümberkorraldamise sotsiaal-mitshuurinluse aeg on ümber. Ei saa teha nii, et teeme mingi suurejoonelise kava valmis ja siis viime selle ellu. Juba seetõttu, et arvestada tuleb eelneva ja praeguse süsteemi tugevaid mõjusid, näiteks seda, et maksusüsteemi muuta on riskantne, teise tasandi ehitamine pole enam nii mõttekas, või osalusdemokraatia mehhanismide käivitamine ei ole enam nii ladus kui romantilisel ärkamisajal. S.t. püüda asjale läheneda siiski kaasaegse institutsionalismi seisukohtadelt.

Kaks väidet. Reform -- see on ennekõike läbirääkimised ja vaidlused põhimõtete üle. Reform -- see on kõigepealt katsetamine väiksemas mastaabis. Tähtis pole mitte üksnes ja isegi mitte niivõrd õige lahendus vaid see, et seda lahendust toetaks lai enamus ning sellest lahendusest ja selle eesmärkidest saadakse ühtemoodi aru. Üheks teeks lahendustele toetuse saavutamiseks oleks pilootprojektid. Kujutage ette, millises seisus me praegu oleksime, kui valdade ühendamine, valimised üksnes parteide nimekirjade alusel või maavalitsuse konsolideerumine generalistlikuks regionaalhaldusorganiks oleks toimunud ühes maakonnas ja vabatahtlikkuse alusel? Kas meil poleks praeguseks juba palju selgemad valikualternatiivid ja argumendid ühe või teise arengusuuna kasuks või kahjuks?

Teiseks, meil seisab ees mitte üksnes ASTUMINE Eruroopa Liitu vaid sinna INTEGREERIMINE. EL tähendab vaieldamatult rahvusparlamendi ja ka valitsuse nõrgenemist ning omavalitsuste rolli olulist suurenemist otsustusprotsessis kui ressursside liikumises ühele või teisele poole. Pealegi suurened omavalitsuste rolli demokraatia väärtuste kandjana. Keskvalitsus aga muretseb praegu rohkem nn. Brüsseli missiooni mehitamisega ja EL propagandaga. On täiesti ilmne, et ilma olulise ettevalmistuseta kohe ja päris põhjaliku ettevalmistusega, et suuda omavalitsuses oma rolli EL täita ja sellega ka eesti integratsiooni vilju maitsta. Küsimus pole üksnes mitte struktuurifondide taotlemise madalas suutlikkuses. Küsimus on reaalses poliitilise suutlikkuses oma huve ja kontakte edendada nii vertikaalis (Euroopa Komisjoni tasandil) kui horisontaalis, integreerumisega teiste sama taseme koostöövõrgustikesse. Kui ka Eesti bürokraatlik eliit hakkab Brüsselis käituma omahuvist lähtudes, siis võib meid integratsiooni asemel hakata ohustama Euroopa ääremaa lõplik staatus. Nii et minu jutt pole kantud üksnes mitte teaduslikust huvis eksperimenteerida uute reformidega vaid pigem väga maksest, ütleksin eksistentsiaalsest probleemist kõigi jaoks.


Nüüd esitaksin ma arutamiseks järgmised argumendid ja probleemid:

• Efektiivselt toimiv võimuvertikaal peab olema sellises tasakaalus, milles pädevuste jaotus tasandite vahel võimaldab kõigil osapooltel üheaegselt saavutada talle soodsaid tulemusi. See peab olema nn. win win (mõlemad võidavad) situatsioon. See on erinev olukorrast, kui võimuvertikaal on justkui ühendatud anumate süsteem, kus ühe tasandi võimu ja suutlikkuse suurendamine saab toimuda teise arvelt. Esimene samm selles unnas on teistsuguse huvide tasakaalustamise mehhanismide juurutamine. Tasandite huvide ühendamine mõlemad võidavad põhimõttel eeldab esialgu sellist tasakaalupunkti -- institutsiooni või suhete kompleksi --, mis üheaegselt oleks nii kesk- kui kohalike huvide kandja. See tasakaalustaks automaatselt ühtede huvide domineerimise tendentsi suurema rõhuasetusega teiste huvide kaalus suurendamisega. Ja sellel tasakaalupunktil peaks olema võimalikult suur vetoõigus vertikaalsuhteid puudutavate otsuste tegemisel. Duaalne vertikaal, kus vastanduksid kaks eri huvidega institutsiooni, näiteks maavalitsus ja selle kõrval regionaalne omavalitsus, oleks liiga inertne institutsioon. Milline võiks olla see institutsioon, ongi üks edasiste arutluste teema. Parem oleks revideerida siiski maavanema ja maakonna institutsiooni ning vältida selle lõplikku muutumist poliitiliseks käe--pikenduseks.

• tasandite vahel ei saa fikseerida jäika pädevuste ja ressursside jaotust, see saab olla pidevate ja võrdsetes positsioonides olevate osapoolte läbirääkimiste tulem. Läbirääkimiste mehhanismidel võib olla palju suurem roll pädevuste jaotamisel kui formaalsetel struktuurikorraldustel. Need läbirääkimiste areenid peaks olema ühelt poolt võimalikult vähe ametnikkonnakesksed kuid võimalikult suure vetoõigusega poliitika kujundamise protsessis rahvuslikul tasandil. Pädevuste/ ülesannete omamine ei peaks olema mitte üksnes kohustus vaid ka õigus. Kui lähtuda siiski kodanikukesksest autonoomia kontseptsioonist, siis peaks saama omavalitsus omama sellist õigust siis kui ta suudab tagada teenuste teadud kvaliteedi ja teatud tasemel juurdepääsu. USA mandaadisüsteem seab selliste standartide järgimise otsesesse sõltuvusse omavalitsuse õigusega koguda makse. Osaliselt ka seetõttu polegi osa USA territooriumil esmatasandi kohalikke omavalitsusi. Nii radikaalset süsteemi Euroopa vaevalt et mõistab. Kuid selline mandaadisüsteem toimis mingis vormis 1990ndate alguses kui omavalitsustele anti omavalitsuslik staatus. Täna peaks Eestis olema selliste standartide rakendamine pigem omavalitsuste ülesannetekoorma revisjoniks hindamiseks ja kodanike jaoks teatud valikute tegemiseks.

• Solidaarsusprintsiip (ümberjaotaline) peaks olema konkreetne. Nõrkade toetamine ei pea olema mitte armuand vaid see peab aitama neil pikkamisi jalule tõusta. Riigi üldotstarbelistel toetustel on mõte vaid siis kui need reaalselt suudavad anda tõuke suutlikkuse suurendamisele. Üldiseid toetusi pole mõtet jaotada jooksvate kulude defitsiidi krooniliseks katmiseks. Subsidiaarsus põhimõte tuleneb ju küsimusest: kui palju/ vähe võib loota jumalale, et mitte sattuda täielikku sõltuvusse tema armust. (Th. Aquinas). Seetõttu peab ka toetusfondide konkreetne jaotamine ja suunamine toimuma võimalikult madalal tasandil.

• Vertikaalne tasakaal peab omakorda olema täiendatud horisontaalse tasakaaluga või paremini öeldud vastastikuse vahetussüsteemiga, mille kaudu -- ülesannete vertikaalse ümberjaotamise võimaluste puudumisel -- jaotuksid ülesanded esmatasandil ümber nii, et, ühelt poolt, keegi ei pea võtma endale suuremat vastutust kui tema aktuaalne suutlikkus võimaldab ja teisalt, avalikku teenust osutatakse kohas, kus seda saab teha kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega kodaniku jaoks. (Hiljutises artiklis Postimehes kujutas J. Lang seda süsteemi kui teenust osutava asutuse otsefinantseerimise asemel teenuse saaja kaudu asutuse finantseerimist.) On ju selge, et kui eesmärgiks on suutlikkuse ja pädevuste vastavusse viimine, siis -- kui mehhaaniline liitmine välja jätta -- erinevatel omavalitsustel peavad olema erinevad ülesanded mille eest nad vastutada võivad nii riigi kui kodanike ees.

• Mis oleks sellise horisontaalse ümberjaotamise süsteemi tulem? See et vallad/ linnad teeksid tõepoolest üksnes seda, milleks neil jõudu on. See kellel on jõudu vähem, teeb vähem. Need kes suudavad rohkem teeksid ka rohkem ja võtaks enda peale kanda sellised vajalikud ülesanded, mida teiste jõud ja mõistus ei võimalda teha sellisel tasemel, mis tagaks Eesti kodanikele enam vähem võrdsed sotsiaalmajanduslikud õigused. Mõned aga teeksid märgatavalt rohkem kui nad praegu teha võivad ja sellega saaksid nad ka õiguse suuremale toetusele ja maksustamisele. Millised on need ülesanded? Ma peaksin silmas ennekõike regionaalseid ülesandeid, mida praegu täidab kas riik või mille täitmisest jääb mulje regionaaltasandil. Ennekõike on see tööturupoliitika (mitte segi ajada töötute sotsiaalse kaitse poliitika), mida Eestis tegelikult ju pole! Näiteks kutseharidus ja ümberõpe. Minu meelest on Väimelas asuv kutsehariduskeskus sellise ülesannete jaotuse hiilgav näide. See oleks infrastruktuuripoliitika, sest on ju imelik, et näiteks Tallinna või Pärnu piiril lõppeb üks tee (riigi tee) ja algab teine tee (omavalitsuse tee). Minu veendumuse kohaselt on ka tõeline gümnaasiumiharidus selline teenus, mida saab reeglina kvaliteetselt osutada laiema teenusala raames kui seda on vald. Kuid, need on ülesanded võetakse vabatahtlikult ja loomuliku ümberjaotumise protsessi tulemusena, mis lähtub eelpool nimetatud kahest põhimõttest.

• Kõigepealt tuleks alustada sellisest võrgustiku-tüüpi integreerumisest ja
vahetusest, mis oleks kõikide huvides ja ilma mingite ilma eeltingimusteta. Minu visioon on, et juba täna on võimalik oskusteabe know-how ja ka teiste “pehmete” ressursi vahetamise/ omandamise mehhanismi pidevalt töötava võrgustiku kujundamine.


Kommentaare: 0
Loe kommentaare ja lisa oma arvamus
 
 Struktuur Meedia Tagasiside | © Eesti Linnade Liit